Vahendus ELi liikmesriikides

Prantsusmaa

Miks mitte lahendada oma vaidlus kohtusse pöördumise asemel vahendamise teel? See on vaidluse kohtuvälise lahendamise viis, mille puhul vahendaja aitab vaidluse pooltel kokkuleppele jõuda. Prantsusmaal on valitsus ja õigusvaldkonna spetsialistid vahendusmenetluse eelistest teadlikud ning seadusandja soovitab tungivalt seda kasutada.

Sisu koostaja:
Prantsusmaa

Kellega ühendust võtta?

Prantsusmaal puudub kesk- või valitsusasutus, mis reguleeriks vahendajate kutseala.

Puudub ka ametlik riiklik vahendamist käsitlev veebisait. Veebisaidil https://www.justice.fr/régler-litiges-autrement/médiation on siiski vahendamisalane rubriik, mida ajakohastatakse.

Iga apellatsioonikohus (cour d’appel) avaldab tsiviil-, sotsiaal- ja kaubandusasjades tegutsevate vahendajate nimekirjad. Need nimekirjad kehtestati 18. novembri 2016. aasta seaduse nr 2016-1547 (21. sajandi kohtusüsteemi ajakohastamise kohta) artikliga 8. Eelkõige kohtunike teavitamiseks mõeldud nimekirju võib mis tahes viisil jagada ka menetlusosalistega. Nendega võib eelkõige tutvuda asjaomaste apellatsioonikohtute veebisaitidel.

Millises valdkonnas on vahenduse kasutamine lubatud ja/või kõige tavalisem?

Pooled võivad vaidluse esitada vahendamiseks igal ajal ja kõigis õigusvaldkondades, v.a valdkondades, mis kuuluvad avalikust huvist tuleneva ühiskonnakorralduse (ordre public de direction) alla. Vahendusmenetlust ei saa kasutada näiteks selleks, et hoiduda kõrvale abielu või abielulahutust reguleerivatest imperatiivsetest sätetest.

Kõige sagedamini kasutatakse vahendust järgmistel juhtudel:

  • naabritevahelised vaidlused;
  • probleemid võla sissenõudmisega;
  • üürileandjate ja üürnike vahelised vaidlused;
  • abikaasadevahelised vaidlused lapsega suhtlemise õigust puudutavates küsimustes.

Milliseid reegleid tuleb järgida?

Vahenduse kasutamine

8. veebruari 1995. aasta seadusega nr 95-125 kohtute korralduse ning tsiviil-, kriminaal- ja haldusmenetluse kohta võeti Prantsuse õigusesse üle vahendusmenetlus tsiviilasjades.

16. novembri 2011. aasta määrusega (ordonnance) nr 2011-1540 võeti Prantsusmaa õigusesse üle ELi direktiiv 2008/52/EÜ. Direktiiviga kehtestatakse raamistik, mille eesmärk on kolmanda isiku ehk vahendaja abil hõlbustada vaidluste rahumeelset lahendamist poolte vahel. Määrusega laiendati direktiivi sätete ulatust nii, et lisaks piiriülesele vahendusmenetlusele oleks hõlmatud riigisisene vahendustegevus, välja arvatud selliste vaidluste puhul, mis on seotud töölepingutega või mis käsitlevad riigi ainupädevuses olevat haldusõigust (droit administratif régalien).

Kõnealuse 16. novembri 2011. aasta määrusega muudeti ka 8. veebruari 1995. aasta seadust (loi), et kehtestada üldine vahendusraamistik. Selles määratleti vahenduse mõiste, kirjeldati tingimusi, millele vahendaja peab vastama, ning kinnitati konfidentsiaalsuse põhimõtet, mis on vahendusmenetluse eduka läbiviimise pant.

Kokkuleppeline vahendus

Pooled võivad otsustada konsulteerida vahendajaga omal algatusel. Selleks ei pea nad kohtusse pöörduma.

Siiski on pooltel, kes on pöördunud vaidlusega kohtusse, endiselt võimalus kasutada alternatiivset vaidluste lahendamise viisi, näiteks vahendust.

Kohtulik vahendusmenetlus

Kui kohtumenetlus on algatatud, võib asja arutav kohus poolte nõusolekul määrata kolmanda isiku eesmärgiga pooled ära kuulata ning võrrelda ja vastandada nende seisukohti, et aidata neil vaidlus lahendada (tsiviilkohtumenetluse seadustiku artikkel 131-1).

Samuti võib kohus perekonnaõiguslikes küsimustes vanema hooldusõiguste kasutamist või abielulahutusega seotud ajutisi meetmeid hõlmavates erivaldkondades suunata pooled osalema vahendusmenetlust tutvustaval teavituskohtumisel, mis on pooltele tasuta ja mille tulemusena ei saa määrata mingeid karistusi (tsiviilseadustiku artiklid 255 ja 373-2-10).

23. märtsi 2019. aasta seadusega nr 2019-222 aastate 2018–2022 programmitöö ja kohtusüsteemi reformi kohta lisati tsiviilseadustiku artiklisse 373-2-10 kohtuotsusejärgne vahendusmenetlus:

„[kui] pooled ei jõua kokkuleppele, püüab kohus neid lepitada.

Selleks et aidata vanematel vanema hooldusõiguse teostamises kokku leppida, võib kohus soovitada neil kasutada vahendusmenetlust, välja arvatud juhul, kui on väidetud, et üks vanem on teise vanema või lapse suhtes vägivaldselt käitunud. Kui vanemad on vahendusmenetlusega nõus, võib kohus selleks määrata perelepitaja, sealhulgas vanema hooldusõiguse teostamise kohta tehtavas lõplikus otsuses.

Kui ei ole väidetud, et üks vanem on teise vanema või lapse suhtes vägivaldselt käitunud, võib kohus isegi suunata vanemad perelepitaja juurde, kes teavitab neid lepitusmeetme eesmärgist ja käigust.“

Kohustuslik vahendus

Hiljutised muudatused õigusaktides on muutnud vahendusmenetluse kasutamise Prantsusmaa õiguse järgi teatavatel juhtudel kohustuslikuks.

18. novembri 2016. aasta seaduse nr 2016-1547 (21. sajandi kohtusüsteemi ajakohastamise kohta) artikliga 7 kehtestati 11 kohturingkonnas katseliselt nõue püüda enne kohtu poole pöördumist leida lahendus vahendusmenetluse teel. Katse pidi algselt lõppema 2019. aasta lõpus, kuid seda pikendati 31. detsembrini 2020.

Igaüks, kes soovib perekonnakohtu otsust või mõnd kohtu poolt heaks kiidetud kokkuleppe sätet muuta, peab enne asja uuesti kohtusse andmist püüdma leida lahendust perelepitusmenetluses. Vastasel juhul ei võta kohus asja menetlusse.

See kehtib taotluste suhtes, mis käsitlevad järgmist:

  • lapse või laste harilik viibimiskoht;
  • suhtlusõigus ja õigus määrata ajutiselt lapse elukoht;
  • vanema panus alaealise lapse haridusse ja alaealisele lapsele elatise maksmine ning
  • vanema hooldusõiguse teostamisega seotud otsused.

Perelepituses osalemine ei ole enne uuesti kohtusse pöördumist kohustuslik, kui:

  • üks vanem on käitunud teise vanema või lapse suhtes vägivaldselt;
  • taotluses soovitakse, et kohus kiidaks heaks poolte vahel sõlmitud kokkuleppe või
  • kohtu hinnangul esineb selleks mõni muu õiguspärane põhjus.

23. märtsi 2019. aasta seadusega nr 2019-222 (aastate 2018–2022 programmitöö ja kohtusüsteemi reformi kohta) muudeti vaidluste kohtuväline lahendamine, näiteks vahenduse kasutamine, kohustuslikuks, kui tegemist on kuni 5 000 euro suuruse nõudega või naabritevahelise vaidlusega. Enne hagiavalduste kohtule esitamist peavad pooled omal äranägemisel läbima lepituskatse, mida juhib lepitaja (conciliateur de justice), vahendusmenetluse katse või osalusmenetluse (procédure participative). Vastasel juhul võib kohus omal algatusel otsustada, et hagiavaldus on vastuvõetamatu. Seadusega on siiski ette nähtud neli erandit:

  • kui vähemalt üks pooltest taotleb, et kohus kiidaks heaks kokkuleppe;
  • kui otsuse teinud organile tuleb enne kohtusse pöördumist esitada apellatsioon;
  • kui õiguspärastel põhjustel ei ole võimalik kasutada ühtegi esimeses lõigus nimetatud vaidluste rahumeelse lahendamise vahendit, eriti kui lepitajad ei ole mõistliku aja jooksul kättesaadavad, või
  • kui kohaldatakse eritingimust, millega nõutakse kohtult või haldusasutuselt eelneva lepituskatse tegemist.

Vahendust reguleerivad normid

Vahendajate jaoks ei ole kehtestatud riiklikku eetikakoodeksit.

Mõned vahendajad juhinduvad eetilistest koodeksitest või põhikirjadest, mille on vastu võtnud ühendused või liidud, olenemata sellest, kas nad on sellise ühenduse või liiduga seotud otseselt või organisatsiooni kaudu, kelle heaks nad töötavad.

Akrediteeritud perelepitusteenuste puhul – st teenused, mida rahastatakse riiklikult peretoetuste fondist (Caisse d’allocations familiales), põllumajanduslike vastastikuste hüvitiste fondist (Mutualité sociale agricole) ja justiitsministeeriumist – on võetud kohustus järgida teatavaid riiklikes juhistes nende teenuste osutamisele ja kvaliteedile kehtestatud nõudeid.

9. oktoobri 2017. aasta dekreedis (décret) nr 2017-1457 (apellatsioonikohtute vahendajate nimekirjade kohta) on sätestatud sellisesse nimekirja kandmise tingimused. Tingimused on järgmised:

  1. isikule ei ole mõistetud karistusregistri vormil nr 2 loetletud karistusi, teda ei ole tunnistatud teovõimetuks ega temalt ei ole õigusi ära võetud;
  2. isik ei ole pannud toime ebaausaid ega väärituid tegusid, millele oleks järgnenud distsiplinaar- või halduskaristus, mis seisneb tegutsemisõiguse äravõtmises, nimekirjast kustutamises, ametist tagandamises või tegevusloa või loa kehtetuks tunnistamises;
  3. isik on saanud väljaõppe või tal on kogemusi, mis tõendavad tema suutlikkust tegutseda vahendajana; see nõue kehtib nii üksikisikutele kui ka juriidilistele isikutele – iga isik, kes kuulub juriidilise isiku juurde ja osutab vahendusteenuseid, peab vastama üksikisikute suhtes kohaldatavatele tingimustele.

Teave ja väljaõpe

Prantsusmaa positiivses õiguses ei nõuta praegu vahenduse pakkumiseks eriväljaõpet.

Perelepitajate jaoks võeti 2. detsembri 2003. aasta dekreediga ja ministri 12. veebruari 2004. aasta ministri korraldusega (arrêté) kasutusele riikliku perelepitaja diplom (diplôme d’Etat de médiateur familial, DEMF).

Perelepitajatelt ei nõuta praktiseerimiseks selle diplomi olemasolu, välja arvatud juhul, kui nad soovivad osutada akrediteeritud perelepitusteenuseid – sel juhul on see kohustuslik.

Kui suured on vahendusmenetluse kulud?

Kohtulik või kohtuväline vahendus vaidluste alternatiivse lahendamise viisina on tasuline.

Vahendajate tasud võib katta tasuta õigusabi korras vastavalt 19. detsembri 1991. aasta dekreedi nr 91-1266 artiklile 118-9 jj. Need tasud ei tohi siiski ületada 256 eurot ühe poole kohta või 512 eurot kõigi poolte kohta kokku.

Kohtu määratud vahendusmenetluse puhul määrab tasud kindlaks õiguskulusid hindav kohtunik (magistrat taxateur) pärast seda, kui vahendaja on oma ülesande täitnud, võttes aluseks aruande vahendaja tegevuse või kulude kohta (19. detsembri 1991. aasta dekreet nr 91-1266 artikkel 119). Õiguskulusid kindlaksmäärav kohtunik määrab kindlaks deposiidi ja tasu summa (tsiviilkohtumenetluse seadustiku artiklid 131-6 ja 131-13). Kuna õigusnormides ei ole sätestatud täpseid tasumäärasid, on perelepitusteenuste ühikuhind varieeruv.

Riiklikult rahastatavad vahendustalitused kohustuvad kohaldama perepoolse rahalise osaluse riiklikku skaalat. Kummagi poole rahaline osalus jääb sõltuvalt poolte sissetulekust vahemikku 2–131 eurot vahenduskohtumise kohta.

Kas vahenduse teel saavutatud kokkulepet saab täitmisele pöörata?

Kui pooled jõuavad kokkuleppele, on see neile siduv, nagu mis tahes muugi leping.

Kui kokkuleppele jõutakse kohtuväliselt, on tsiviilkohtumenetluse seadustiku artikliga 1565 ette nähtud, et poolte vahel saavutatud kokkuleppe võib selle täidetavaks muutmiseks esitada asjaomases vaidluses pädevust omavale kohtule.

Kui vahendus toimub kohtumenetluse raames, on tsiviilkohtumenetluse seadustiku artikliga 131-12 ette nähtud, et poolte esitatud kokkuleppe kinnitab poolte avalduse alusel asja arutav kohus.

Tsiviiltäitemenetluse seadustiku (Code des procédures civiles d'exécution) artikli L111-3 lõikes 1° on sätestatud, et kohtuliku või kohtuvälise vahendamise teel saavutatud kokkulepped, mille üldkohus või halduskohus on tunnistanud täidetavaks, on täitedokumendid.

Viimati uuendatud: 17/01/2022

Käesoleva veebilehe asjaomaseid keeleversioone haldavad asjaomased liikmesriigid. Tõlked on teostanud Euroopa Komisjoni teenistused. Originaali tehtavad võimalikud muudatused asjaomase riikliku ametiasutuse poolt ei pruugi kajastuda tõlkeversioonides. Euroopa Komisjon ei võta vastutust selles dokumendis sisalduva ega viidatud teabe ega andmete eest. Palun lugege õiguslikku teadaannet lehekülje eest vastutava liikmesriigi autoriõiguste kohta.