Juhime tähelepanu sellele, et käesoleva lehekülje inglise keel originaalkeelset versiooni on hiljuti muudetud. Valitud keeleversiooni meie töötajad parajasti tõlgivad.
Swipe to change

Ukraina lapsed – õigusalane koostöö tsiviilasjades

Ukraina vastu suunatud Venemaa sõjalise agressiooni tõttu perekonnast ilma jäänud lapsed – piiriülestes tsiviilasjades kohaldatavad Euroopa ja rahvusvahelise õiguse aktid.

Selle teabelehe on koostanud Euroopa õigusalase koostöö võrgustik tsiviil- ja kaubandusasjades.

 

Venemaa sõjaline agressioon Ukraina vastu tõstatab küsimuse Ukrainast Euroopa Liitu põgenenud laste olukorra kohta. Küsimus muutub veelgi keerulisemaks, kui need lapsed on peredest eraldatud kas seetõttu, et pered on jäänud Ukrainasse või nad on põgenikud teises liikmesriigis.

Kiiresti tuleb tagada, et need lapsed oleksid kaitstud vägivalla, ärakasutamise, ebaseadusliku lapsendamise, röövimise, müügi või nendega kaubitsemise ohu eest. Seepärast on oluline kasutada vahendeid, mis kaitsevad nende laste õigusi.

Euroopa ja rahvusvahelises õiguses on olemas laste kaitse tagamise vahendid koos erisätetega nende laste kaitsmiseks ja abistamiseks, kes on ajutiselt või alaliselt oma perekeskkonnast ilma jäänud, näiteks sellistes hädaolukordades nagu relvakonfliktid.

Pädevus

Vanema hooldusõiguse küsimustes on Brüsseli IIa määruse [1] artiklis 8 ja Brüsseli IIb määruse artiklis 7 sätestatud, et kohtutel [2] on liikmesriikides [3] vanemliku vastutuse asjus pädevus lapse suhtes, kelle alaline elukoht on hagi esitamise ajal selles liikmesriigis. Ukraina kohtud säilitavad aga pädevuse, kui lapse harilik viibimiskoht oli enne ümberasustamist Ukrainas. Üldjuhul võtab hariliku viibimiskoha muutmine veidi aega ja kohus peab kindlaks tegema, et teatavad nõuded on täidetud [4]. Seepärast ei ole ELi saabuval Ukraina lapsel tõenäoliselt mõnda aega ELis harilikku viibimiskohta, mistõttu Brüsseli IIa määruse artikkel 8 ja Brüsseli IIb määruse artikkel 7 ei ole paljudel juhtudel kohaldatavad.

Brüsseli IIa määruse artikli 13 lõige 2 ja Brüsseli IIb määruse artikli 11 lõige 2 reguleerivad asukohapõhist kohtualluvust lapspagulaste ja nende laste puhul, kes on oma riigis toimuvate rahutuste tõttu rahvusvaheliselt ümberasustatud. Lastekaitset käsitleva 1996. aasta Haagi konventsiooni artikli 52 lõikes 2 (koostoimes Brüsseli IIb määruse põhjendusega 25) on aga täpsustatud, et kõnealust kohtualluvuse sätet tuleks kohaldada üksnes nende laste suhtes, kelle harilik viibimiskoht oli enne ümberasustamist liikmesriigis. Kui lapse harilik viibimiskoht oli enne ümberasustamist kolmandas riigis, näiteks Ukrainas, tuleks kohaldada 1996. aasta Haagi konventsiooni kohtualluvuse sätet põgenenud laste ja rahvusvaheliselt ümberasustatud laste kohta. Ukraina ja kõik ELi liikmesriigid on 1996. aasta Haagi konventsiooni osalised (Haagi rahvusvahelise eraõiguse konverents | #34 - osalisriikide staatuse tabel).

1996. aasta Haagi konventsiooni artikli 6 lõikes 1 on ette nähtud järgmine: „Pagulastest laste ja oma maal toimuvate rahutuste tõttu rahvusvahelise õiguse mõttes kindla elukohata laste suhtes on artikli 5 lõikes 1 sätestatud pädevus selle osalisriigi võimudel, kelle territooriumil need lapsed kindla elukoha puudumise tõttu viibivad“.

Lisateavet lastekaitset käsitleva 1996. aasta Haagi konventsiooni kohaldamise kohta saatjata ja vanematest eraldatud laste suhtes leiab siit ja siit.

1996. aasta Haagi konventsiooni artiklite 8 ja 9, Brüsseli IIa määruse artikli 15 ning Brüsseli IIb määruse artiklite 12 ja 13 alusel võib pädevuse üle anda kohtule, kus on asja arutamiseks paremad võimalused. Praeguses olukorras võiks seda kohaldada Ukrainast saabunud lapse kaitse suhtes (näiteks ELi saatjata saabuv laps), kui pädev asutus teeb kindlaks, et lapsel on pereliikmed teises liikmesriigis. Sellises olukorras võib esimene liikmesriik taotleda pädevuse üleandmist, kui lapsel on eriline side teise liikmesriigiga ja kui üleandmine on lapse parimates huvides.

Brüsseli IIa määruse või Brüsseli IIb määruse kohaldamise hõlbustamiseks on avaldatud praktilised juhendid, millega saab tutvuda siin.

Kohaldatav õigus

Sõjalise agressiooni korral on lastekaitset käsitlev 1996. aasta Haagi konventsioon oluline vahend laste, sealhulgas saatjata, vanematest eraldatud ja varjupaika taotlevate laste kaitsmisel. Ukraina ja kõik ELi liikmesriigid on lastekaitset käsitleva 1996. aasta Haagi konventsiooni osalised (Haagi rahvusvahelise eraõiguse konverents | #34 - osalisriikide staatuse tabel).

1996. aasta Haagi konventsiooni artikli 16 lõike 1 kohaselt reguleerib vanema hooldusõiguse küsimust seadusest tulenevalt lapse hariliku viibimiskoha riigi õigus, st Ukraina õigus nende laste puhul, kelle harilik viibimiskoht on Ukrainas. Sama kehtib ka vanema hooldusõiguse tekkimise puhul kokkuleppe või ühepoolse tehingu alusel (1996. aasta Haagi konventsiooni artikli 16 lõige 2). Lapse hariliku viibimiskoha riigi õiguse alusel tekkinud vanema hooldusõigus jääb kehtima ka pärast hariliku viibimiskoha muutumist seoses elamaasumisega teise riiki (1996. aasta Haagi konventsiooni artikli 16 lõige 3). Vanema hooldusõiguse teostamist reguleerib samuti lapse hariliku viibimiskoha õigus (1996. aasta Haagi konventsiooni artikkel 17).

Lisaks on 1996. aasta Haagi konventsiooni artiklis 23 ette nähtud, et seadusest tulenevalt tunnustatakse teises osalisriigis võetud meetmeid. Seega tunnustatakse Ukraina meedet, mis kuulub konventsiooni kohaldamisalasse, teistes osalisriikides automaatselt, ilma et oleks vaja selle ametlikku tunnustamist. Sellest järeldub, et Ukraina meetmed jäävad ELis kehtima.

Nagu on täpsustatud 1996. aasta Haagi konventsiooni artiklis 18, võib konventsiooni artiklis 16 osutatud vanema hooldusõiguse lõpetada või selle täitmise tingimusi muuta kõnealuse konventsiooni alusel võetavate meetmetega. 1996. aasta Haagi konventsiooni artikli 15 lõikes 1 on sätestatud, et „[t]eise peatüki alusel pädevust teostades kohaldab osalisriigi ametiasutus oma riigi õigust“, millest tulenevalt kohaldavad osalisriigid sellistel juhtudel oma siseriiklikku õigust.

Lisateavet lastekaitset käsitleva 1996. aasta Haagi konventsiooni kohaldamise kohta saatjata ja vanematest eraldatud laste suhtes leiab siit ja siit.

Keskasutuste vaheline koostöö

Juhime tähelepanu sellele, et lastekaitset käsitleva 1996. aasta konventsiooni alusel nimetatud Ukraina keskasutuse toimimine on häiritud ja võib praeguse kriisi tõttu olla ajutiselt piiratud.

Liikmesriikide keskasutuste vahelise koostöö korral (näiteks kui ühte liikmesriiki paigutatud lapsel on õdesid või vendi teises liikmesriigis) võiks kohaldada Brüsseli IIa määruse [1] artikleid 55 ja 56 või Brüsseli IIb määruse artikleid 80 ja 82.

Perepõhise asendushoolduse puhul võib olla kasulik tutvuda liikmesriikide poolt Euroopa e-õiguskeskkonna portaalis avaldatud teabega piiriülese paigutamise, sealhulgas kasuperekonda paigutamise menetlusega, ning sellega saab tutvuda siin.

Brüsseli IIa määruse või Brüsseli IIb määruse kohaldamise hõlbustamiseks on avaldatud praktilised juhendid, millega saab tutvuda siin.

Millist abi saab tsiviil- ja kaubandusasju käsitlevalt Euroopa õigusalase koostöö võrgustikult?

Kõnealune võrgustik toetab ELi tsiviilõiguse aktide rakendamist igapäevases õiguspraktikas. Lisaks keskasutusele võib konkreetse probleemi korral piiriüleses juhtumis võtta ühendust oma liikmesriigi Euroopa õigusalase koostöö võrgustiku kontaktpunktiga. Näiteks saab kontaktpunkt esitada järelpärimise taotluse hetkeseisu kohta, aidata kohtutevaheliste kontaktidega või otsida mõne teise ELi liikmesriigi pädeva asutuse kontaktandmeid.

Lisateave Euroopa õigusalase koostöö võrgustiku ja selle pakutava abi kohta

Võtke ühendust oma riikliku kontaktpunktiga

Kasulikud lingid


[1] Alates 1. augustist 2022 asendab Brüsseli IIa määrust Brüsseli IIb määrus, kuid Brüsseli IIa määrust kohaldatakse endiselt enne 1. augustit 2022 algatatud menetluste suhtes.

[2] Brüsseli IIa määruse artikli 2 lõike 1 ja Brüsseli IIb määruse artikli 2 lõike 2 punkti 1 kohaselt hõlmab mõiste „kohus“ kõiki liikmesriikide ametiasutusi, kellel on pädevus nende kahe määruse kohaldamisalasse kuuluvates küsimustes.

[3] Neid kahte määrust ei kohaldata Taani suhtes, kes kohaldab 1996. aasta lastekaitsekonventsioonis sisalduvaid samalaadseid pädevusega seotud sätteid.

[4] Mõiste „harilik viibimiskoht” tõlgendamise kohta vt näiteks Euroopa Liidu Kohtu otsused kohtuasjades C-523/07, C-497/10 PPU, C-376/14 PPU, C-111/17 PPU, C-512/17 ja C-393/18 PPU.

Viimati uuendatud: 24/10/2022

Käesolevat lehekülge haldab Euroopa Komisjon. Sellel veebisaidil avaldatud teave ei kajasta tingimata Euroopa Komisjoni ametlikku seisukohta. Komisjon ei võta mingit vastutust ega kohustusi seoses käesolevas dokumendis esitatud või viidatud teabe ega andmetega. Palun lugege õigusteabe viida alt ELi veebilehtede autoriõiguste eeskirjade kohta.