RIIGIKOHUS
TSIVIILKOLLEEGIUM
KOHTUOTSUS
Eesti Vabariigi nimel
Kohtuasja number
2-15-17677
Otsuse kuupäev
Tartu, 1. november 2017
Kohtukoosseis
Eesistuja Tambet Tampuu, liikmed Jaak Luik ja Malle Seppik
Kohtuasi
Margus Johansoni hagi Nordea Bank AB (Eesti filiaali kaudu) vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjas nr 022/2015/5170
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Ringkonnakohtu 4. aprilli 2017. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Nordea Bank AB (Eesti filiaali kaudu) kassatsioonkaebus
Tsiviilasja hind Riigikohtus
6000 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Hageja Margus Johanson, esindaja vandeadvokaat Anto Kasak
Kostja Nordea Bank AB (Eesti filiaali kaudu), esindaja vandeadvokaat Kari-Paavo Koch
Asja läbivaatamise kuupäev
9. oktoober 2017, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1. Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 4. aprilli 2017. a otsuse resolutsioon tsiviilasjas nr 2-15-17677 muutmata, kuid muuta osaliselt otsuse põhjendusi.
2. Jätta kassatsioonkaebus rahuldamata ja kassatsiooniastme menetluskulud Nordea Bank AB (Eesti filiaali kaudu) kanda.
3. Arvata tasutud kautsjon riigituludesse.
4. Tagastada kassatsioonkaebuselt enamtasutud kautsjon 50 (viiskümmend) eurot Advokaadibüroo Turnstone OÜ-le.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1. Margus Johanson (hageja) esitas 24. novembril 2015 Harju Maakohtule Nordea Bank AB (Eesti filiaali kaudu) (kostja) vastu hagi, milles palus tunnistada lubamatuks sundtäitmine täiteasjas nr 022/2015/5170. Hagiavalduses esitas hageja ka hagi tagamise taotluse täitemenetluse peatamiseks. Selle taotluse rahuldas Harju Maakohus 1. detsembri 2015. a määrusega, peatades täitemenetluse kuni tsiviilasjas tehtava kohtulahendi jõustumiseni.
1.1. Hageja väitel sai ta kostjalt mitme laenulepingu alusel laenu, laenu tagatiseks koormati hageja kaks kinnistut (korteriomandid) hüpoteegiga.
1.2. Sundtäitmine ei ole lubatud, sest laenulepinguid ei ole üles öeldud. Hageja ei ole saanud kostjalt ühtegi teavitust laenulepingute ülesütlemise kohta. Hageja ei ole kätte saanud laenulepingute täitmiseks saadetud hoiatusi ega ülesütlemisavaldust. Kättetoimetamise riski kannab kostja. Kostjal ei olnud ka lepingute ülesütlemiseks alust, sest hageja ei olnud kostjale võlgu.
1.3. Hüpoteegilepingud on vastuolus heade kommetega ja tühised. Hüpoteegi aluseks olevad nõuded on ebapiisavalt määratletud, lubatud ei ole hüpoteegipidaja kõikvõimalike nõuete tagamine.
2. Kostja hagi ei tunnistanud. Ta leidis, et laenulepingud on üles öeldud. 15. juunil 2015 edastas kostja hagejale laenulepingute võlgnevuse meeldetuletuse aadressil Xxxx xx-2, Tallinn. 2. juulil 2015 edastas kostja hagejale laenulepingute ülesütlemise teate liht- ja tähitud kirjaga aadressidel Xxxx xx-1 ja Xxxx xx-2, Tallinn. Võla tasumiseks anti hagejale 14‑päevane tähtaeg. Ülesütlemisteade saadeti liht- ja tähitud kirjaga kliendi viimati teatatud aadressil Xxxx xx-2, Tallinn. See on hageja elukoht ka hagiavalduse järgi. Veel edastas hageja kostjale ülesütlemisteate ka e-posti aadressile margusjohanson@gmail.ee. Korteriomand Tallinnas Xxxx xx-1 kuulub hagejale ja on rahvastikuregistris märgitud hageja elukohaks. Sellest võib oletada, et hagejal on ligipääs korteri postkastile.
3. Harju Maakohus rahuldas 21. oktoobri 2016. a otsusega hagi osaliselt, tunnistades sundtäitmise lubamatuks 5810 euro 56 sendi ulatuses, mille hageja tasus kostjale maakohtu menetluse ajal. Menetluskulud jättis maakohus poolte endi kanda.
Maakohtu otsuse kohaselt alustati täitemenetlust kostja avalduse alusel. Kostja nõude suuruseks oli 157 019 eurot 56 senti, nõue oli tagatud hüpoteegiga.
Kostja 15. juuni 2015 teates hagejale (I kd, tl 105) on märgitud 15. juuni 2015. a seisuga hageja võlgnevus kostjale, mis oli 1897 eurot 70 senti, ja teave võlgnevuse tasumiseks hiljemalt 30. juunil 2015, et vältida lepingu võimalikku ülesütlemist ja sundtäitmist. Teate esimesest lausest tulenevalt puudutas see mõlemat laenulepingut.
Kostja 2. juuli 2015. a mõlema laenulepingu ülesütlemise teadetes hagejale (I kd, tl 108, 111) on märgitud 2. juuli 2015. a seisuga kostja võlgnevus pangale 2020 eurot 97 senti ja palve võlgnevus koos lisanduvate intresside, leppetrahvide ja muude teenustasudega maksta hiljemalt 16. juulil 2015. Teade sisaldab teavet, et kostja ütleb lepingu üles 17. juulil 2015 ja nõuab kogu laenu ennetähtaegset tagastamist ning muid lepingust või hinnakirjast tulenevaid makseid, sh võlgnevuse sissenõudmise kulusid, kui hageja ei tasu võlgnevust 16. juuliks 2015. Teates on pakutud hagejale ka võimalust läbirääkimisteks.
Teated ei ole vastuolus võlaõigusseaduse (VÕS) § 416 lg-ga 1. Kostja andis hagejale kahenädalase tähtaja võla tasumiseks. Teates märgitu kohaselt võlgnes hageja kostjale vähemalt kolm järjestikust makset osaliselt või täielikult.
Seda, et kostja saatis hagejale tähitud kirja ning et see on kostjale tagastatud, tõendavad postisaadetiste väljastusteade ja kirja tagastamise teade (I kd, tl 103-104, 106-107, 109-110). Kostja teadetest ning kirjade tagastamise teadetest nähtub, et kostja saatis hagejale teated nii aadressil Xxxx xx-1 kui ka Xxxx xx-2, Tallinn. Hagiavalduses on hageja märkinud oma aadressiks Xxxx xx-2, Tallinn. Kostja kliendiandmete lehel, millele on hageja alla kirjutanud, on märgitud hageja kontaktaadressiks Xxxx xx-2, Tallinn, ning e-posti aadressiks margusjohanson@gmail.ee. Kostja on hagejale saatnud lepingu lõpetamise kirja ka viidatud e-posti aadressile (I kd, tl 114). Rahvastikuregistris on hageja elukohaks märgitud Xxxx xx-1, Tallinn.
Kostja teadete saatmise viisi puhul võib eeldada, et teated pidid tavapäraselt kohale jõudma ning lihtkirjadena saadetud teated olid hagejale kättesaadavad, kuna lihtkirjad pannakse teadaolevalt postkasti. Riigikohus on asunud seisukohale, et ainuüksi tähitud kirja saabumise teate postkasti panekuga ei ole tahteavaldust kätte antud, kuid praegusel juhul ei ole mõistlik vaid sellest lähtudes lugeda kostja tahteavaldust hagejale kätte andmata jäetuks, arvestades, et kostja saatis tahteavalduse ka lihtkirjaga, mis jäi postkasti. Õige ei ole kostja väide, et teated on kätte toimetatud ka e-posti vahendusel, kuna ei ole võimalik tuvastada, kes kostjale vale e-posti aadressi andis.
Hüpoteegilepingud ei ole vastuolus heade kommetega. Tagatavad nõuded on hüpoteegilepingus määratletud piisava täpsusega.
4. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles vaidlustas maakohtu otsust osas, milles hagi jäeti rahuldamata. Hageja palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi täielikult rahuldada ning tunnistada sundtäitmine lubamatuks.
Kostja leidis vastuses apellatsioonkaebusele, et see tuleb jätta rahuldamata.
Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
5. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 4. aprilli 2017. a otsusega maakohtu otsuse osas, milles hagi jäeti osaliselt rahuldamata. Ringkonnakohus tegi uue otsuse, millega rahuldas hagi ka vaidlustatud osas ning tunnistas sundtäitmise lubamatuks. Poolte menetluskulud kõikides kohtuastmetes jättis ringkonnakohus kostja kanda.
VÕS § 195 lg 1 järgi ütleb lepingupool lepingu üles ülesütlemisavalduse tegemisega teisele lepingupoolele. Kuna ülesütlemine on ühepoolne tahteavaldus, peab ülesütlemisavaldusest teisele poolele ilmnema lepingut üles öelda sooviva poole tahe leping ühepoolselt lõpetada. Hageja väidete järgi on 2. juuli 2015. a ülesütlemisavalduse sõnastus ebaselge, kuna kostja määras selles hagejale veel täiendava tähtaja võlgnevuse tasumiseks. See väide ei ole õige, sest ülesütlemisavalduses täiendava tähtaja andmine võlgnevuste tasumiseks koos hoiatusega, et tähtaja edutult möödumisega loetakse leping ülesöelduks, on lubatav (vt ka Riigikohtu lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-190-13, p 25). Kuna 2. juuli 2015. a ülesütlemisavalduses (I kd, tl 111) teatas kostja hagejale, et juhul, kui hageja ei tasu võlgnevust 16. juuliks 2015, siis ütleb kostja lepingud 17. juulil 2015 üles, on kostja kirjeldatud avalduses oma tahet lepingute ülesütlemiseks selgelt väljendanud.
VÕS § 416 lg 1 järgi võib krediidiandja osadena tagastatava krediidi puhul tarbijakrediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist. Vormiliselt, st arvestades 15. juuni 2015. a teate ja 2. juuli 2015. a ülesütlemisavalduse koostamise ja seal täiendava tähtaja andmise aega, andis kostja hagejale täiendava tähtaja kahel korral kaks nädalat. See, kas hagejale anti sisuliselt täiendav kahe nädala pikkune tähtaeg võlgnevuse tasumiseks, sõltub aga asjaolust, millal hageja kostja teated kätte sai.
Apellatsioonkaebuse väited on põhjendatud selles, et maakohtu otsuse järeldused 15. juuni 2015 ja 2. juuli 2015 teadete kättesaamise kohta on ebaselged. Esiteks ei nähtu otsusest kohtu selge seisukoht, kas tuleb lugeda, et hageja on teated kätte saanud ka tähitud kirjadega. Teiseks ei ole kohus väljendanud, mis kuupäeval ta loeb teated kättesaaduks. Praegusel juhul on oluline kindlaks teha, millal saab lugeda, et hageja on teated kätte saanud, sest ainult siis saab tuvastada, kas on täidetud kostja kohustus anda hagejale võla tasumiseks kahenädalane täiendav tähtaeg.
Põhjendatud on hageja väited, et ei saa lugeda, et hageja on tähitud kirjaga kostja 15. juuni 2015 ja 2. juuli 2015 teated kätte saanud. Kostja ei ole muude tõenditega peale oma programmi väljatrüki tõendanud, et 15. juuni 2015. a teade tähitud kirjaga hagejale üldse edastati. Esitatud tõenditest nähtub, et hagejale edastati tähitud kirjaga nii aadressile Xxxx xx-1 kui ka Xxxx xx-2, Tallinn vaid 2. juuli 2015. a teade (I kd, tl 103-104, 106-107, 109-110). Tähtkirjade saatmine 2. juuli 2015 teate kättetoimetamiseks on eelnimetatud tõenditega tõendatud. Tõendatud ei ole aga see, et hageja sai kostja teateid sisaldavad tähtkirjad kätte. Kostja väitel tagastati kirjad temale. Isegi kui eeldada, et hageja postkasti jäeti teade saabunud tähitud kirjade kohta, ei saa lugeda, et kostja on hageja kirjad kätte saanud, sest postkasti jäetud tähitud kirja saabumise ja postiasutusse hoiustamise teatises ei ole teavet saabunud kirja sisu kohta. Seega puudus hagejal mõistlik võimalus saadetud kirjade sisuga tutvuda ning järelikult ei ole hageja kostja 15. juuni 2015. a ja 2. juuli 2015. a ülesütlemise avaldust tähitud kirjaga kätte saanud.
Maakohtu otsusest võib aru saada, et maakohus luges 2. juuli 2015. a teate hagejale lihtkirjaga kättetoimetatuks. Selle seisukohaga ei saa nõustuda. Asja materjalidele lisatud kostja programmi väljavõttest nähtub, et kostja saatis 15. juunil 2015 ja 2. juulil 2015 teated hagejale aadressile Xxxx xx-2, Tallinn ka lihtkirjaga (I kd, tl 139-140). Hageja on hagiavalduses oma elukoha aadressiks märkinud Xxxx xx-2, Tallinn. Sellel aadressil asuv korteriomand kuulub kinnistusregistri andmetel hagejale. Aadressi Xxxx xx-2, Tallinn on hageja oma elukohaks märkinud laenulepingu nr 09320821561 juurde muudatuste sõlmimisel ja reservlaenulepingu nr 01320821561 sõlmimisel. Sellega on tõendatud, et hageja elukoha aadressiks on Xxxx xx-2, Tallinn. Eeltooduga on tõendatud lihtpostiga teadete saatmine hageja elukohta.
Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 69 lg 1 esimesest lausest tuleneb, et kindlale isikule suunatud tahteavaldus (sh nt lepingu ülesütlemine) muutub kehtivaks kättesaamisega. TsÜS § 69 lg 3 kohaselt loetakse lepinguga seotud tahteavaldus, mis on tehtud eemalviibijale, kättesaaduks, kui see on toimetatud tahteavalduse saaja lepingu täitmisega kõige enam seotud tegevuskohta ja tahteavalduse saajal on mõistlik võimalus sellega tutvuda. Kui tahteavalduse saaja tegevuskohta ei ole võimalik kindlaks teha või kui tal puudub tegevuskoht, loetakse tahteavaldus kättesaaduks, kui see on jõudnud tahteavalduse saaja elu- või asukohta ja tal on mõistlik võimalus sellega tutvuda. Maakohus leidis, et kostja teadete saatmise viisi puhul võib eeldada, et teated pidid tavapäraselt kohale jõudma ning lihtkirjadena saadetud teated olid hagejale kättesaadavad, kuna lihtkirjad pannakse teadaolevalt postkasti. Selle seisukohaga ei saa nõustuda. Sisuliselt on maakohus leidnud, et kui tõendatud on lihtkirja saatmine adressaadi elukoha aadressile, siis tuleb lugeda, et adressaat on lihtkirja kätte saanud. Maakohus on jätnud tähelepanuta, et TsÜS § 69 lg-st 3 tulenevalt ei piisa tahteavalduse kättesaamise tõendamiseks üksnes sellest, et saajale on teade saadetud tema elukoha aadressile, saatja peab tõendama ka selle, et teade jõudis saaja mõjusfääri. Praegusel juhul on see täielikult tõendamata. Kuna on tõendamata, et kostja saadetud teated jõudsid hageja elukohta ja tal oli mõistlik võimalus nendega tutvuda, siis ei saa lugeda, et hageja on nii 15. juuni 2015 kui ka 2. juuli 2015 teate kätte saanud. Põhjendatud on maakohtu seisukoht, et ka e-kirjaga ei saa lugeda hagejale teateid kättetoimetatuks, sest aadressi margusjohanson@gmail.ee, kuhu kostja saatis samuti teateid, ei ole olemas.
Kostja on esile toonud, et Nordea panga üldtingimuste kohaselt loetakse panga poolt kliendi aadressile saadetud teade kliendi poolt kättesaaduks, kui teade on edastatud kliendi või tema esindaja poolt pangale viimasena teatatud kontaktaadressile. Pooled ei vaidle selle üle, et Nordea panga üldtingimuste p 8 alapunktid, sh ka p 8.3 on tüüptingimused. Tüüptingimused, mis panevad seaduses sätestatust erinevalt teadete kättesaamise riski saajale, on tarbijat ebamõistlikult kahjustavad ja VÕS § 42 lg 1 järgi tühised. Seega ei saa lugeda, et hageja on 15. juuni 2015 ja 2. juuli 2015 teated kätte saanud.
Kuna ei ole tõendatud, et kostja andis hagejale enne lepingute ülesütlemist kahe nädala pikkuse tähtaja võlgnevuse tasumiseks ja et hageja sai ülesütlemisavalduse kätte, siis puudub kostja 2. juuli 2015. a ülesütlemisavaldusel toime.
Maakohtu menetluse kestel, 29. septembril 2016 esitas kostja hagejale alternatiivse ülesütlemisavalduse. Selles teatas kostja, et võlgnevus 29. septembri 2016 seisuga 5810 eurot 56 senti tuleb tasuda hiljemalt 17. oktoobril 2016 ning kui hageja kogu võlgnevust selleks kuupäevaks ei ole tasunud, loeb kostja lepingud ülesöelduks alates 18. oktoobrist 2016. Asjas ei vaielda selle üle, et ülesütlemisavalduses märgitud tähtajal tasus hageja nimetatud võlgnevuse. Seega ei lõppenud poolte vahel sõlmitud lepingud ka 29. septembri 2016. a ülesütlemisavaldusega. Kuna hagejaga sõlmitud laenulepinguid ei ole üles öeldud, on täitemenetlus täiteasjas nr 022/2015/5170 lubamatu.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
6. Kostja palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega jätta jõusse maakohtu otsus.
Kaebuse järgi hindas ringkonnakohus ebaõigesti tõendeid, kui leidis, et 15. juuni 2015. a teate saatmine hagejale tähitud kirjaga ei ole tõendatud. Kohtule on esitatud tõend 15. juuni 2015. a teate saatmise kohta tähitud kirjaga, postisaadetiste väljastusteade ja kirja tagastamise teade (I kd, tl 103-104).
Ringkonnakohus on valesti kohaldanud VÕS § 42 lg-t 1, tehes selles osas ka üllatusliku otsuse. Kostja on teadete saatmisel lähtunud hageja enda esitatud andmetest, mida on hagejal alati võimalik muuta. Hagejal oli juurdepääs mõlemal aadressil olevale postkastile (Xxxx xx-1 ja Xxxx xx-2). Kostja ei saa pangasaladuse tõttu hakata andmeid ise muutma ja saatma nt ülesütlemisteadet e-kirja aadressile margus.johanson@gmail.com (vs. margus.johanson@gmail.ee). Tingimus ei ole ebamõistlik, kuna võtab arvesse teadete saatmiseks tavaliselt kuluvat aega; ka TsÜS-i regulatsioon võimaldab panna tahteavalduse kättesaamise riski saaja kanda. Hageja ei ole kunagi väitnud, et tüüptingimused on tühised, seda ei arutatud ka maakohtus ega ringkonnakohtu istungil. Seega on tegemist üllatusliku otsusega ja kostjal ei olnud võimalik oma seisukohti esitada.
Ringkonnakohus on eksinud TsÜS § 69 kohaldamisel. Maakohus on õigesti järeldanud, et lihtkirjad pidid tavapäraselt kohale jõudma ning olema hagejale kättesaadavad, kuna need pannakse teadaolevalt postkasti. Teated saab lugeda kättetoimetatuks ka tähitud kirjadega. Kättetoimetamine ei tohi osutuda võimatuks saaja pahatahtlikkuse tõttu. Hageja ei ole väitnud, et tal oli vähimgi takistus, minemaks tähitud kirjadele postkontorisse järele. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-151-11 tehtud lahendis leidnud, et kui on tõendatud, et saaja töötaja on keeldunud kirja vastu võtmast, saab lugeda tahteavalduse kätteantuks. Hageja oli laenulepingute rikkumisest teadlik ja pidi aru saama, et kostja on esitanud talle ülesütlemisavalduse.
Ringkonnakohus on jätnud täielikult tähelepanuta kostja väited selle kohta, et hageja rikkus hea usu põhimõtet, kui soovis pahatahtlikult vältida ülesütlemisavalduse kättesaamist.
Ringkonnakohus kohaldas valesti VÕS § 416 lg-t 1, leides, et kostja ei andnud hagejale vähemalt kahenädalast tähtaega võlgnevuste tasumiseks. Kuna 15. juuni 2015. a ja 2. juuli 2015. a teated tuleb lugeda hagejale kättetoimetatuks, on selge, et hagejale oli antud võla tasumiseks oluliselt pikem tähtaeg kui kaks nädalat.
7. Hageja leiab vastuses kassatsioonkaebusele, et kaebus tuleb jätta rahuldamata ja ringkonnakohtu otsus muutmata. Hageja palub kostjalt kassatsiooniastme menetluskuluna välja mõista 756 eurot ja seadusjärgse viivise sellelt.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
8. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsuse resolutsioon tuleb jätta muutmata, kuid tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 692 lg 2 alusel tuleb osaliselt muuta ringkonnakohtu otsuse põhjendusi. Kassatsioonkaebus jääb rahuldamata.
9. Kassatsiooniastmes on menetlusosalistel põhiline õiguslik vaidlus selle üle, millistest õigusnormidest lähtudes ja kas ning kuidas tuleks jaotada laenulepingute rikkumisest ja ülesütlemisest teavitamisest teadasaamise risk.
10. Kassatsioonimenetluses ei ole vaidluse all järgmised olulised asjaolud:
kostja 15. juuni 2015 teates hagejale on märgitud 15. juuni 2015. a seisuga hageja võlgnevus kostjale, mis oli 1897 eurot 70 senti, ja teave, et võlgnevus tuleb tasuda hiljemalt 30. juunil 2015, et vältida lepingu võimalikku ülesütlemist ja sundtäitmist;
kostja 2. juuli 2015. a mõlema laenulepingu ülesütlemise teates hagejale on märgitud 2. juuli 2015. a seisuga kostja võlgnevus pangale 2020 eurot 97 senti ja ettepanek võlgnevus maksta hiljemalt 16. juulil 2015; teade sisaldab teavet, et kostja ütleb lepingu üles 17. juulil 2015 ja nõuab kogu laenu ennetähtaegset tagastamist, kui hageja ei tasu võlgnevust 16. juuliks 2015;
kostja 15. juuni 2015 ja 2. juuli 2015 teated hagejale on saadetud lihtkirjaga aadressil Xxxx xx-2, Tallinn, s.o hageja elukohta.
11. Kolleegium käsitleb esmalt ringkonnakohtu seisukohta, mille kohaselt ei saa hagejale kättetoimetatuks lugeda 15. juuni 2015. a teadet, mille kostja saatis hagejale lihtkirjaga. See kiri sisaldab teadet hagejale tekkinud võlgnevusest (vt praeguse otsuse p 10), s.o lepingute rikkumisest.
11.1. TsÜS § 70 kohaselt, kui lepingupool edastab teisele poolele tahteavalduse, milles teatab, et teine pool on oma lepingulist kohustust rikkunud, ja tahteavalduse edastamisel esineb viivitus või tahteavaldus läheb edastamisel kaotsi, loetakse tahteavaldus kättesaaduks ajal, mil see tavaliste asjaolude korral oleks kätte saadud, kui tahteavalduse edastanud lepingupool tõendab, et ta on tahteavalduse väljendanud ja valinud selle edastamiseks mõistliku viisi.
11.2. Riigikohus on selgitanud, et TsÜS § 70 on TsÜS § 69 suhtes erinormiks, mis sätestab erisused (rikkuja kannab tahteavalduse kättesaamisega seotud riski) tahteavalduse jaoks, millega lepingupool teatab teisele poolele, et viimane on lepingulist kohustust rikkunud (vt Riigikohtu 25. aprilli 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-151-11, p 12). Kolleegium jääb selle seisukoha juurde.
11.3. Ringkonnakohus kohaldas seega ekslikult 15. juuni 2015. a teatele TsÜS § 69 lg-s 3 sätestatut, kui leidis, et kostja oleks pidanud tõendama selle, et teade jõudis hageja kui teate saaja mõjusfääri. Kolleegiumi hinnangul tuleb kohtute tuvastatud teate saatmist lihtpostiga hageja elukoha aadressil lugeda tahteavalduse edastamiseks mõistlikul viisil TsÜS § 70 tähenduses. Seega tuleb lugeda, et hageja on 15. juuni 2015. a teate kätte saanud, selleks tavaliselt vajalik ajavahemik on möödunud. Seetõttu ei ole vaja ka eraldi analüüsida kassatsioonkaebuse väiteid 15. juuni 2015. a teate kättesaamise kohta tähitud kirjaga.
12. 15. juuni 2015. a teate kättesaaduks lugemine ei tähenda aga veel seda, et hageja sai kätte ka laenulepingute ülesütlemise tahteavalduse. Just laenulepingute ülesütlemine oli aga aluseks täitemenetluse alustamisele hageja vastu.
Laenulepingute 2. juuli 2015. a ülesütlemisteates on tuvastatud asjaolude kohaselt korraga esitatud nii teave võlgnevuse kohta kui ka tehtud lepingu ülesütlemise tahteavaldus (otsuse p 10). Kolleegium leiab, et sellises olukorras ei saa teate kättesaaduks lugemisele kohaldada TsÜS §-s 70 sätestatut. Sellist tagajärge TsÜS § 70 ette ei näe. Vastasel korral pandaks laenusaajale ebamõistlik tahteavalduse kättesaamise risk, kuna lepingu ülesütlemisele võib kohe järgneda laenuandja avaldus kohtutäiturile täitemenetluse alustamiseks ja laenusaaja tagatisvara täitemenetluses müümiseks.
13. Ringkonnakohus on seega õigesti kohaldanud 2. juuli 2015. a teatele TsÜS § 69 lg-s 3 sätestatut. Riigikohus on varem leidnud, et TsÜS § 69 lg 3 paneb lepinguga seotud ja eemalviibijale tehtud tahteavalduse kättesaamise tõendamise riski tahteavalduse saatjale ning et vaidluse korral tuleb tahteavalduse saatjal lisaks saatmisele tõendada ka seda, et saadetis on jõudnud tahteavalduse saaja tegevuskohta ning saajal on olnud mõistlik võimalus sellega tutvuda (vt Riigikohtu 25. aprilli 2012. otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-151-11, p 12).
13.1. Tahteavalduse tähitud kirjaga kättetoimetamise kohta TsÜS § 69 lg 3 korral on Riigikohus olnud seisukohal, et tähitud kirja saabumise ja postiasutusse hoiustamise teatis ei sisalda teavet saabunud kirja sisu kohta ning seetõttu puudub tahteavalduse saajal mõistlik võimalus tahteavalduse sisuga tutvuda (vt nt Riigikohtu 17. märtsi 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-8-09, p 11 ja Riigikohtu 25. aprilli 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-151-11, p 14). Nii on õigesti leidnud ka ringkonnakohus 2. juuli 2015. a teate kohta.
13.2. Nimetatud põhimõttest kõrvalekaldumine saaja pahatahtlikkuse eeldamise kaudu (saadetisele postiasutusse järele minemata jätmine) ei oleks kolleegiumi arvates õigustatud ja tähendaks tahteavalduse kättesaamise riski teistsugust jaotamist, kui seaduse eesmärgipärasest tõlgendamisest tuleneb. Kostjal kui krediidiasutusel on võimalik kasutada tahteavalduse kättetoimetamiseks erinevaid võimalusi, sh nt ka kohtutäituri teenuseid (vt täitemenetluse seadustiku § 212 jj ja kohtutäituri seaduse § 8 lg 1 p 2) või fikseerida saadetise saaja postkasti paneku fakt ja aeg ka muul vaidluse tekkimise korral kontrollitaval viisil.
13.3. Seega ei ole kokkuvõttes alust muuta ringkonnakohtu otsuse resolutsiooni, millega hagi rahuldati põhjusel, et kostja ülesütlemisavaldust ei olnud enne täitemenetluse alustamist hagejale kätte toimetatud. Kuna ülesütlemisavaldust ei ole kätte toimetatud, ei ole ka asjakohane kontrollida VÕS § 416 lg 1 nõuete täidetust.
14. Kolleegium märgib tüüptingimuste kohta järgmist. Kostja on tuginenud menetluses, sh maakohtu istungil (vt I kd, tl 89, tl 164−165, tl 195) enda kasutatavatele tüüptingimustele, esitades need ka kohtule. Kuigi kostja viitab tüüptingimustele eelkõige selles osas, et tal oli teadete saatmisel õigus tugineda hageja enda esitatud kontaktandmetele, on kostja pidanud vajalikuks eraldi välja tuua ka tüüptingimuste p 8.3 (I kd, tl 164−165; II kd, tl 39). See sätestab järgmist: "Panga poolt kliendile, kliendi esindajale või muule kliendi nimel teate vastuvõtmiseks õigustatud isikule posti, elektronposti või muu sidevahendi teel saadetud teade loetakse kliendi poolt kättesaaduks ja panga vastav informeerimiskohustus täidetuks, kui teade on edastatud kliendi või tema esindaja poolt pangale viimasena teatatud kontaktaadressil (sh elektroonilisel aadressil) või sidevahendi numbril ja teate väljasaatmisest on möödunud ajavahemik, mis on tavaliselt vajalik teate edastamiseks vastava sidevahendi kaudu."
Kirjeldatud tüüptingimus paneb igasuguse panga saadetava teate kättesaamise riski saajale olenemata sellest, mis on teate sisu (lepingu rikkumine, lepingu ülesütlemine vms). TsÜS § 69 lg-s 3 ja §-s 70 on aga riski jaotus sätestatud erinevalt olenevalt tahteavalduse sisust. Sellisena ei ole nimetatud tüüptingimus kooskõlas seadusega (VÕS § 42 lg 1) ning sisust lähtuvalt ei saa seda pidada ka osaliselt kehtivaks VÕS § 39 lg 2 alusel. Seega on ringkonnakohus õigesti leidnud, et tüüptingimus on tühine ning ka sel alusel ei saa lugeda teateid kättetoimetatuteks.
Kolleegium möönab, et oleks olnud korrektne, kui ringkonnakohus oleks arutanud pooltega ka tüüptingimuste sisu ja neile õigusliku hinnangu andmist (ringkonnakohtu istungi väheinformatiivsest protokollist ei nähtu sellist arutelu). Samas ei näita kostja kassatsioonkaebuses veenvalt, et arutelu selles küsimuses oleks toonud kaasa teistsuguse lõpptulemuse. Tüüptingimuse tühisuse tuvastamine on kohtu kohustus, sest see on õiguse kohaldamine TsMS § 438 lg 1 järgi.
15. Kassatsiooniastme menetluskulud jäävad TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda. Menetluskulude rahaline suurus määratakse kindlaks TsMS § 174 lg-s 4 ja § 177 lg-s 2 sätestatu kohaselt.
16. Kassatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu arvatakse tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 teise lause alusel riigituludesse. Enam tasutud kautsjon tuleb TSMS § 149 lg 7 kohaselt tagastada. TsMS § 149 lg 8 esimese lause kohaselt tagastatakse kautsjon menetlusosalisele, kes selle tasus või kelle eest see tasuti.
Tambet Tampuu, Jaak Luik, Malle Seppik