Väiksemad kohtuvaidlused

Artikli 25 lõike 1 punkt a – Pädevad kohtud

Määruse (EÜ) nr 861/2007 (millega luuakse Euroopa väiksemate nõuete menetlus) alusel esitatavad nõuded esitatakse kas esimese astme kohtu kohalikku kohtumajja (chambres de proximité des tribunaux judiciaires), mis on pädev juhul, kui tegemist on tsiviilnõudega (kohtute seadustiku artikkel L. 211-4-2), või kaubanduskohtule (tribunaux de commerce), mis on pädev juhul, kui nõue puudutab kauplejaid, äriühinguid või finantsettevõtjaid (äriseadustiku (Code de commerce) artikkel L. 721-3-1 ).

Kui Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. detsembri 2012. aasta määrusega (EL) nr 1215/2012 (kohtualluvuse ning kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades) on ilma täiendavate täpsustusteta määratud liikmesriigi kohtud, on territoriaalne pädevus ainsa kostja või vähemalt ühe kostja elukoha järgsel kohtul.

Artikli 25 lõike 1 punkt b – Sidevahendid

Kohtumenetluse algatamise taotluse võib kohtule esitada posti teel.

Määruse (EÜ) nr 861/2007 (millega luuakse Euroopa väiksemate nõuete menetlus) alusel algatatud menetluse pooled saavad kohtutega suhelda posti teel.

Artikli 25 lõike 1 punkt c – Asutused või organisatsioonid, kes pakuvad praktilist abi

Vaidluspooled võivad kooskõlas artikliga 11 nõuda määrusele lisatud vormide täitmiseks vajalikku teavet järgmistelt isikutelt:

• kohtusekretärid (personnel de greffe) kohtutes, sealhulgas esimese astme kohtutes (tribunaux judiciaires) ja kaubanduskohtutes, kes on pädevad menetlema määruse (EÜ) nr 861/2007 (millega luuakse Euroopa väiksemate nõuete menetlus) alusel esitatud nõudeid; tavaliselt annavad menetluse kohta vajalikku teavet kohtusse pöördujatele mõeldud vastuvõtuteenistuste (service d'accueil du justiciable, SAUJ) ametnikud;
• kogu riigis õiguskeskustes (maisons de la justice et du droit) töötavad töötajad;
• advokaadid, kellega pooled saavad tasuta konsulteerida nõustamiskeskustes, mida haldavad departemangu (département ) tasandi õigusnõustamisteenistused (centres départementaux d'accès au droit).

Artikli 25 lõike 1 punkt d – Elektroonilised kättetoimetamisviisid ja sidevahendid ning nende kasutamisega nõustumise vahendid

Kõnealuste dokumentide elektrooniline kättetoimetamine ei ole lubatud. Seetõttu puuduvad tehnilised vahendid.

Teabevahetus Prantsusmaa kohtutega, kes on pädevad menetlema väiksemate nõuete määruse alusel esitatud nõudeid, toimub ainult posti teel.

Artikli 25 lõike 1 punkt e – Isikud või kutsealade esindajad, kellel on seadusjärgne kohustus nõustuda elektrooniliste sidevahendite abil toimuva dokumentide kättetoimetamise või muu kirjaliku suhtlusega

Ükski isik ega spetsialist ei ole kohustatud aktsepteerima artikli 13 kohaselt elektrooniliselt kättetoimetatud dokumenti.

Artikli 25 lõike 1 punkt f – Riigilõiv ja makseviisid

• Kui menetlus on algatatud esimese astme kohtus, siis riigilõivu ei nõuta. Kohus võib siiski nõuda kaotanud poolelt kulude, sealhulgas otsuse täitmise kulude tasumist. Tähitud kirja teel toimuva teatamise kulud kannab kohus. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku artikli 1387 kohaste kättetoimetamiskulude suhtes kohaldatakse kohtu välja antud täitekorraldust ning sissenõudmise eest vastutab riigikassa. Samuti võib esimese astme kohus mõista kaotanud poolelt välja mittehüvitatavad kulud, st võitnud poole kulud esindusele ja abile.
• Kui menetlus algatatakse kaubanduskohtus, oleneb kohtukulude suurus kohtuistungi toimumisest. Kui kohtuistungit ei toimu, on riigilõiv koos maksuga ligikaudu 12 eurot (muu kui esialgse õiguskaitse taotluse kulud, mis ei sisalda postikulusid ja kohtutäituri tasusid); kohtuistungi toimumise korral on kohtukulud ligikaudu 60 eurot koos maksudega (välja arvatud postikulud ja kohtutäituri tasud). Need summad ei sisalda muid menetluse laadist tulenevaid lisakulusid.

Artikli 25 lõike 1 punkt g – Edasikaebamismenetlus ja pädev kohus, kellele edasikaebus esitada

Kooskõlas määruse artikliga 17 kohaselt saab Prantsuse õiguse alusel esitada järgmisi apellatsioonkaebusi:

• apellatsioonkaebus (appel), kui otsus on tehtud esimeses astmes, st kui nõue ületab 5 000 eurot. Iga pool võib esitada apellatsioonkaebuse ühe kuu jooksul alates kohtuotsuse teatavakstegemisest (tsiviilkohtumenetluse seadustiku artiklid 528 ja 538).
• Vastuväite (opposition) võib esitada kostja, kellele kohtuotsust ei ole kooskõlas artikli 5 lõikega 2 isiklikult kätte toimetatud ja kes ei ole vastanud artikli 5 lõikes 3 sätestatud vormis („tagaseljaotsus“). Selline vastuväide esitatakse vaidlustatava kohtuotsuse teinud kohtule (tsiviilkohtumenetluse seadustiku artiklid 571–578).

Artikli 25 lõike 1 punkt h – Läbivaatamise taotlemise menetlus ja läbivaatamiseks pädevad kohtud

Kui otsus on lõplik, st kui seda ei saa või enam ei ole võimalik edasi kaevata, võivad pooled esitada kassatsioonikohtule kassatsioonkaebuse (pourvoi en cassation) (tsiviilkohtumenetluse seadustiku artiklid 605–618-1).

Kohtualluvusest teadlikult kõrvalehoimise korral (fraude au jugement) võivad pooled esitada kohtuotsuse peale teistmisavalduse (recours en révision) vaidlustatud kohtuotsuse teinud kohtule (tsiviilkohtumenetluse seadustiku artiklid 593–603).

Artikli 25 lõike 1 punkt i – Aktsepteeritavad keeled

Artikli 21a lõike 1 kohaselt aktsepteeritud keeled on järgmised: prantsuse, inglise, saksa, itaalia ja hispaania keel.

Artikli 25 lõike 1 punkt j – Ametiasutused, kelle pädevusse kuulub täitmine

Pädevad täitevasutused on kohtutäiturid (huissiers de justice) ja kui täitekohus on lubanud töötasu arestida (saisie des rémunérations), siis esimese astme kohtu kantselei juhataja (directeur du greffe).

Artikli 23 kohaldamise eesmärgil:

• tagaseljaotsuse korral võib kohus, kellele vastuväide esitatakse, enne uuesti asja sisulist kontrollimist tühistada varem tema tehtud mis tahes esialgse täitekorralduse, peatades seega täitmise (tsiviilkohtumenetluse seadustiku artikkel 514-3);
• igal juhul võib täitev kohtunik pärast arestimise teatise (commandement) või vara arestimise määruse (acte de saisie) kättetoimetamist täitmise edasi lükata, andes võlgnikule ajapikendust (tsiviilkohtumenetluse seadustiku artikkel 510).