Tõendite kogumine

Portugal
Sisu koostaja:
European Judicial Network
Euroopa õigusalase koostöö võrgustik (tsiviil- ja kaubandusasjades)

1 Tõendamiskohustus

1.1 Millised on tõendamiskohustust reguleerivad normid?

Sissejuhatav märkus: vastuvõetavaid tõendeid, nende tõendusjõudu, tõendamiskohustust ja tõendite esitamise vormi käsitlevad üldnormid on sätestatud Portugali tsiviilseadustikus ja tsiviilkohtumenetluse seadustikus (vt allpool). Nende kahe õigusakti portugalikeelsete konsolideeritud versioonide lingid on esitatud käesoleva teabelehe lõpus.

Portugali tsiviilseadustiku artikli 342 kohaselt

  • peab isik tõendama neid asjaolusid, millele tugineb tema õigus;
  • isik, kelle vastu õigust kasutatakse, peab tõendama asjaolusid, mis takistavad õiguse kasutamist, muudavad õigust või lõpetavad selle;
  • kahtluse korral tuleb asjaolusid käsitada konstitutiivsetena.

Negatiivse tuvastusmenetluse korral (Portugali tsiviilkohtumenetluse seadustiku artikli 10 lõike 3 punkt a ning tsiviilseadustiku artikkel 343), kus üks pool ei soovi, et teise poole suhtes tehtaks kohtuotsus, vaid soovib pelgalt, et kohus tuvastaks õiguse või asjaolu puudumise, peab kostja tõendama vaidlusaluse õiguse olemasolu.

Kohtuasjade puhul, kus hagi tuleb esitada teatava aja jooksul pärast kuupäeva, mil hageja on saanud teada teatavast asjaolust, peab kostja tõendama, et tähtaeg on juba möödunud, välja arvatud juhul, kui on seaduses on konkreetselt sätestatud muu lahendus (Portugali tsiviilseadustiku artikli 343 lõige 2).

Kui õigus, millele hageja tugineb, on seotud edasilükkava tingimusega (tulevikusündmus, mille võimaliku esinemisega on pooled sidunud tehingu õiguslike tagajärgede tekke – Portugali tsiviilseadustiku artikkel 270) või alguskuupäevaga (ajahetk, mil õigus tekib – Portugali tsiviilseadustiku artikkel 278), peab hageja tõendama, et tingimus on täidetud või alguskuupäev on möödunud (Portugali tsiviilseadustiku artikli 343 lõige 3).

Kui õigus, millele hageja tugineb, on seotud resolutiivse ehk äramuutva tingimusega (tulevikusündmus, mille võimaliku esinemisega on pooled sidunud tehingu õiguslike tagajärgede lõppemise – Portugali tsiviilseadustiku artikkel 270) või lõppkuupäevaga (ajahetk, millest alates õigus enam ei kehti – Portugali tsiviilseadustiku artikkel 278), peab kostja tõendama, et tingimus on täidetud või lõppkuupäev on möödunud (Portugali tsiviilseadustiku artikli 343 lõige 3).

Eespool kirjeldatud normid on ümber pööratud, kui on olemas õiguslik eeldus (tulemus või järeldus, millele seaduse alusel jõutakse teadaoleva asjaolu põhjal, et tuvastada tundmatu asjaolu), erand või vabastus tõendamiskohustusest või asjakohane kehtiv kokkulepe ning üldiselt siis, kui seaduses on nii sätestatud (Portugali tsiviilseadustiku artikli 344 lõige 1). Tõendamiskohustus on ümber pööratud ka siis, kui vastaspool on tahtlikult muutnud võimatuks tõendi esitamise selle poole jaoks, kes selle tõendi esitama peaks (Portugali tsiviilseadustiku artikli 344 lõige 2).

Tõendamiskohustuse ümberpööramise kokkulepe on kehtetu

  • kui tegemist on võõrandamatute õigustega (st õigusega, millest pool ei saa loobuda pelgalt selleks soovi väljendades) või kui see võib muuta õiguse kasutamise ühe poole jaoks ülemäära raskeks (Portugali tsiviilseadustiku artikli 345 lõige 1);
  • samuti on kehtetu kokkulepe, millega välistatakse seaduslik tõendamisviis või millega lubatakse tõendamisviisid, mida ei ole seadusega ette nähtud. Kui tõendeid puudutavad õiguslikud järeldused on põhjendatud avaliku korraga, on kokkulepped igal juhul kehtetud (Portugali tsiviilseadustiku artikli 345 lõige 2).

Kui tõendid esitab pool, kellel lasub konkreetse asjaolu tõendamise kohustus, võib vastaspool esitada selle asjaolu kahtluse alla seadmiseks vastupidist kinnitavad tõendid. Kui on olemas piisav kahtlus, tuleb otsus teha selle poole vastu, kellel lasus asjaomase asjaolu tõendamise kohustus (Portugali tsiviilseadustiku artikkel 346).

Täielikke tõendeid on võimalik vaidlustada ainult tõenditega, mis kinnitavad, et nende aluseks olnud asjaolu ei olnud tõene, ilma et see mõjutaks muude seaduses sätestatud konkreetsete piirangute kohaldamist (Portugali tsiviilseadustiku artikkel 347).

Isik, kes tugineb tavaõigusele, riigisisesele või välisriigi õigusele, peab tõendama selle olemasolu ja sisu, kuid kohus peaks püüdma saada vastavad teadmised omal algatusel (Portugali tsiviilseadustiku artikli 348 lõige 1). Kohus peab asjaolud omal algatusel kindlaks tegema ka siis, kui ta peab tegema otsuse tava-, riigisisese või välisriigi õiguse alusel ning ükski pool ei ole sellele tuginenud või kui vastaspool on tunnustanud selle olemasolu ja sisu või ei ole esitanud vastuväiteid (Portugali tsiviilseadustiku artikli 348 lõige 2). Kui kohus ei suuda kindlaks teha kohaldatava õiguse sisu, lähtub ta Portugali tavaõiguse normidest (Portugali tsiviilseadustiku artikli 348 lõige 3).

1.2 Kas on olemas normid, mille alusel on teatavad asjaolud tõendamiskohustusest vabastatud? Millistel juhtudel? Kas tõenditega on võimalik konkreetne õiguslik eeldus ümber lükata?

Jah, on olemas normid, mille alusel on teatavad asjaolud tõendamiskohustusest vabastatud.

Portugali tsiviilkohtumenetluse seadustiku artikli 412 lõike 1 kohaselt ei ole tõendeid vaja esitada järgmise kohta:

  • üldteada asjaolud;
  • asjaolud, millest kohus on teadlik oma ametiülesannetest tulenevalt. Kui kohus tugineb neile asjaoludele, tuleb kohtuasja toimikule lisada dokumentaalsed tõendid nende asjaolude kohta.

Portugali õigus lubab seaduse alusel või kohtuniku poolt teadaoleva asjaolu kohta tehtud järelduste põhjal teha eeldusi, et teha kindlaks teadmata asjaolu (Portugali tsiviilseadustiku artikkel 349).

Eeldatud asjaolu ei pea tõendama pool, kellel on õiguslik eeldus (Portugali tsiviilseadustiku artikli 350 lõige 1).

Õigusliku eelduse võib ümber lükata, st esitada vastupidist tõendavad tõendid, välja arvatud juhul, kui see ei ole seadusega lubatud, st vastupidist tõendavaid tõendeid ei või esitada (Portugali tsiviilseadustiku artikli 350 lõige 2).

1.3 Kui veendunud peab kohus asjaolus olema, et oma otsus sellele asjaolule rajada?

Tõendamisviisi väärtus sõltub sellest, millise tõendamisviisiga tegemist on.

Ametlikel dokumentidel on täielik tõendusjõud teatavate selliste asjaolude puhul, mida saab ümber lükata üksnes vastupidiste tõenditega (Portugali tsiviilseadustiku artiklid 369–372).

Eradokumentidel on täielik õigusjõud juhul, kui käekiri ja allkiri (või ainult allkiri) on tuvastatud või neid ei vaidlustata, välja arvatud juhul, kui vaidlustatakse dokumendi õigsus (Portugali tsiviilseadustiku artiklid 373–379).

Kirjete, kirjalike dokumentide, teadete, tõendite, tõendite väljavõtete, tõestatud ärakirjade ja koopiate tõendusjõu kohta on olemas erinormid (Portugali tsiviilseadustiku artiklid 380–387).

Kohus hindab vabalt ekspert-tunnistajatelt, kohtuliku vaatluse tulemusena ja tunnistajatelt ütlustena saadud tõendeid (Portugali tsiviilseadustiku artiklid 389, 391 ja 396).

Õiguslikud eeldused on lubatud üksnes samadel juhtudel ja tingimustel nagu ütluste puhul (Portugali tsiviilseadustiku artikkel 351).

Tõendite vaba kohtuliku hindamise põhimõtet ei kohaldata asjaolude suhtes, mille tõendamiseks on seaduses sätestatud erikord, või selliste asjaolude suhtes, mida on võimalik tõendada ainult dokumentidega või mis on täielikult tõendatud kas dokumentidega, poolte kokkuleppe või omaksvõtuga (Portugali tsiviilkohtumenetluse seadustiku artikli 607 lõige 5).

Kohus peab kaaluma kõiki esitatud tõendeid olenemata sellest, kas need on esitanud see pool, kes oleks pidanud need esitama, ilma et see mõjutaks selliste sätete kohaldamist, mille alusel saab tunnistada esitatud asjaolu tähtsusetuks, kui seda ei ole esitanud teatav huvitatud isik (Portugali tsiviilkohtumenetluse seadustiku artikkel 413).

Kui asjaolu tõesuses või tõendamiskoormises kaheldakse, lahendatakse küsimus selle poole kahjuks, kes asjaolust kasu saaks (Portugali tsiviilkohtumenetluse seadustiku artikkel 414).

2 Tõendite kogumine

2.1 Kas tõendite kogumiseks on alati nõutav poole taotlus või võib kohtunik teatavates olukordades koguda tõendeid ka omal algatusel?

Portugali õiguses on sätestatud uurimispõhimõte, mille kohaselt on kohtunik kohustatud omal algatusel võtma või määrama kõik meetmed, mis on vajalikud selleks, et selgitada välja tõde ja lahendada vaidlus õiglaselt seoses asjaoludega, mida ta on õiguspäraselt volitatud uurima (Portugali tsiviilkohtumenetluse seadustiku artikkel 411).

Kohtunik võib menetluse igas etapis kutsuda menetlusosalisi isiklikult kohtusse andma ütlusi seoses asjaoludega, mis on asjaomase küsimuse seisukohast olulised (Portugali tsiviilkohtumenetluse seadustiku artikli 452 lõige 1).

Kohtu ülesanne on kas omal algatusel või poole taotluse alusel küsida teavet, tehnilisi nõuandeid, plaane, fotosid, jooniseid, esemeid või muid dokumente, mis on vajalikud tõe väljaselgitamiseks. Seda võib nõuda ametiasutustelt, vaidluse pooltelt või kolmandatelt isikutelt (Portugali tsiviilkohtumenetluse seadustiku artikli 436 lõiked 1 ja 2).

Kui kohus peab seda asjakohaseks, võib ta omal algatusel või mis tahes poole taotluse alusel uurida asju või küsitleda inimesi. Seda tehes tuleb tagada isiku era- ja pereelu puutumatus ja inimväärikus ning selle tegevuse eesmärk peaks olema selgitada kõiki asjaolusid, mis on asjaomase küsimuse seisukohast olulised. Kohus võib käia sündmuskohal või anda korralduse uuritavate sündmuste rekonstrueerimiseks, kui ta peab seda vajalikuks (Portugali tsiviilkohtumenetluse seadustiku artikli 490 lõige 1).

Kui kohtuasja menetlemise käigus on alust arvata, et isikul, keda ei ole tunnistajana kohtusse kutsutud, on teadmisi kohtuasjas õige otsuse tegemise seisukohast oluliste asjaolude kohta, peaks kohtunik andma korralduse kutsuda see isik kohtusse ütlusi andma (Portugali tsiviilkohtumenetluse seadustiku artikli 526 lõige 1).

Samuti võib kohtunik omal algatusel anda korralduse, et ütlusi peavad andma eksperdid (Portugali tsiviilkohtumenetluse seadustiku artikkel 477).

Kõigi isikute kohustus teha koostööd, et selgitada välja tõde, on sätestatud Portugali tsiviilkohtumenetluse seadustiku artiklis 417.

2.2 Millised on järgmised sammud, kui poole taotlus tõendite kogumiseks rahuldatakse?

Pooled esitavad tõendid üldiselt oma menetlusdokumentides, eeskätt hagiavalduses ja kostja vastuses (nt Portugali tsiviilseadustiku artiklid 552 ja 572).

Tõendite kogumise taotlust saab muuta kohtueelsel ärakuulamisel ja tunnistajate nimekirja kuni 20 päeva jooksul enne kohtuistungit (Portugali tsiviilkohtumenetluse seadustiku artikkel 598).

Vastavalt kas kohtueelsel ärakuulamisel või määrusega määrab kohus kindlaks, mis liiki tõendid on vastuvõetavad ja millele võib tugineda (Portugali tsiviilkohtumenetluse seadustiku artiklid 591 ja 593).

Üldjuhul kogutakse tõendeid viimasel kohtuistungil. Erandjuhul võib kohus lubada tõendeid esitada ka varasemas etapis (Portugali tsiviilkohtumenetluse seadustiku artikkel 419).

Välja arvatud juhul, kui kohtunik muudab õigustoimingute järjekorda Portugali tsiviilkohtumenetluse seadustiku artikli 604 lõike 3 alusel, kogutakse tõendid alljärgnevas järjekorras:

  • poolte ütlused;
  • videod või helisalvestised;
  • ekspertide suulised selgitused;
  • tunnistajate ärakuulamine.

Kui pärast istungit leiab kohtunik, et kohtul ei ole piisavalt teavet, võib ta korraldada uue istungi, et kuulata ära soovitavad isikud, või anda korralduse koguda muud liiki tõendeid (Portugali tsiviilkohtumenetluse seadustiku artikli 607 lõige 1).

2.3 Millistel juhtudel võib kohus tagasi lükata poole taotluse koguda tõendeid?

Tõendite kogumise taotlus võidakse tagasi lükata siis, kui see on esitatud pärast selleks seaduses sätestatud tähtaja möödumist või tõendid on vastuvõetamatud.

Kõnealune taotlus võidakse täielikult või osaliselt tagasi lükata muu hulgas juhul, kui:

  • tunnistajate arv ületab seadusega lubatavat tunnistajate arvu – tunnistajaid, kes ei mahu ettenähtud arvu sisse, sel juhul ei küsitleta, kuid see ei piira kohtuniku õigust neid seadusega ettenähtud arvu sisse mittemahtuvaid tunnistajaid erandjuhtudel siiski küsitleda (Portugali tsiviilkohtumenetluse seadustiku artikkel 511);
  • pool on kantud tunnistajate nimekirja (Portugali tsiviilkohtumenetluse seadustiku artikkel 496);
  • tunnistaja esialgsel ärakuulamisel leiab kohtunik, et tunnistaja ei ole võimeline tunnistust andma (Portugali tsiviilkohtumenetluse seadustiku artikkel 513);
  • poolel palutakse anda tunnistusi seoses asjaoludega, mille kohta ta ei saa seisukohti esitada (Portugali tsiviilkohtumenetluse seadustiku artikkel 454);
  • kohtunik leiab oma kaalutlusõiguse kasutamisel, et tõendid on üldjoontes ebaolulised või liigituvad venitamistaktika alla (Portugali tsiviilkohtumenetluse seadustiku artikkel 6).

Portugali tsiviilkohtumenetluse seadustiku artikli 417 lõikes 2 on sätestatud, et kui tõendite esitamisega rikutaks isiku kehalise, moraalse, era- või pereelu, kodu, kirjavahetuse või telekommunikatsiooni puutumatust, ametisaladust, ametniku konfidentsiaalsuskohustust või riigisaladust, võib tunnistusi andma kutsutud isik keelduda kohtuga koostööd tegemast. Kui isik keeldub konfidentsiaalsuskohustuse tõttu, võib kohus kontrollida, kas keeldumine on põhjendatud, ja isiku konfidentsiaalsuskohustusest vabastada.

Seega, kui Portugali kohtult taotletakse tõendeid, mille esitamisega võidakse rikkuda konfidentsiaalsuskohustust, peab päritoluliikmesriigi kohus taotlusvormil märkima, et Portugali kohus peaks isiku omal algatusel konfidentsiaalsuskohustusest vabastama.

2.4 Millised on tõendamise eri viisid?

Eksisteerivad järgmised tõendamisviisid:

  1. eeldused (Portugali tsiviilseadustiku artikkel 349);
  2. omaksvõtt poole ütlustes (Portugali tsiviilseadustiku artikkel 352);
  3. poole seisukohad, mida ei käsitata omaksvõtuna (Portugali tsiviilkohtumenetluse seadustiku artikkel 466);
  4. dokumendid (Portugali tsiviilseadustiku artikkel 362 ja Portugali tsiviilkohtumenetluse seadustiku artikli 423 lõige 1). Dokumentaalsete tõendite alla kuuluvad juristide, õigusnõunike või ekspertide arvamused, mis ei ole kohtu korraldusel ekspertidelt kogutud tõendid (Portugali tsiviilkohtumenetluse seadustiku artikkel 426);
  5. eksperditõendid (Portugali tsiviilseadustiku artikkel 388 ja Portugali tsiviilkohtumenetluse seadustiku artikli 467 lõige 1);
  6. kohtulik vaatlus (Portugali tsiviilseadustiku artikkel 390 ja Portugali tsiviilkohtumenetluse seadustiku artikli 490 lõige 1). Kohtulikul vaatlusel kogutud tõendite alla kuuluvad kvalifitseerimata kohtulikud hinnangud (Portugali tsiviilkohtumenetluse seadustiku artikkel 494);
  7. ütlused (Portugali tsiviilseadustiku artikkel 392 ja Portugali tsiviilkohtumenetluse seadustiku artikli 495 lõige 1);
  8. esemed (Portugali tsiviilkohtumenetluse seadustiku artikli 416 lõige 1).

2.5 Millised on tunnistaja ütlustega tõendamise meetodid ja kas need erinevad meetoditest, mida kasutatakse eksperdi arvamusega tõendamisel? Millised on kirjalike tõendite esitamise ja ekspertiisiaruande/eksperdiarvamuse kohta kehtivad nõuded?

Portugali tsiviilkohtumenetlusõigus põhineb suulisel ärakuulamisel ja vahetuse põhimõttel. Seega hõlmab kohtulik arutamine ja kohtuistung üldjuhul järgmisi toiminguid.

  • Juhtiv kohtunik kuulab tunnistajad ja pooled (Portugali tsiviilkohtumenetluse seadustiku artiklid 452, 456, 457, 466, 500, 501, 503, 506, 518 ja 520) ära kohapeal. Kui isiku elukoht ei asu kohtu tööpiirkonnas, kuulatakse tunnistajad ja pooled ära videokonverentsi teel. Teatavatel juhtudel (nt kui inimene on haige või tal on väga raske kohtu ette ilmuda) võidakse tunnistajad ja pooled ära kuulata telefoni teel, kohtu määratud muu otsesidevahendi kaudu, kirjalikult või võib kohus minna isiku küsitlemiseks tema viibimiskohta. Erandjuhtudel on teatavatel tunnistajatel õigus esitada ütlused kirjalikult.
  • Kohus võib kutsuda kohtulikule arutamisele eksperte andma suulisi selgitusi. Ametiasutustes töötavad eksperdid võidakse ära kuulata ka videokonverentsi teel nende töökohast (Portugali tsiviilkohtumenetluse seadustiku artikkel 486).
  • Kohus võib korraldada sündmuskoha vaatluse või anda korralduse asjaolude rekonstrueerimiseks; sel juhul saadab kohtunikku spetsialist, kui seda peetakse asjakohaseks (Portugali tsiviilkohtumenetluse seadustiku artiklid 490 ja 492).
  • Advokaatide lõppsõna esitatakse suuliselt kohtuniku ees.

Ekspertide aruanded, dokumendid, arvamused ja muud kirjalikud tõendid, fotod, videod, helisalvestised ja teisaldatavad esemed lisatakse toimikule aga varem, nii et neid oleks võimalik kohtuistungi ajal vaidlustada ja analüüsida (Portugali tsiviilkohtumenetluse seadustiku artikkel 416).

Paikseid või teisaldatavaid esemeid, mida menetlusse kaasata ei saa, võib kohus kontrollida viimasel istungil või võib kohus anda korralduse teha ekspertiis või kvalifitseerimata kohtulik hindamine (Portugali tsiviilkohtumenetluse seadustiku artikkel 416).

Kiireloomulistel ja põhjendatud juhtudel võib kohtunik anda korralduse esitada tõendid varasemas etapis (Portugali tsiviilkohtumenetluse seadustiku artikkel 419).

Kui ärakuulatavad isikud elavad välismaal, võidakse neid küsitleda enne kohtulikku arutamist; selleks saadetakse neile õigusabitaotlus või, kui tegemist on Portugali kodanikele, saadetakse õigusabitaotlus Portugali konsulaadile (Portugali tsiviilkohtumenetluse seadustiku artikli 500 punkt b). Kui tõendeid kogutakse välismaal asuvalt isikult videokonverentsi teel, tehakse seda enamasti kohtuistungi ajal.

2.6 Kas mõni tõendamisviis on teistest suurema tõendusjõuga?

Jah, eri tõendamisviisidel on olenevalt laadist tõepoolest erinev tõendusjõud (vt vastus küsimusele 1.3).

Allpool on esitatud näiteid juhtumite kohta, mil teatav tõendamisviis on teistest suurema tõendusjõuga.

Ütlused ei ole vastuvõetavad, kui leping peab seaduse või pooltevahelise kokkuleppe kohaselt olema kirjalik või kirjalikult kinnitatud (Portugali tsiviilseadustiku artikli 393 lõige 1).

Ütlused ei ole vastuvõetavad ka juhul, kui asjaolu on täielikult tõendatud dokumentidega või muude täieliku tõendusjõuga vahenditega (Portugali tsiviilseadustiku artikli 393 lõige 2).

Ütlused ei ole vastuvõetavad, kui need põhinevad mis tahes kokkuleppel, mis on vastuolus täielikku tõendusjõudu omavate ametlike või eradokumentide sisuga või täiendavad neid, sõltumata sellest, kas kokkulepe sõlmiti enne dokumendi koostamist, koostamise ajal või pärast seda (Portugali tsiviilseadustiku artikli 394 lõige 1).

Kirjalikul kohtulikul omaksvõtul on täielik tõendusjõud omaksvõtja suhtes (Portugali tsiviilseadustiku artikli 358 lõige 1).

Ametliku või eradokumendina vormistatud kohtuväline omaksvõtt loetakse tõendatuks nende dokumentide suhtes kohaldatavatel tingimustel ning kui see avaldati teisele poolele või tema esindajale, on sel täielik tõendusjõud (Portugali tsiviilseadustiku artikli 358 lõige 2).

Kohtuvälist omaksvõttu, mis ei ole vormistatud dokumendi kujul, ei saa tõendada tunnistajate ütlustega selliste kohtuasjade puhul, mille raames ei võimalda kohus tunnistajate küsitlemist. Kui ütluste andmine on lubatud, kaalub kohus nende tõendusjõudu vabalt (Portugali tsiviilseadustiku artikli 358 lõige 3).

Mittekirjalikku kohtulikku omaksvõttu ja kohtuvälist omaksvõttu, mis on avaldatud kolmandale isikule või sisaldub testamendis, kaalub kohus vabalt (Portugali tsiviilseadustiku artikli 358 lõige 4).

Omaksvõttu ei saa kasutada tõendina omaksvõtja suhtes (Portugali tsiviilseadustiku artikkel 354), kui: omaksvõtt on seaduse alusel ebapiisav või tugineb asjaoludele, mille tunnustamine või analüüsimine on seadusega keelatud; omaksvõtt tugineb asjaoludele, mis on seotud võõrandamatute õigustega; omaksvõetud asjaolu esinemine on võimatu või seda asjaolu ilmselgelt ei esine.

Ütlused fiktiivsete kokkulepete või tehingute kohta ei ole vastuvõetavad, kui nendele toetuvad fiktiivsete kokkulepete või tehingute eest vastutavad isikud (Portugali tsiviilseadustiku artikkel 394).

2.7 Kas teatavate asjaolude tõendamiseks on kohustuslikud kindlad tõendamisviisid?

Jah, eeskätt järgmistel juhtudel:

  • kui õigusega on nii ette nähtud, ei saa lepingut või teatava formaalsustasemega dokumenti asendada muud liiki tõenditega või teise dokumendiga, välja arvatud juhul, kui sellel muud liiki tõendil või teisel dokumendil on suurem tõendusjõud (Portugali tsiviilseadustiku artikli 364 lõige 1);
  • kui õiguse kohaselt kehtib õigusliku asjaolu eksisteerimiseks või tõendamiseks konkreetne vorminõue, tuleb seda nõuet järgida (Portugali tsiviilseadustiku artikkel 220).

2.8 Kas seadus kohustab tunnistajaid ütlusi andma?

Kõik isikud – olenemata sellest, kas nad on kohtuasja pooled või mitte – peavad tegema koostööd tõe väljaselgitamiseks. Nad peavad vastama neile esitatud küsimustele, nõustuma vajalike uurimistega, andma kõik, mida neilt nõutakse, ning tegema ettenähtud toimingud (Portugali tsiviilkohtumenetluse seadustiku artikli 417 lõige 1).

2.9 Millistel juhtudel võivad nad keelduda ütluste andmisest?

Tõendite andmisest võivad keelduda alljärgnevad isikud, välja arvatud lapse sünni või surma kindlakstegemisega seotud menetlustes (Portugali tsiviilkohtumenetluse seadustiku artikli 497 lõige 1):

  • ülenejad sugulased nende alanejaid sugulasi käsitlevates kohtuasjades ning lapsendajad nende lapsendatud lapsi hõlmavates kohtuasjades ning vastupidi;
  • äi või ämm kohtuasjades, mis hõlmavad nende väimeest või miniat ning vastupidi;
  • abikaasa või eksabikaasa kohtuasjades, mille üks pool on tema abikaasa või eksabikaasa;
  • isik, kes on või on olnud ühe menetlusosalisega vabaabielus abieluga sarnastel tingimustel.

Kohtuniku ülesanne on teavitada eespool osutatud isikuid sellest, et neil on õigus keelduda ütluste andmisest (Portugali tsiviilkohtumenetluse seadustiku artikli 497 lõige 2).

Tunnistajad, kes on seotud ametisaladuse, riigisaladuse või riigiteenistujate tegevusest tuleneva saladuse hoidmise kohustusega, võivad seaduslikult keelduda andmast ütlusi seoses asjaoludega, mis on hõlmatud selle saladusega (Portugali tsiviilkohtumenetluse seadustiku artikli 497 lõige 3).

2.10 Kas isikut, kes keeldub tunnistamast, võib karistada või sundida ütlusi andma?

Kui tunnistaja keeldub vannet andmast, käsitatakse seda ütluste andmisest keeldumisena ning mõlemal juhul võib kohus määrata tunnistajale trahvi (Portugali tsiviilkohtumenetluse seadustiku artikli 417 lõige 2 ning artiklid 459 ja 513).

Kui tunnistaja kohtu kutse peale ei ilmu ning selleks puudub põhjendatud alus, võib kohus määrata tunnistajale trahvi või anda sundtoomise korralduse (Portugali tsiviilkohtumenetluse seadustiku artikli 508 lõige 4).

Valeütluste andmine on kuritegu (Portugali tsiviilseadustiku artikkel 360).

2.11 Kas on isikuid, keda ei saa tunnistajana üle kuulata?

Tunnistajatena ei tohi kasutada isikuid, kes ei ole vaimselt võimelised andma ütlusi tõestatavate asjaolude kohta (Portugali tsiviilkohtumenetluse seadustiku artikkel 495). Kohtuniku ülesanne on hinnata kohtusse ütlusi andma kutsutud isikute pädevust.

Tunnistajatena ei tohi ütlusi anda isikud, kes võivad anda ütlusi kohtuasja pooltena (Portugali tsiviilkohtumenetluse seadustiku artikkel 496).

Portugali tsiviilkohtumenetluse seadustiku artikli 453 kohaselt võivad kohtuasja pooltena ütlusi anda teovõimelised isikud, saatjaga täiskasvanud, lapse hooldajad, juriidilised isikud ja äriühingud.

2.12 Milline on kohtuniku ja poolte roll tunnistaja ülekuulamisel? Millistel tingimustel võib tunnistaja üle kuulata videokonverentsi vahendusel või muude tehniliste vahendite abil?

Tunnistajad annavad ütlusi viimasel kohtuistungil isiklikult või videokonverentsi vahendusel (Portugali tsiviilkohtumenetluse seadustiku artikkel 500), välja arvatud juhul, kui:

  • tõendeid kogutakse varasemas etapis (seda võib teha siis, kui on alust arvata, et teatavatelt isikutelt võib ütluste saamine olla võimatu või väga raske);
  • tõendeid kogutakse Portugali konsulaadile saadetud õigusabitaotluste alusel;
  • tõendeid kogutakse isiku elukohas või teenistuskohas (õigus, mis on antud vabariigi presidendile ja välisriigi diplomaatidele vastastikkuse põhimõttest lähtuvalt);
  • kui isikul ei ole võimalik kohtusse ilmuda;
  • kui kasutatakse õigust anda ütlusi kirjalikult.

Tunnistajad peavad andma ütlusi nõuetekohasel viisil, esitades põhjused ja asjaolud, millel nende asjaoludega seotud teadmised põhinevad; teadmiste aluseks olev põhjus esitatakse võimalikult üksikasjalikult ja see peab olema põhjendatud (Portugali tsiviilkohtumenetluse seadustiku artikli 516 lõige 1).

Küsimusi esitab tunnistaja kutsunud poole advokaat. Teise poole advokaat võib ütlustega hõlmatud asjaoludega seoses esitada tunnistajale küsimusi selleks, et täiendada või selgitada tema ütlusi (Portugali tsiviilkohtumenetluse seadustiku artikli 516 lõige 2).

Kohtunik peab tagama, et advokaadid ei oleks tunnistajatega ebaviisakad ega esitaks küsimusi või väiteid, mis ei ole asjakohased või mis on keerukad, eksitavad või solvavad (Portugali tsiviilkohtumenetluse seadustiku artikli 516 lõige 3).

Küsitlemise ja ristküsitlemise viivad läbi poolte esindajad, ilma et see mõjutaks kohtuniku õigust nõuda teavet või esitada küsimusi, mida ta peab asjakohaseks selleks, et selgitada välja tõde (Portugali tsiviilkohtumenetluse seadustiku artikli 516 lõige 4).

Kohtunik viib küsitlemise läbi ise, kui see on vajalik selleks, et tagada tunnistaja enesevalitsemine või lõpetada sobimatu ristküsitlemine (Portugali tsiviilkohtumenetluse seadustiku artikli 516 lõige 5).

Enne seda, kui tunnistaja vastab talle esitatud küsimustele, on tal õigus tutvuda kohtutoimikuga, nõuda, et talle näidataks teatavaid toimikusse kuuluvaid dokumente, või esitada dokumente, et oma ütlust kinnitada. Vastu võetakse ja kohtutoimikusse lisatakse vaid sellised dokumendid, mida vastav pool ei oleks saanud esitada (Portugali tsiviilkohtumenetluse seadustiku artikli 516 lõige 6).

3 Tõendite hindamine

3.1 Kas asjaolu, et pool on saanud tõendid ebaseaduslikul teel, seab kohtule otsuse tegemisel piiranguid?

Jah, eeskätt Portugali tsiviilkohtumenetluse seadustiku alljärgnevate artiklitega ette nähtud juhtudel:

  • artikkel 421 – piirangud seoses tõendite kohtumenetlusvälise väärtusega;
  • artiklid 444, 446 ja 451 – vastuväited dokumentide kohta, dokumentide ehtsuse vaidlustamine ja võltsitud kohtudokumendid;
  • artikkel 464 – omaksvõtu kehtetuks tunnistamine;
  • artikkel 490 – era- ja pereelu puutumatust ning inimväärikust puudutava õiguse rikkumine;
  • artikkel 514 – ütluste vaidlustamine samadel alustel, mille põhjal kohtunik peab ütlused vaidlustama.

3.2 Kas minu kui poole antud seletusi võetakse tõendina arvesse?

Jah, omaksvõtt, millega pool tunnistab teatavat asjaolu enda kahjuks ja vastaspoole kasuks, põhineb poole ütlustel (Portugali tsiviilseadustiku artikkel 352 ja Portugali tsiviilkohtumenetluse seadustiku artikkel 452).

Sama kehtib avalduste puhul, mida pooled ühelt poolelt nõuavad (enne suuliste seisukohtade esitamist esimeses astmes) seoses asjaoludega, millega nad on isiklikult seotud või mille kohta on neil otsesed teadmised (Portugali tsiviilkohtumenetluse seadustiku artikli 466 lõige 1).

Kohus kaalub poolte avaldusi vabalt, välja arvatud juhul, kui need avaldused hõlmavad omaksvõttu (Portugali tsiviilkohtumenetluse seadustiku artikli 466 lõige 3).

Sellega seoses vt vastus küsimusele 2.6.

Seotud lingid

Portugali tsiviilseadustik

Portugali tsiviilkohtumenetluse seadustik

Viimati uuendatud: 23/11/2021

Käesoleva veebilehe omakeelset versiooni haldab Euroopa õigusalase koostöö võrgustiku vastav riiklik kontaktpunkt. Tõlked on teostanud Euroopa Komisjoni teenistused. Originaali tehtavad võimalikud muudatused asjaomase riikliku ametiasutuse poolt ei pruugi kajastuda tõlkeversioonides. Komisjon ja Euroopa õigusalase koostöö võrgustik ei võta mingit vastutust ega kohustusi seoses käesolevas dokumendis esitatud või viidatud teabe ega andmetega. Palun lugege õiguslikku teadaannet lehekülje eest vastutava liikmesriigi autoriõiguste kohta.