Lepitamine perekonnaõiguslike vaidluste puhul

Perelepitus on protsess, mida võivad vabatahtlikult kasutada raskusi kogevad abikaasad või partnerid, et lahendada oma vaidlus ühte või mitut lepitajat kaasates. Lepitajate ülesanne on hõlbustada suhtlemist ja aidata paaril tulla toime lahuselu emotsionaalsete ja materiaalsete külgedega (vara jagamine, elatismaksed, abikaasade elukoha määramine jne). Samuti on neil ülesanne julgustada paari sõlmima kokkuleppeid, mis vastavad parimal viisil kõigi pereliikmete vajadustele.

Lepitust reguleeritakse üldjoontes 4. märtsi 2010. aasta muudetud seadusandliku dekreediga nr 28, mis käsitleb 18. juuni 2009. aasta seaduse nr 69 (lepitusmenetluse kohta tsiviil- ja kaubandusvaidluste lahendamise eesmärgil) artikli 60 rakendamist.

Selles seaduses on sätestatud kohtuväliselt üleantavate õigustega seotud vaidluste lahendamise menetlus. Teatud sõnaselgelt nimetatud küsimustes on lepitus eeltingimus, et saada menetluse lubatavust kinnitav dokument.

Perekonnaõiguse küsimustes nõuavad eelnevat lepitust ainult vaidlused, mis on seotud pereettevõtluslepingutega (st lepingud, millega ettevõtte omanik annab oma ettevõtte täielikult või osaliselt üle ühele või mitmele järglasele).

Kõikides muudes perekonnavaidlustes on lepitus vabatahtlik.

Lapse isikuhooldusõiguse menetluses võib kohus otsuse tegemise edasi lükata, nii et abikaasad saavad ekspertide abil üritada jõuda lepituse teel kokkuleppeni, eelkõige lapse (laste) moraalsete ja materiaalsete huvide kaitsmisel.

Lepitus võib toimuda justiitsministeeriumi peetavasse lepitusorganite registrisse nõuetekohaselt kantud avalik-õiguslikes või eraõiguslikes asutustes või nende kaudu.

Lepitusorganite nimekiri on esitatud veebisaidil

https://mediazione.giustizia.it/ROM/ALBOORGANISMIMEDIAZIONE.ASPX.

Itaalia advokatuuris registreeritud juristidel on õigus olla lepitaja.

Paljudes kohalikes omavalitsustes on perelepitusteenused kättesaadavad perenõustamiskeskuste, sotsiaalasutuste või kohalike tervishoiuasutuste kaudu.

Veel üks menetlus – mis erineb lepitusest, kuid mille eesmärk on samuti lahendada vaidlused kohtuväliselt – on abistatud läbirääkimised. Neid reguleeritakse 12. septembri 2014. aasta dekreetseadusega nr 132, mida muudeti 10. novembri 2014. aasta seadusega nr 162.

Abistatud läbirääkimised tähendavad kokkulepet (nimetatakse ka läbirääkimistega saavutatud kokkuleppeks), millega pooled nõustuvad „tegema heas usus koostööd vaidluse rahumeelseks lahendamiseks“. Et kokkulepe kehtiks, tuleb see koostada kirjalikult ühe või mitme juristi abil ja see peab käsitlema üleantavaid õigusi.

Erinevalt lepituse kaudu saavutatud kokkulepetest kuuluvad läbirääkimistega saavutatud kokkulepped täitmisele ja see tähendab, et kohtulikud hüpoteegid on võimalik registreerida.

Nii nagu lepitus, võivad ka läbirääkimised olla kohustuslikud või vabatahtlikud.

Perekonnaõiguse asjades on abistatud läbirääkimised alati vabatahtlikud.

Seadusega reguleeritakse abistatud läbirääkimisi lahuselu ja lahutusega seotud küsimustes eesmärgiga saavutada nõusoleku alusel kokkulepe või muuta eelnevalt kehtestatud tingimusi.

Paaride puhul, kellel ei ole alaealisi lapsi (ega teovõimetuid täiskasvanud lapsi), esitatakse kokkulepe pädeva kohtu riiklikule süüdistajale, kes juhul, kui ta rikkumisi ei leia, teatab juristidele, et kokkuleppeks takistusi ei ole.

Paaride puhul, kellel on alaealised lapsed (või teovõimetud täiskasvanud lapsed), tuleb kokkulepe saata 10 päeva jooksul pädeva kohtu riikliku süüdistaja büroosse kontrollimiseks, kas see tagab laste huvid. Kui hinnang on positiivne, kinnitab selle riiklik süüdistaja. Kui ei ole, saadab ta selle kohtu esimehele, kes kutsub pooled järgmise 30 päeva jooksul kokku.

Sellisel viisil saavutatud ja kinnitatud kokkuleppel on samasugune mõju nagu lahuselu või lahutuse tingimustel, see asendab need ja muudab nendes sätestatud tingimusi.

Alates 20. mai 2016. aasta seaduse nr 76 jõustumisest võivad pooled kasutada abistatud läbirääkimisi ka samasooliste isikute tsiviilpartnerluse lõpetamise korral.