Tõendite kogumine

1 Tõendamiskohustus

1.1 Millised on tõendamiskohustust reguleerivad normid?

Põhimõtteliselt peab iga menetlusosaline esitama kõik oma nõude aluseks olevad faktilised asjaolud (põhjendamiskoormis – Behauptungslast) ja asjakohased tõendid (Austria tsiviilkohtumenetluse seadustiku (Zivilprozessordnung) paragrahvi 226 lõige 1 ja paragrahvi 239 lõige 1). Kui juhtumi asjaolud jäävad ebaselgeks (n-ö non liquet-olukord), peab kohus siiski tegema otsuse. Sellisel juhul tuleb lähtuda tõendamiskoormist puudutavatest normidest. Igal poolel on tõendamiskohustus eesmärgiga tagada, et on täidetud kõik tema jaoks soodsate õigusnormide tingimused. Tavapäraselt peab hageja esitama kõik oma hagi toetavad asjaolud ja kostja peab esitama kõik oma vastuväiteid toetavad asjaolud. Hageja on samuti kohustatud tõendama menetlusnõuete täitmist.

1.2 Kas on olemas normid, mille alusel on teatavad asjaolud tõendamiskohustusest vabastatud? Millistel juhtudel? Kas tõenditega on võimalik konkreetne õiguslik eeldus ümber lükata?

Kohtuotsuse tegemiseks olulised asjaolud peavad olema tõendatud, välja arvatud juhul, kui nendega seoses puudub tõendamiskohustus. Tõendama ei pea omaksvõetud asjaolusid (tsiviilkohtumenetluse seadustiku paragrahvid 266 ja 267), ilmseid asjaolusid (paragrahv 269) ega selliseid asjaolusid, mille suhtes kehtib õiguslik eeldus (paragrahv 270).

Omaksvõetud asjaolu on selline asjaolu, mida pool aktsepteerib kui vastaspoole tõest väidet. Kohus peab põhimõtteliselt omaksvõetud asjaolusid aktsepteerima ja tegema oma otsuse neid täiendavalt uurimata.

Asjaolu on ilmne siis, kui tegemist on üldteada faktiga (st see on igal ajal teada või raskusteta mõistetav suurele arvule inimestele) või kohtule teada faktiga (asja arutav kohus on asjaolust teadlik oma ametlike järelduste põhjal või asjaolu ilmneb selgelt dokumentidest).

Kohus peab otsuse tegemisel ilmseid asjaolusid omal algatusel (ex officio) arvesse võtma; neid asjaolusid ei ole vaja ei kirjeldada ega tõendada.

Õiguslik eeldus tuleneb otse õigusaktist ja selle puhul on tõendamiskohustus ümber pööratud. Sellisest eeldusest kasu saava poole vastaspool peab esitama vastupidised tõendid. Vastaspoolel tuleb tõendada, et õiguslikust eeldusest olenemata eeldatavat asjaolu või õiguslikku olukorda ei eksisteerinud.

1.3 Kui veendunud peab kohus asjaolus olema, et oma otsus sellele asjaolule rajada?

Kohtumenetluse eesmärk on veenda kohtunikku asjaolu paikapidavuses. Üldiselt piisab n-ö suurest tõenäosusest; kohtuniku veenmiseks ei ole vaja absoluutset kindlust.

Tõendamise tasemed on määratud kindlaks õigusaktide või kohtupraktikaga, ulatudes n-ö pea täielikust tõenäosusest, mis näitab tavatõendamisväärtusest kõrgemat väärtust, suure tõenäosuseni, mis näitab sellest väärtusest madalamat väärtust. Viimasel juhul piisab tsiviilkohtumenetluse seadustiku paragrahvi 274 kohaselt tõendamiseks eeldusest või tõendist. Esmapilgul usutavad (prima facie) tõendid aitavad alandada tõendamisstandardit ja neid võib kasutada kahju hüvitamise hagides tõendite puudumise korral. Kui tegemist on tavapärase sündmuste kuluga, mida võib elukogemuse põhjal seostada konkreetse põhjusliku seose või süüga, loetakse need eeldused tõendatuks prima facie põhimõtte alusel ka üksikjuhtumite korral.

2 Tõendite kogumine

2.1 Kas tõendite kogumiseks on alati nõutav poole taotlus või võib kohtunik teatavates olukordades koguda tõendeid ka omal algatusel?

Tõendeid võib kohus koguda omal algatusel või poole avalduse alusel. Puhtalt uurivat laadi menetluse korral (kui kohus peab tegema juhtumi otsustavad asjaolud kindlaks omal algatusel) ei ole poolte avaldus vajalik. Austria tsiviilkohtumenetluse seadustiku kohase tavapärase menetluse korral võivad kohtunikud omal algatusel koguda mis tahes selliseid tõendeid, mille alusel on tõenäoliselt võimalik selgitada välja sisulised asjaolud (tsiviilkohtumenetluse seadustiku paragrahv 183). Kohtunik võib paluda pooltel esitada dokumente, nõuda kohapealse vaatluse tegemist või anda korralduse hindamise elluviimiseks eksperdiarvamuste kogumise või poolte küsitlemise teel. Dokumentaalseid tõendeid võib esitada siiski ainult juhul, kui vähemalt üks pooltest on nendele osutanud; dokumentaalseid tõendeid ei tohi vastu võtta või tunnistajaid küsitleda juhul, kui mõlemad pooled on selle vastu. Kõigil muudel juhtudel kogutakse tõendeid ühe poole esitatud vastavasisulise avalduse alusel.

2.2 Millised on järgmised sammud, kui poole taotlus tõendite kogumiseks rahuldatakse?

Põhimõtteliselt kogutakse tõendeid suulises menetluses. N-ö ettevalmistava kohtumise ajal (tsiviilkohtumenetluse seadustiku paragrahv 258) koostavad kohus ning pooled ja/või nende esindajad ühiselt kohtumenetluse ajakava, mis sisaldab ka tõendite kogumise ajakava. Vajaduse korral võib siiski igal ajal korraldada täiendava arutelu menetluse edenemise teemal. Pärast tõendite kogumist arutatakse pooltega selle tulemust (tsiviilkohtumenetluse seadustiku paragrahv 278). Tõendeid peab põhimõtteliselt koguma vahetult see kohtunik, kes asja arutama hakkab. Sõnaselgelt seaduses sätestatud juhtudel võib tõendeid koguda ka vastastikuse õigusabi menetluse raames. Pooled tuleb tõendite kogumiseks kohale kutsuda ja neil on tõendite kogumises osalemiseks erinevad õigused, näiteks õigus esitada küsimusi tunnistajatele ja ekspertidele. Tõendeid kogub alati kohus omal algatusel ja põhimõtteliselt isegi siis, kui pooled ei viibi kohal neile edastatud kutsest olenemata.

2.3 Millistel juhtudel võib kohus tagasi lükata poole taotluse koguda tõendeid?

Poole avaldus tõendite saamiseks tuleb tagasi lükata, kui kohus leiab, et see ei ole asjakohane (tsiviilkohtumenetluse seadustiku paragrahvi 275 lõige 1), või kui see on esitatud selleks, et menetlusega viivitada (tsiviilkohtumenetluse seadustiku paragrahvi 178 lõige 2, paragrahv 179 ja paragrahvi 275 lõige 2). Samuti on võimalik kehtestada tähtaeg sellisele tõendite kogumisele, mille tõttu võidakse menetluses põhjustada viivitusi (tsiviilkohtumenetluse seadustiku paragrahvi 279 lõige 1). Pärast sellise tähtaja möödumist võidakse tõendite kogumise avaldus tagasi lükata. Avaldus võidakse tagasi lükata ka juhul, kui see ei ole vajalik, sest kohus on asjaolus juba veendunud või asjaolu ei vaja tõendamist või tõendite kogumine on keelatud. Kui tõendite kogumisega kaasnevad kulud (nt seoses eksperdi esitatud tõenditega), tuleb tõendite kogumist taotlenud poolel nõuda ettemakse tegemist. Kui seda summat ei maksta ära ettenähtud tähtaja jooksul, võib tõendeid koguda hiljem üksnes juhul, kui sellega ei põhjustata menetluses viivitusi.

2.4 Millised on tõendamise eri viisid?

Austria tsiviilkohtumenetluse seadustikus on sätestatud viis tavapärast tõendamisviisi: dokumendid (paragrahvid 292–319), tunnistajate ütlused (paragrahvid 320–350), eksperditõendid (paragrahvid 351–367), kohapealne vaatlus (paragrahvid 368–370) ja poolte ärakuulamine (paragrahvid 371–383). Põhimõtteliselt võib tõendina lubada kasutada mis tahes teabeallikat ja see liigitatakse ühe eespool nimetatud tõendamisviisina vastavalt asjaomase tõendi vormile.

2.5 Millised on tunnistaja ütlustega tõendamise meetodid ja kas need erinevad meetoditest, mida kasutatakse eksperdi arvamusega tõendamisel? Millised on kirjalike tõendite esitamise ja ekspertiisiaruande/eksperdiarvamuse kohta kehtivad nõuded?

Tunnistajaid küsitletakse individuaalselt ja selle juures ei tohi viibida need tunnistajad, keda küsitletakse hiljem. Sellega välditakse ütluste vastastikust mõjutamist. Kui tunnistajate ütlused on vasturääkivad, võidakse tunnistajaid vastandada. Tunnistajate küsitlemine algab üldiste küsimuste esitamisega, mille eesmärk on teha kindlaks, kas võib olla põhjusi, mistõttu tunnistaja ei sobi ütluste andmiseks, kas tunnistajal on õigus ütlusi mitte anda või kas on asjaolusid, mis ei võimalda tal anda vannet. Kui tunnistajat on hoiatatud, et ta peab rääkima ainult tõtt, ning teda on teavitatud sellest, millised on kriminaalõigusest tulenevad tagajärjed valeütluste andmise korral, alustatakse tunnistaja tegelikku küsitlemist tema isikuandmete küsimisega. Seejärel esitatakse tunnistajale küsimusi kohtuasja kohta. Pooled võivad tunnistaja küsitlemisel osaleda ja esitada kohtu nõusolekul tunnistajale küsimusi. Kohtunik võib asjakohatud küsimused tagasi lükata. Põhimõtteliselt peab tunnistajat küsitlema vahetult asja menetleva kohtu ees. Teatavate asjaolude korral on aga võimalik tunnistajat küsitleda vastastikuse õigusabi korras (tsiviilkohtumenetluse seadustiku paragrahv 328).

Ekspert on n-ö kohtu abistaja. Kui tunnistaja annab ütlusi asjaolude kohta, siis ekspert jagab kohtuga teadmisi, mida kohtunikul ei ole. Eksperdilt tuleb tõendeid koguda põhimõtteliselt vahetult asja menetleva kohtu ees. Eksperdi võib ütlusi andma kutsuda ka kohtunik omal algatusel ja ilma mis tahes piiranguteta. Ekspert peab esitama oma järeldused ja aruande. Suulisel istungil peab ta esitama suulise aruande. Ekspert peab suulisel istungil selgitama kirjalikku aruannet, kui üks pooltest seda taotleb. Järeldused ja aruanne peavad olema põhjendatud. Eraviisilisi aruandeid ei käsitata eksperdiaruannetena tsiviilkohtumenetluse seadustiku tähenduses. Neil on eradokumendi staatus.

Austria õigusaktide kohaselt ei ole võimalik toimetada menetlust ainult kirjalikult. Kuna aga tõendamisviisid ei ole mingil moel piiritletud, on olemas võimalus, et tunnistajad annavad oma ütlused kirjalikult. Tunnistajate kirjalikke ütlusi käsitatakse siis dokumentaalsete tõenditena ja kohus peab neid sõltumatult hindama. Kui kohus peab seda vajalikuks, peab tunnistaja ilmuma kohtusse, välja arvatud juhul, kui mõlemad pooled on selle tunnistaja küsitlemise vastu.

2.6 Kas mõni tõendamisviis on teistest suurema tõendusjõuga?

Kehtib tõendite vaba hindamise põhimõte (tsiviilkohtumenetluse seadustiku paragrahv 272). Tõendite hindamine kujutab endast tõendite uurimist kohtuniku poolt. Hindamisel ei pea kohtunik järgima mingeid tõendeid käsitlevaid õigusnorme, kuid ta peab oma siseveendumuse kohaselt otsustama, kas tõendid on piisavad või mitte. Tõendamisviisid ei ole seatud mingisse hierarhilisse järjestusse. Kirjalikke tõendeid käsitatakse dokumentaalsete tõenditena, välja arvatud juhul, kui tegemist on eksperdiaruandega. Austrias välja antud avalikud dokumendid on eelduste kohaselt autentsed, s.t eeldatakse, et need on tõepoolest välja andnud neile märgitud väljaandja. Nende puhul on ka täielikult tõendatud, et nende sisu on õige. Eradokumendid – tingimusel, et need on allkirjastatud – on samuti täielikult aktsepteeritavad kui tõendid selle kohta, et neis sisalduvad väited esitas dokumendi allkirjastanud isik. Nende õigsust hinnatakse alati lähtuvalt tõendite vaba hindamise põhimõttest.

2.7 Kas teatavate asjaolude tõendamiseks on kohustuslikud kindlad tõendamisviisid?

Austria tsiviilkohtumenetluse seadustikuga ei ole ette nähtud, et teatavate kohtuasjade korral tuleb kaaluda konkreetset liiki tõendeid. Hagi summa ei mõjuta mingil moel tõendamisviisi valikut.

2.8 Kas seadus kohustab tunnistajaid ütlusi andma?

Tunnistajad on kohustatud kohtusse ilmuma, ütlusi andma ja vastava nõudmise korral vande andma. Juhul kui nõuetekohaselt kohtusse kutsutud tunnistaja ei ilmu suulisele istungile mõjuva põhjuseta, peab kohus kõigepealt määrama talle haldustrahvi ja kui tunnistaja ei ilmu kohtusse ka teisel korral, peab kohus andma korralduse tunnistaja sunniviisiliselt kohtusse toomiseks. Kui tunnistaja keeldub ütlusi andmast ilma seda põhjendamata või kui ta esitab ütluste andmisest keeldumisele alusetuid põhjendusi, võib teda sundida ütlusi andma. Kui tunnistaja annab kohtus valeütlusi, algatatakse tema suhtes kriminaalmenetlus.

2.9 Millistel juhtudel võivad nad keelduda ütluste andmisest?

Kui tunnistajal on alust keelduda ütluste andmisest (tsiviilkohtumenetluse seadustiku paragrahv 321), on tunnistajal õigus keelduda ühele küsimusele või üksikutele küsimustele vastamisest. Puudub õigus keelduda täielikult ütluste andmisest. Keeldumine on põhjendatud juhul, kui tunnistaja või temaga lähedalt seotud isiku jaoks võib ütluste andmisega kaasneda avalik skandaal või kriminaalsüüdistuse esitamise risk või otsene rahaline kahju. Samuti on keeldumine põhjendatud seoses riiklikult tunnustatud vaikimiskohustusega, advokaatide, seadusjärgse esindusorgani või kollektiivlepingute sõlmimise õigusega kutseliidu vaikimiskohustusega töö- ja sotsiaalkindlustusasjade puhul, või juhul, kui on oht avaldada ameti- või ärisaladusi ja isiku valimisõiguse kasutamisega seotud teavet, mis on seadusega salastatud. Kohus peab tunnistajaid enne nende küsitlemise algust nimetatud alustest teavitama. Tunnistajad, kes soovivad kasutada oma õigust mitte anda ütlusi, peavad esitama selle põhjused.

2.10 Kas isikut, kes keeldub tunnistamast, võib karistada või sundida ütlusi andma?

Kohus peab otsustama, kas tunnistaja keeldumine ütluste andmisest on õiguspärane. Kui tunnistaja keeldub ütlusi andmast ilma seda põhjendamata või kui ta esitab põhjendused, mis kohtu arvates on alusetud, võib teda sundida ütlusi andma (täitemenetluse seadustiku (Exekutionsordnung) paragrahv 354). Selleks võidakse kasutada rahatrahvi määramist või vähemal määral vangistamist. Selline tunnistaja vastutab ka poolte ees igasuguse kahju eest, mille ta põhjustas põhjendamatu keeldumisega ütluste andmisest.

2.11 Kas on isikuid, keda ei saa tunnistajana üle kuulata?

Tõendeid ei saa koguda isikutelt, kes ei olnud või ei ole suutelised andma ütlusi tõendatavate asjaolude kohta või kes ei suuda edasi anda seda, mille tunnistajaks nad olid. Sellistel isikutel on n-ö absoluutne füüsiline suutmatus ütlusi anda (tsiviilkohtumenetluse seadustiku paragrahvi 320 lõige 1). Alaealiste või vaimuhaiguse käes kannatavate inimeste puhul peab kohus üksikjuhtumipõhiselt otsustama, kas nad on suutelised ütlusi andma. Kui ülekuulatav isik on alaealine, võib kohus taotluse alusel või omal algatusel (ex officio) osaliselt või täielikult küsitlemisest loobuda, et mitte ohtu seada alaealise heaolu, võttes arvesse tema vaimset küpsust, ülekuulamise eset ja alaealise suhet vaidluse pooltega (tsiviilkohtumenetluse seadustiku paragrahvi 289b lõige 1). Sama kehtib ka hagita menetluses (hagita menetluse seaduse (Außerstreitgesetz) paragrahv 35). Kolmel juhul eksisteerib n-ö suhteline suutmatus ütlusi anda (tsiviilkohtumenetluse seadustiku paragrahvi 320 punktid 2–4): vaimulike puhul seoses teabega, mis on neile usaldatud pihtimise ajal või mis on muul viisil hõlmatud nende elukutsest tuleneva konfidentsiaalsuskohustusega, riigiametnike puhul seoses nende ametikohast tuleneva konfidentsiaalse teabega (välja arvatud juhul, kui on tehtud erand) ning vahendajate puhul seoses teabega, mis on neile usaldatud või mis on neile muul viisil teatavaks saanud vahenduse käigus.

2.12 Milline on kohtuniku ja poolte roll tunnistaja ülekuulamisel? Millistel tingimustel võib tunnistaja üle kuulata videokonverentsi vahendusel või muude tehniliste vahendite abil?

Kohus peab esitama tunnistajatele asjakohaseid küsimusi faktide kohta, mida tunnistajate ütlused peaksid tõendama, ning selle kohta, millistel asjaoludel see teave neile teatavaks sai. Pooled võivad osaleda tunnistajate küsitlemisel ja esitada kohtu nõusolekul tunnistajatele küsimusi nende ütluste selgitamiseks või täiendamiseks. Kohtunik võib asjakohatud küsimused tagasi lükata. Tunnistajate ütluste sisu tuleb protokollida kas olulises osas või vajaduse korral sõna-sõnalt. Video- ja helisalvestuse kandjad ja neil hoitavad andmed on üldiselt kohtuliku vaatluse esemed. Vaatluse käigus saadakse tõendid seeläbi, et kohus hindab asjade omadusi või seisukorda otsese sensoorse analüüsi abil. Lähtuvalt põhimõttest, et tõendite kogumine peab olema vahetu, on sellised tõendid siiski vastuvõetavad ainult juhul, kui otsesed tõendid (nt tunnistaja ütlused) ei ole kättesaadavad. Tunnistajate küsitlemine videotehnoloogia abil on põhimõtteliselt võimalik ja seda tuleks kasutada otsese küsitlemise asemel vastastikuse õigusabi taotluste täitmise korral, et tagada menetluse ökonoomsus. Alates 2011. aastast on kõik kohtud varustatud videokonverentsi seadmetega.

Kui tsiviilmenetluse ese on seotud kriminaalmenetlusega, võib selles kriminaalmenetluses kriminaalmenetluse seadustiku (Strafprozessordnung) paragrahvi 65 lõike 1 punkti a tähenduses kannatanust poole taotlusel tema küsitlemisel piirata menetlusosaliste ja nende esindajate osalemist selliselt, et nad saavad tehniliste vahendite abil küsitlemist kõnes ja pildis jälgida ning kasutada oma õigust esitada küsimusi, kuid ei viibi küsitletavaga samas ruumis. Kui kannatanu on alaealine, peab kriminaalmenetlusega seotud küsimusi esitama sobiv ekspert (kriminaalmenetluse seadustiku paragrahvi 289a lõige 1). Kohus võib taotluse korral isikut küsitleda lõikes 1 kirjeldatud viisil, kui kõnealuseid tõendeid või isiklikku seotust silmas pidades ei saa mõistlikult eeldada, et ülekuulatav isik teeb avalduse menetlusosaliste ja nende esindajate juuresolekul (tsiviilkohtumenetluse seadustiku paragrahvi 289a lõige 2). Kohus võib taotluse korral või omal algatusel korraldada küsitlemise tsiviilkohtumenetluse seadustiku paragrahvi 289a lõikes 1 kirjeldatud viisil ja vajaduse korral sobiva eksperdi poolt, isegi kui küsitlemisega küll ei seataks iseenesest alaealise heaolu ohtu, kuid selle korraldamine poolte või nende esindajate juuresolekul mõjutaks tema heaolu, võttes arvesse tema vaimset küpsust, ülekuulamise eset ja alaealise suhet vaidluse pooltega (tsiviilkohtumenetluse seadustiku paragrahvi 289b lõige 2). Tsiviilkohtumenetluse seadustiku paragrahvid 289a ja 289b kehtivad ka hagita menetluses (hagita menetluse seaduse paragrahv 35).

3 Tõendite hindamine

3.1 Kas asjaolu, et pool on saanud tõendid ebaseaduslikul teel, seab kohtule otsuse tegemisel piiranguid?

Kui pool rikub tõendite saamiseks lepingulisi kohustusi, eraõiguse sätteid või üldtunnustatud moraalinorme, võib kohus sel viisil saadud tõendeid lubada ja kaaluda, kuid asjaomane pool peab siiski maksma hüvitist. Kui tõendite saamiseks rikub pool kriminaalõiguse sätteid, millega kaitstakse põhiseaduses sätestatud põhiõigusi ja -vabadusi (kui tõendid on saadud näiteks füüsiliste vigastuste tekitamise või inimröövi tulemusel või tunnistaja sundimisega ütlusi andma), on selliselt saadud tõendid vastuvõetamatud ja kohus ei tohi neid arvesse võtta. Kui kahtlustatakse, et toime on pandud kuritegu, võib kohus peatada tsiviilkohtumenetluse kriminaalmenetluse raames lõpliku otsuse tegemiseni. Kui tõendite saamiseks toime pandud kuriteoga ei rikuta põhiseaduses sätestatud põhiõigusi ja -vabadusi, võetakse asjaomane pool küll kriminaalvastutusele, kuid tõendid ei ole vastuvõetamatud. Vastuvõetamatud on ainult sellised õigusvastaselt saadud tõendid, millega on negatiivselt mõjutatud kohtu kohustust selgitada välja tõde ja millega on seega rikutud tagatist, et kohus langetab tõest lähtuva ja õige otsuse.

3.2 Kas minu kui poole antud seletusi võetakse tõendina arvesse?

Tõendite saamiseks võib küsitleda ka pooli. Nagu tunnistajatel, on ka pooltel kohustus ilmuda kohtusse ning anda ütlusi ja vanne. Pooli ei saa siiski sundida kohtusse ilmuma või kohtus ütlusi andma. Põhjendamatut istungile ilmumata jätmist või kohtus ütluste andmisest keeldumist peab kohus hindama kõiki asjaolusid arvesse võttes. Ainult isaduse tuvastamise või abielu lahutamise menetlustes on võimalik kasutada sundi poolte kohtusse ilmumise tagamiseks. Kui pool ei räägi tõtt, siis (erinevalt tunnistajast) ei ole pool pannud toime kuritegu, välja arvatud juhul, kui valeütlused on antud vande all. Poolte küsitlemise võivad kohtunikud ette näha omal algatusel.

4 Kas see liikmesriik on kooskõlas tõendite kogumise määruse artikli 2 lõikega 1 määranud kindlaks muud asutused, kes on määruse alusel pädevad koguma tõendeid tsiviil- ja kaubandusasjades toimuvates kohtumenetlustes? Kui jah, siis millises menetluses nad on pädevad tõendeid koguma? Kas nad võivad taotleda tõendite kogumist või aidata kaasa ka tõendite kogumisele teise liikmesriigi taotluse alusel? Vt ka tõendite kogumise määruse artikli 2 lõike 1 kohane teatis.

Austria õiguse kohaselt ei ole ükski asutus peale kohtute praegu pädev määruse artikli 2 lõike 1 kohaselt piiriüleselt tõendeid koguma.