Lepitamine perekonnaõiguslike vaidluste puhul

PERELEPITUS PORTUGALIS

Vabatahtliku osalemise põhimõte ja kokkuleppe heakskiitmine

Portugalis on lepitus vabatahtlik. Lapsi või abikaasasid puudutava perekonnasisese vaidluse pooled võivad kasutada vastastikusel kokkuleppel avalikku või eraviisilist perelepitust. Ka kohus saab suunata pooled lepitusmenetlusse, kuid ta ei saa seda teha ilma nende nõusolekuta. Perelepitust saab kasutada enne avalduse esitamist kohtule või perekonnaseisuametile (Conservatória do Registo Civil) või hagi läbivaatamise ajal. Mõlemal juhul peab perekonnaküsimustega seotud kokkulepe olema heaks kiidetud, enne kui selle saab täitmisele pöörata. Poolte esindajad (kui neid on) võivad samuti osaleda lepitusmenetluses ja mõnikord nad seda ka teevad. Lepitusmenetluse üldpõhimõtted on sätestatud 19. aprilli 2013. aasta seaduses nr 29/2013.

Lepitus kohtus

Kui pooled kasutavad enne hagiavalduse esitamist perelepitust ja kui saavutatakse kokkulepe, peaksid nad taotlema oma valitud perekonnaseisuametilt kokkuleppe heakskiitmist. Sellised kokkulepped võivad hõlmata abikaasasid puudutavaid küsimusi (nt lahutus, elatismaksed abikaasade vahel, perekonna kodu, endise abikaasa perekonnanime kasutamine) ja lapsi puudutavaid küsimusi (nt vanemliku vastutusega seotud kokkuleppe lisamine lahutuskokkuleppele või kokkulepe täiskasvanud lastele elatise maksmiseks). Enne kokkuleppe heakskiitmist registripidaja poolt esitab riigiprokuratuur (Ministério Público) kokkuleppe kohta arvamuse, kui see on seotud vanemliku vastutusega alaealiste eest.

Kui lepitusmenetlus korraldatakse enne kohtule hagiavalduse esitamist ja kui selle ainus eesmärk on leppida kokku vanemlik vastutus alaealiste eest (ilma lisatud lahutuskokkuleppe või kooselu kohtuliku lahutamiseta), peavad pooled taotlema pädevalt kohtult kokkuleppe heakskiitmist.

Kui perelepitus toimub hagi läbivaatamise ajal, on menetlus järgmine:

• vanemlikku vastutust (nt eestkoste, külastused, elatis alaealistele) puudutavate hagide korral on ette nähtud spetsiaalne tehniline ärakuulamis- ja lepitusetapp. Kohtunik kutsub pooled kohtumisele ja kui pooled ei jõua kokkuleppele, lükkab kohtunik läbirääkimised kahe kuni kolme kuu võrra edasi ning suunab pooled ühte järgmisesse alternatiivsesse menetlusse: lepitus (kui pooled on edasisuunamisega nõus või taotlevad seda) või spetsiaalne tehniline ärakuulamine, mille korraldab kohtu tehnilise toe talitus. Kui edasilükkamisperiood on möödunud, läbirääkimised jätkuvad, ning kui ühe eespool nimetatud meetodi abil jõutakse kokkuleppele, hindab kohtunik kokkulepet ja kiidab selle heaks. Kui kokkulepet ei saavutata, alustatakse kohtumenetlust;
• kõikide tsiviilhagide, sh abikaasasid puudutavate küsimuste (nt lahutus ja kooselu kohtulik lõpetamine, elatismaksed abikaasade ja endiste abikaasade vahel, perekonna kodu määramine esialgse kokkuleppe puudumise korral) puhul võimaldab tsiviilkohtumenetluse seadustiku (Código de Processo Civil) artikkel 273 reeglina kohtul menetluse peatada ja suunata asja lepitusmenetlusse, välja arvatud juhul, kui pooled ei nõustu edasisuunamisega;
• vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku artikli 272 lõikele 4 võivad ka pooled taotleda vastastikusel kokkuleppel menetluse peatamist kuni kolmeks kuuks ja algatada ise lepitusmenetluse.

Kui kokkulepe saavutatakse lepitusmenetluse kaudu eespool nimetatud küsimusi puudutava hagi läbivaatamise ajal, peavad pooled taotlema kohtult selle heakskiitmist.

Avaliku registripidaja pädevusse kuuluvaid perekondlikke küsimusi puudutavad hagid tuleb esitada koos mõlema poole eelneva kokkuleppega. Vastasel juhul kuuluvad need kohtu pädevusse. Sel põhjusel võib lepitusmenetluse kasutamine poolte algatusel olla kasulik enne kohtumenetluse algatamist. Pärast menetluse algatamist perekonnaseisuametis peab registripidaja vastavalt 13. jaanuari 2001. aasta määruse nr 272/2001 artikli 14 lõikele 3 teavitama lahutust taotlevaid abikaasasid võimalusest kasutada lepitusteenuseid. See säte võimaldab pooltel kasutada ajal, mil lahutusmenetlus on vastastikusel nõusolekul perekonnaseisuametis pooleli, lepitusmenetlust abikaasade lepitamiseks või vanemlikku vastutust puudutava kokkuleppe (mis lisatakse lahutuskokkuleppele) läbivaatamiseks, kui riigiprokuratuur on esitanud asjaomase taotluse.

Avaliku või eraviisilise lepitaja valik, lepitusmenetluse kestus ja maksumus

Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku artikli 272 lõikes 4 sätestatud põhimõttele kestab perelepitus reeglina kuni kolm kuud. Lepitusmenetlus võib kesta kauem ainult erandjuhtudel, kui see on põhjendatud.

Kui pooled valivad eraviisilise lepituse, peavad nad maksma lepitajale tasu. Tasu suurus, reeglid ja lepitusgraafik nähakse ette lepitusprotokollis, millele pooled ja lepitaja lepitusmenetluse alguses alla kirjutavad. Justiitsministeerium peab avalike ja eraviisiliste lepitajate loetelu, millega pooled saavad tutvuda, et leida endale eraviisiline lepitaja.

Avaliku lepitusmenetluse kasutamiseks peaksid pooled pöörduma õiguspoliitika peadirektoraadi (Direcção Geral da Política de Justiça) vaidluste alternatiivse lahendamise ameti (Gabinete de Resolução Alternativa de Conflitos) poole ning taotlema lepitusmenetlusele eelnevat kohtumist. Kohtumisaja saab kinni panna telefoni või e-posti teel või täites selleks veebivormi. Avalikule lepitusmenetlusele eelneval kohtumisel allkirjastavad pooled ja lepitaja lepitusprotokolli. Määratakse kindlaks ajavahemik, kehtestatakse kohtumiste ajakava ja selgitatakse menetlusnorme.

Avaliku perelepituse maksumus on 50 eurot kummagi poole kohta olenemata kavandatud kohtumiste arvust. Selle lõivu (50 eurot) peab kumbki pool maksma avaliku lepitusmenetluse alguses. Riiklikus süsteemis töötavate lepitajate tasu ei maksa pooled. Selle maksab õiguspoliitika peadirektoraat vastavalt õigusaktiga kehtestatud tabelile.

Avaliku lepitusmenetluse raames korraldatavad kohtumised võivad toimuda õiguspoliitika peadirektoraadi või poolte elukohajärgse omavalitsuse ruumides.

Avaliku lepituse korral võivad pooled valida lepitaja avalike lepitajate loetelust. Kui nad seda ei tee, määrab õiguspoliitika peadirektoraadi vaidluste alternatiivse lahendamise amet ühe avalike lepitajate loetellu kantud lepitaja vastavalt järjekorrale ning võttes arvesse lepitaja lähedust poolte elukohale. Selline määramine toimub tavaliselt elektrooniliselt.

Kui pooltel on õigus saada õigusabi, võidakse sellest katta lepituse kulud.

Piiriülene lepitus ja kaaslepitus

Piiriülese vaidluse korral, kui üks-ühele kohtumiste korraldamine ei ole võimalik, võib kasutada lepituse hõlbustamiseks videokonverentside süsteemi.

Portugalis on võimalik kanda teiste liikmesriikide lepitajaid justiitsministeeriumi peetavasse perelepitajate loetellu (mis hõlmab nii avalikke kui ka eraviisilisi lepitajaid) ning neid saab ka valida (riigihanke korras) avalike perelepitajate loetellu kandmiseks. Mõlemal juhul kohaldatakse nende suhtes samu tingimusi nagu kohalike lepitajate suhtes.

Portugalis on nii avalikus süsteemis kui ka eraviisilises lepitussüsteemis lubatud kaaslepitus. Kaaslepitus võib toimuda poolte valikul või lepitaja soovitusel, kui ta leiab, et selline lähenemisviis on asja lahendamiseks parim.

Lingid

Vt õiguspoliitika peadirektoraadi (DGJP) veebisait: link lepitust reguleerivatele õigusaktidele; link tutvumiseks avalike ja eraviisiliste perelepitajate loeteluga; link tutvumiseks teabega perelepituse ja üldiselt lepitusmenetluse kohta.

Avaliku lepituse taotlused: telefon + 351 808 26 2000, e-post smf@gral.mj.pt, veebivorm http://smf.mj.pt/.

Avaliku lepituse maksumuse kohta leiab teavet aadressil https://justica.gov.pt/Servicos/Pedir-mediacao-familiar#Comopedir.

Eraviisilise lepituse hinnad võivad erineda avaliku lepituse hindadest.

Tsiviilkohtumenetluse viimase versiooni leiab aadressilt http://www.pgdlisboa.pt/leis/lei_mostra_articulado.php?artigo_id=1959A0272&nid=1959&tabela=leis&pagina=1&ficha=1&so_miolo=&nversao=#artigo

Märkus

Sellel teabelehel esitatud teave on üldine ega ole ammendav. See ei ole kontaktpunkti, tsiviil- ja kaubandusasju käsitleva Euroopa õigusalase koostöö võrgustiku, kohtute ega ühegi teise isiku suhtes siduv. See ei asenda vajadust tutvuda kehtivate õigusaktidega.