Tõendite kogumine

1 Tõendamiskohustus

1.1 Millised on tõendamiskohustust reguleerivad normid?

Põhimõtteliselt peab iga menetlusosaline esitama kõik oma nõude aluseks olevad faktilised asjaolud (põhjendamiskoormis – Behauptungslast) ja esitama asjakohased tõendid (Austria tsiviilkohtumenetluse seadustiku (Zivilprozessordnung – ZPO) paragrahvi 226 lõige 1 ja paragrahvi 239 lõige 1). Kui juhtumi asjaolud jäävad ebaselgeks (n-ö non liquet-olukord), peab kohus siiski tegema otsuse. Sellisel juhul tuleb lähtuda tõendamiskoormist puudutavatest normidest. Igal poolel on tõendamiskohustus eesmärgiga tagada, et on täidetud kõik tema jaoks soodsate õigusnormide tingimused. Tavapäraselt peavad hagejad esitama kõik oma hagi toetavad asjaolud ja kostjad peavad esitama kõik oma vastuväiteid toetavad asjaolud. Hageja on samuti kohustatud tõendama menetlusnõuete täitmist.

1.2 Kas on olemas normid, mille alusel on teatavad asjaolud tõendamiskohustusest vabastatud? Millistel juhtudel? Kas tõenditega on võimalik konkreetne õiguslik eeldus ümber lükata?

Kohtuotsuse tegemiseks olulised asjaolud peavad olema tõendatud, välja arvatud juhul, kui nendega seoses ei ole vaja tõendeid esitada. Tõendama ei pea omaksvõetud asjaolusid (ZPO paragrahvid 266 ja 267), ilmseid asjaolusid (ZPO paragrahv 269) ega selliseid asjaolusid, mille suhtes kehtib õiguslik eeldus (ZPO paragrahv 270).

Omaksvõetud asjaolu on selline asjaolu, mida pool aktsepteerib kui vastaspoole tõest väidet. Kohus peab põhimõtteliselt omaksvõetud asjaolusid aktsepteerima ja tegema oma otsuse neid täiendavalt uurimata.

Asjaolu on ilmne siis, kui tegemist on üldteada faktiga (s.t see on igal ajal teada või raskusteta mõistetav suurele arvule inimestele) või kohtule teada faktiga (asja arutav kohus on asjaolust teadlik oma ametlike järelduste põhjal või ilmneb asjaolu selgelt dokumentidest).

Kohus peab otsuse tegemisel ilmseid asjaolusid omal algatusel (ex officio) arvesse võtma; neid asjaolusid ei ole vaja ei kirjeldada ega tõendada.

Õiguslik eeldus tuleneb otse õigusaktist ja selle puhul on tõendamiskohustus ümber pööratud. Sellisest eeldusest kasu saava poole vastaspool peab esitama vastupidised tõendid. Vastaspoolel tuleb tõendada, et õiguslikust eeldusest olenemata eeldatavat asjaolu või õiguslikku olukorda ei eksisteerinud.

1.3 Kui veendunud peab kohus asjaolus olema, et oma otsus sellele asjaolule rajada?

Kohtumenetluse eesmärk on veenda kohtunikku asjaolu paikapidavuses. Üldiselt öeldes tuleb eeldada n-ö suurt tõenäosust (hohe Wahrscheinlichkeit) ning kohtuniku veenmiseks ei ole vaja n-ö absoluutset kindlust (absolute Gewissheit).

Tõendamisstandardi tasemed on määratud kindlaks õigusaktidega või kohtupraktikaga ja need ulatuvad n-ö ülekaalukast tõenäosusest (überwiegende Wahrscheinlichkeit) n-ö peaaegu täieliku tõenäosuseni (an Sicherheit grenzende Wahrscheinlichkeit). Esimesena nimetatud juhul piisab tsiviilkohtumenetluse seadustiku (paragrahv 274) kohaseks tõendamiseks eeldusest või kinnitusest. Esmapilgul usutavad (prima facie) tõendid aitavad alandada tõendamistaset ja neid võib kasutada kahju hüvitamise hagides tõendite puudumise korral. Kui tegemist on tavapärase sündmuste kuluga, mida võib elukogemuse põhjal seostada konkreetse põhjusliku seose või süüga, loetakse need eeldused tõendatuks prima facie põhimõtte alusel ka üksikjuhtumite korral.

2 Tõendite kogumine

2.1 Kas tõendite kogumiseks on alati nõutav poole taotlus või võib kohtunik teatavates olukordades koguda tõendeid ka omal algatusel?

Tõendeid võivad koguda kohtunikud omal algatusel või poole avalduse alusel. Puhtalt uurivat laadi menetluse korral (kui kohus peab juhtumi otsustavad asjaolud tegema kindlaks kohtuniku omal algatusel) ei ole poolte avaldus vajalik. Austria tsiviilkohtumenetluse seadustiku kohase tavapärase menetluse korral võib kohtunik omal algatusel koguda mis tahes selliseid tõendeid, mille alusel on tõenäoliselt võimalik selgitada välja sisulised asjaolud (ZPO paragrahv 183). Kohtunik võib paluda pooltel esitada dokumentaalseid tõendeid, nõuda kohapealse vaatluse tegemist või anda korralduse tõendite kogumiseks eksperdiarvamuste vormis või poolte küsitlemise teel. Dokumentaalseid tõendeid võib esitada siiski ainult juhul, kui vähemalt üks pooltest on nendele osutanud, ning dokumentaalseid tõendeid ei ole võimalik esitada või tunnistajaid küsitleda juhul, kui mõlemad pooled on selle vastu. Kõigil muudel juhtudel kogutakse tõendeid ühe poole esitatud vastavasisulise avalduse alusel.

2.2 Millised on järgmised sammud, kui poole taotlus tõendite kogumiseks rahuldatakse?

Põhimõtteliselt kogutakse tõendeid suulisel istungil. N-ö ettevalmistava kohtumise ajal (ZPO paragrahv 258) koostavad kohus ning pooled ja/või nende esindajad ühiselt kohtumenetluse ajakava, mis sisaldab ka tõendite kogumise ajakava. Vajaduse korral võib siiski igal ajal korraldada täiendava arutelu menetluse edenemise teemal. Pärast tõendite kogumist arutatakse pooltega selle tulemust (ZPO paragrahv 278). Tõendeid peab koguma vahetult see kohtunik, kes asja arutama hakkab. Sõnaselgelt seaduses sätestatud juhtudel võib tõendeid koguda ka vastastikuse õigusabi menetluse raames. Pooled tuleb tõendite kogumiseks kohale kutsuda ja neil on tõendite kogumises osalemiseks erinevad õigused, näiteks õigus esitada küsimusi tunnistajatele ja ekspertidele. Tõendeid kogub alati kohtunik omal algatusel ja põhimõtteliselt isegi siis, kui pooled ei viibi kohal neile edastatud kutsest olenemata.

2.3 Millistel juhtudel võib kohus tagasi lükata poole taotluse koguda tõendeid?

Poole avaldus tõendite saamiseks tuleb tagasi lükata, kui kohus leiab, et see ei ole asjakohane (ZPO paragrahvi 275 lõige 1) või kui see on esitatud selleks, et menetlusega viivitada (ZPO paragrahvi 178 lõige 2, paragrahv 179 ja paragrahvi 275 lõige 2). Samuti on võimalik seada ajaline piirang sellisele tõendite kogumisele, mille tõttu võidakse menetluses põhjustada viivitusi (ZPO paragrahvi 279 lõige 1). Pärast sellise tähtaja möödumist võidakse tõendite kogumise avaldus tagasi lükata. Avaldus võidakse tagasi lükata ka juhul, kui see ei ole vajalik, sest kohus on asjaolus juba veendunud või asjaolu ei vaja tõendamist või tõendite kogumine on keelatud. Kui tõendite kogumisega kaasnevad kulud (nt seoses eksperdi esitatud tõenditega), tuleb tõendite kogumist taotlenud poolel nõuda ettemakse tegemist. Kui seda summat ei maksta ära ettenähtud tähtaja jooksul, võib tõendeid koguda hiljem üksnes juhul, kui sellega ei põhjustata menetluses viivitusi.

2.4 Millised on tõendamise eri viisid?

Austria tsiviilkohtumenetluse seadustikus on sätestatud viis tavapärast tõendamisviisi: dokumentaalsed tõendid (paragrahvid 292–319), tunnistajate ütlused (paragrahvid 320–350), eksperdi esitatud tõendid (paragrahvid 351–367), kohtulik vaatlus (paragrahvid 368–370) ja poolte küsitlemine (paragrahvid 371–383). Põhimõtteliselt võib tõendina lubada kasutada mis tahes teabeallikat ja see liigitatakse ühe eespool nimetatud tõendamisviisina vastavalt asjaomase tõendi vormile.

2.5 Millised on tunnistaja ütlustega tõendamise meetodid ja kas need erinevad meetoditest, mida kasutatakse eksperdi arvamusega tõendamisel? Millised on kirjalike tõendite esitamise ja ekspertiisiaruande/eksperdiarvamuse kohta kehtivad nõuded?

Tunnistajaid küsitletakse individuaalselt ja selle juures ei tohi viibida need tunnistajad, keda küsitletakse hiljem. Sellega välditakse ütluste vastastikust mõjutamist. Kui tunnistajate ütlused on vasturääkivad, võidakse tunnistajaid vastandada. Tunnistajate küsitlemine algab üldiste küsimuste esitamisega, mille eesmärk on teha kindlaks, kas võib olla mis tahes põhjusi, miks tunnistaja tuleks ütluste andmisest kõrvaldada, kas tunnistajal on õigus ütlusi mitte anda või kas on asjaolusid, mis ei võimalda tal anda vannet. Kui tunnistajat on hoiatatud, et ta peab rääkima ainult tõtt, ning teda on teavitatud sellest, millised on kriminaalõigusest tulenevad tagajärjed valeütluste andmise korral, alustatakse tunnistaja tegelikku küsitlemist tema isikuandmete väljaselgitamisega. Seejärel esitatakse tunnistajale küsimusi kohtuasja kohta. Pooled võivad tunnistaja küsitlemisel osaleda ja esitada kohtu nõusolekul tunnistajale küsimusi. Kohtunik võib asjakohatud küsimused tagasi lükata. Põhimõtteliselt peab tunnistajat küsitlema vahetult asja menetleva kohtu ees, kuid teatavate asjaolude korral on tunnistajat võimalik küsitleda vastastikuse õigusabi kanalite kaudu (ZPO paragrahv 328).

Ekspert on n-ö kohtu abistaja. Kui tunnistaja annab ütlusi asjaolude kohta, siis ekspert jagab kohtuga teadmisi, mida kohtunikul ei ole. Eksperdilt tuleb tõendeid koguda põhimõtteliselt asja menetleva kohtu ees. Eksperdi võib ütlusi andma kutsuda ka kohtunik omal algatusel ja ilma mis tahes piiranguteta. Ekspert peab esitama oma järeldused ja aruande. Suulisel istungil tuleb esitada suuline aruanne. Ekspert peab suulisel istungil selgitama kirjalikku aruannet, kui pooled seda soovivad. Järeldused ja aruanne peavad olema põhjendatud. Eraviisilisi aruandeid ei käsitata aruannetena tsiviilkohtumenetluse seadustiku tähenduses ja neil on eradokumendi staatus.

Austria õigusaktide kohaselt ei ole võimalik toimetada menetlust ainult kirjalikult. Kuid kuna tõendamisviisid ei ole mingil moel piiritletud, on olemas võimalus, et tunnistajad annavad oma ütlused kirjalikult. Tunnistajate kirjalikke ütlusi käsitatakse siis dokumentaalsete tõenditena ja kohus peab neid sõltumatult hindama. Kui kohus peab seda vajalikuks, peab tunnistaja ilmuma kohtusse, välja arvatud juhul, kui mõlemad pooled on selle tunnistaja küsitlemise vastu.

2.6 Kas mõni tõendamisviis on teistest suurema tõendusjõuga?

Tõendite vaba hindamise põhimõte on sätestatud tsiviilkohtumenetluse seadustikus (paragrahv 272). Tõendite hindamine kujutab endast kohtuniku kogutud tõendite uurimist. Hindamisel ei ole kohtunik seotud mingite tõendeid käsitlevate õigusnormidega, kuid ta peab oma siseveendumuse kohaselt otsustama, kas tõendid on tõesed või mitte. Tõendamisviisid ei ole seatud mingisse hierarhilisse järjestusse. Kirjalikke tõendeid käsitatakse dokumentaalsete tõenditena, välja arvatud juhul, kui tegemist on eksperdiaruandega. Austrias välja antud avalikud dokumendid on eelduste kohaselt autentsed, s.t eeldatakse, et need on tõepoolest välja andnud neile märgitud väljaandja. Tõendina kasutamise eesmärgil lähtutakse samuti täielikult eeldusest, et nende sisu on õige. Eradokumendid – tingimusel, et need dokumendid on allkirjastatud – on samuti täielikult aktsepteeritavad kui tõendid selle kohta, et neis sisalduvad väited esitas dokumendi allkirjastanud isik. Nende õigsust hinnatakse alati lähtuvalt tõendite vaba hindamise põhimõttest.

2.7 Kas teatavate asjaolude tõendamiseks on kohustuslikud kindlad tõendamisviisid?

Austria tsiviilkohtumenetluse seadustikuga ei ole ette nähtud, et teatavate kohtuasjade korral tuleb kaaluda teatavat liiki tõendeid. Hagi summa ei mõjuta mingil moel tõendamisviisi valikut.

2.8 Kas seadus kohustab tunnistajaid ütlusi andma?

Tunnistajad on kohustatud kohtusse ilmuma, ütlusi andma ja vastava nõudmise korral vande andma. Juhul kui nõuetekohaselt kohtusse kutsutud tunnistaja ei ilmu istungile mõjuva põhjuseta, peab kohus esiteks määrama talle haldustrahvi. Kui tunnistaja ei ilmu kohtusse ka teisel korral, peab kohus andma korralduse tunnistaja sunniviisiliselt kohtusse toomiseks. Kui tunnistaja keeldub ütlusi andmast ilma seda põhjendamata või kui ta esitab alusetuid põhjendusi, võib teda sundida ütlusi andma. Kui tunnistaja annab kohtus valeütlusi, algatatakse tema suhtes kriminaalmenetlus.

2.9 Millistel juhtudel võivad nad keelduda ütluste andmisest?

Kui tunnistajal on alust keelduda ütluste andmisest (ZPO paragrahv 321), on tunnistajal õigus keelduda ühele küsimusele või üksikutele küsimustele vastamisest. Puudub õigus keelduda täielikult ütluste andmisest. Keeldumine on põhjendatud juhul, kui tunnistaja või temaga lähedalt seotud isiku jaoks võib ütluste andmisega kaasneda avalik skandaal või kriminaalsüüdistuse esitamise risk või otsene rahaline kahju. Samuti on keeldumine põhjendatud seoses riiklikult tunnustatud vaikimiskohustusega või juhul, kui on oht avaldada ameti- või ärisaladusi ja isiku valimisõiguse kasutamisega seotud teavet, mis on seadusega salastatud. Kohus peab tunnistajaid enne nende küsitlemise algust nimetatud alustest teavitama. Tunnistajad, kes soovivad kasutada oma õigust mitte anda ütlusi, peavad esitama selle põhjused.

2.10 Kas isikut, kes keeldub tunnistamast, võib karistada või sundida ütlusi andma?

Kohus otsustab, kas tunnistaja keeldumine ütluste andmisest on õiguspärane. Kui tunnistaja keeldub ütlusi andmast ilma seda põhjendamata või kui ta esitab põhjendused, mis kohtu arvates on alusetud, võib teda sundida ütlusi andma (täitemenetluse seadustiku (Exekutionsordnung) paragrahv 354). Tunnistajaid võib sundida ütlusi andma rahatrahvi määramisega ja piiratud ulatuses ka vangistamisega ning sellised tunnistajad vastutavad ka poolte ees mis tahes kahju eest, mille nad põhjustasid põhjendamatu keeldumisega ütluste andmisest.

2.11 Kas on isikuid, keda ei saa tunnistajana üle kuulata?

Tõendeid ei saa koguda isikutelt, kes ei olnud või ei ole suutelised andma ütlusi tõendatavate asjaolude kohta või kes ei suuda edasi anda seda, mille tunnistajaks nad olid. Sellistel isikutel on n-ö absoluutne füüsiline suutmatus tunnistajana ütlusi anda (ZPO paragrahvi 320 lõige 1). Alaealiste või vaimuhaiguse käes kannatavate inimeste puhul peab kohus üksikjuhtumipõhiselt otsustama, kas nad on suutelised ütlusi andma. Kui ülekuulatav isik on alaealine, võib kohus taotluse alusel või omal algatusel (ex officio) osaliselt või täielikult küsitlemisest loobuda, et mitte ohtu seada alaealise heaolu, võttes arvesse tema vaimset küpsust, ülekuulamise eset ja alaealise suhet vaidluse osapooletega (ZPO paragrahvi 289b lõige 1); sama kehtib ka hagita menetluses (hagita menetluse seaduse (Außerstreitgesetz, AußStrG) paragrahv 35). Kolmel juhul eksisteerib n-ö suhteline suutmatus tunnistada: nimelt vaimulike puhul seoses teabega, mis on neile usaldatud pihtimise ajal või mis on muul viisil hõlmatud nende elukutsest tuleneva konfidentsiaalsuskohustusega, riigiametnike puhul seoses nende ametikohast tuleneva konfidentsiaalse teabega, välja arvatud juhul, kui on tehtud erand, ning vahendajate puhul seoses teabega, mis on neile usaldatud või mis on neile muul viisil teatavaks saanud vahenduse käigus (ZPO paragrahvi 320 lõiked 2–4).

2.12 Milline on kohtuniku ja poolte roll tunnistaja ülekuulamisel? Millistel tingimustel võib tunnistaja üle kuulata videokonverentsi vahendusel või muude tehniliste vahendite abil?

Kohus peab esitama tunnistajatele asjakohaseid küsimusi faktide kohta, mida tunnistajate ütlused peaksid tõendama, ning selle kohta, millistel asjaoludel see teave neile teatavaks sai. Pooled võivad osaleda tunnistajate küsitlemisel ja võivad kohtu nõusolekul esitada tunnistajatele küsimusi nende ütluste selgitamiseks või täiendamiseks. Kohtunik võib asjakohatud küsimused tagasi lükata. Tunnistajate ütluste sisu tuleb protokollida kas olulises osas või vajaduse korral sõna-sõnalt. Video- ja helisalvestuse kandjad ja neil hoitavad andmed on üldiselt kohtuliku vaatluse esemed. Vaatluse käigus saadakse tõendid seeläbi, et kohus hindab asjade omadusi või seisukorda otsese sensoorse analüüsi abil. Lähtuvalt põhimõttest, et tõendite kogumine peab olema vahetu, on sellised tõendid siiski vastuvõetavad ainult juhul, kui otsesed tõendid (nt tunnistaja ütlused) ei ole kättesaadavad. Tunnistajate küsitlemine videotehnoloogia abil on põhimõtteliselt võimalik ja seda tuleks kasutada otsese küsitlemise asemel siis, kui täidetakse vastastikuse õigusabi taotlusi lähtuvalt vajadusest tagada menetluse ökonoomsus. Alates 2011. aastast on kõik kohtud varustatud videokonverentsi seadmetega.

Kui tsiviilmenetluse ese on seotud kriminaalmenetlusega, võib selles kriminaalmenetluses Austria kriminaalmenetluse seadustiku (Strafprozessordnung, StPO) paragrahvi 65 lõike 1 punkti a tähenduses kannatanust poole taotlusel tema küsitlemisel piirata menetlusosaliste ja nende esindajate osalemist selliselt, et nad saavad tehniliste vahendite abil küsitlemist kõnes ja pildis jälgida ning kasutada oma õigust esitada küsimusi, kuid ei viibi küsitletavaga samas ruumis. Kui kannatanu on alaealine, peab kriminaalmenetlusega seotud küsimusi esitama sobiv ekspert (ZPO paragrahvi 289a lõige 1). Kohus võib taotluse korral isikut küsitleda lõikes 1 kirjeldatud viisil, kui kõnealuseid tõendeid või isiklikku seotust silmas pidades ei saa mõistlikult eeldada, et ülekuulatav isik teeb avalduse menetlusosaliste ja nende esindajate juuresolekul (ZPO paragrahvi 289a lõige 2). Kohus võib taotluse korral või omal algatusel korraldada küsitlemise ZPO paragrahvi 289a lõikes 1 kirjeldatud viisil ja vajaduse korral sobiva eksperdi poolt, isegi kui küsitlemisega küll ei seataks iseenesest alaealise heaolu ohtu, kuid selle korraldamine poolte või nende esindajate juuresolekul mõjutaks tema heaolu, võttes arvesse tema vaimset küpsust, ülekuulamise eset ja alaealise suhet vaidluste osapooletega (ZPO paragrahvi 289b lõige 2). ZPO paragrahvid 289a ja 289b kehtivad ka hagita menetluses (AußStrG paragrahv 35).

3 Tõendite hindamine

3.1 Kas asjaolu, et pool on saanud tõendid ebaseaduslikul teel, seab kohtule otsuse tegemisel piiranguid?

Kui pool rikub tõendite saamiseks lepingulisi kohustusi, eraõiguse sätteid või üldtunnustatud moraalinorme, võib kohus sel viisil saadud tõendeid lubada ja kaaluda, kuid asjaomane pool peab siiski maksma hüvitist. Kui tõendite saamiseks rikub pool kriminaalõiguse sätteid, millega kaitstakse põhiseaduses sätestatud põhiõigusi ja -vabadusi (kui tõendid on saadud näiteks füüsiliste vigastuste tekitamise või inimröövi tulemusel või tunnistaja sundimisega ütlusi andma), on selliselt saadud tõendid vastuvõetamatud ja kohus ei tohi neid arvesse võtta. Kui kahtlustatakse, et toime on pandud kuritegu, võib kohus peatada tsiviilkohtumenetluse kriminaalmenetluse raames lõpliku otsuse tegemiseni. Kui tõendite saamiseks toime pandud kuriteoga ei rikuta põhiseaduses sätestatud põhiõigusi ja -vabadusi, võetakse asjaomane pool küll kriminaalvastutusele, kuid tõendid ei ole vastuvõetamatud. Vastuvõetamatud on ainult sellised õigusvastaselt saadud tõendid, millega on negatiivselt mõjutatud kohtu kohustust selgitada välja tõde ja millega on seega rikutud tagatist, et kohus langetab tõest lähtuva ja õige otsuse.

3.2 Kas minu kui poole antud seletusi võetakse tõendina arvesse?

Tõendite saamiseks võib küsitleda ka pooli. Nagu tunnistajatel, on ka pooltel kohustus ilmuda kohtusse ning anda ütlusi ja vanne. Pooli ei saa siiski sundida kohtusse ilmuma või kohtus ütlusi andma. Põhjendamatut istungile ilmumata jätmist või kohtus ütluste andmisest keeldumist peab kohus hindama kõiki asjaolusid arvesse võttes. Ainult isaduse tuvastamise või abielu lahutamise menetlustes on võimalik kasutada sundi poolte kohtusse ilmumise tagamiseks. Kui pool ei räägi tõtt, siis (erinevalt tunnistajast) ei ole pool pannud toime kuritegu, välja arvatud juhul, kui valeütlused on antud vande all. Poolte küsitlemise võivad kohtunikud ette näha omal algatusel.