Sulge
Sulge
Keelevalik
eesti keel  ET
Täppisotsing
Perekonnaasjad ja pärimine
Raha/Rahalised nõuded
Kohtumenetlused
Kohtuasja algatamine
Teie õigused
Õigusaktid ja kohtupraktika
Äriregistrid, kinnistusraamatud ja maksejõuetuse registrid
Otsige õigusvaldkonna spetsialisti
Koolitused, õigusalase koostöö võrgustikud ja kohtuasutused

Kohtupraktika

LEHEKÜLJE SISU
  • Juhtumi üksikasjad
    • Isikutunnistus: Supreme Court, Judgment 2-17-284
    • Liikmesriik: Eesti
    • Lühinimetus:Elina Meidla v Luminor Bank AS and Luminor Kindlustusmaakler OÜ (2)
    • Otsuse liik: Ülemkohtu otsus
    • Otsuse kuupäev: 19/12/2018
    • Kohus: Supreme Court
    • Teema:
    • Hageja: Elina Meidla
    • Kostja: Luminor Bank AS and Luminor Kindlustusmaakler OÜ
    • Võtmesõnad: unfair commercial practice, aggressive commercial practice, promise of prize
Laienda kõik|Kitsenda kõik
  • Direktiivi artiklid
    Unfair Contract Terms Directive, Article 3 Unfair Contract Terms Directive, Article 3, 1. Unfair Commercial Practices Directive, Chapter 2, Section 1, Article 6
  • Põhimärkus

    ECLI:EE:RK:2018:2.17.284.22021


    First point:

    The actions of a leasing company which is sending the consumer a leasing contract together with a power of attorney for the leasing company to conclude an insurance brokerage contract with its subsidiary on behalf of the consumer, may constitute an unfair commercial practice.

    Second point:

    A standard term stipulating a fee for the consumer for exercising his statutory right of termination should, as a rule, be considered unfair and thus void.



  • Faktid

    When filling the online leasing application for a car, the consumer ticked a box “I want to get insurance offers from Luminor Kindlustusmaakler OÜ”. The leasing company Luminor Bank then sent the consumer the leasing contract together with a power of attorney for the leasing company to conclude an insurance brokerage contract with its subsidiary Luminor Kindlustusmaakler OÜ on behalf of the consumer. These two documents were put into one digital “container” so that they could only be digitally signed as a package. The consumer signed them.

    First point facts:

    Later the consumer wanted to cancel the power of attorney and/or withdraw from the insurance brokerage contract and get the reimbursement of the paid insurance brokerage fees. The consumer argued that the leasing company had misled her and is charging her in addition to leasing and insurance payments, also insurance brokerage fees. The leasing company argued that this was validly agreed between the parties and the consumer had to pay 50 euros for withdrawal of the power of attorney as it was meant to last until the end of the leasing contract.

    Second point facts:

    Two years later the consumer wanted to cancel the power of attorney and/or withdraw from the insurance brokerage contract and get the reimbursement of the paid insurance brokerage fees. The consumer argued that the standard term obliging him to pay 50 euros for the withdrawal of the power of attorney (which under the terms and conditions was valid until the end of the leasing contract) and to change the leasing contract should be considered unfair and thus void.
  • Õigusküsimus

    First legal issue:

    Can actions of a leasing company, which is sending the consumer a leasing contract together with a power of attorney for the leasing company to conclude an insurance brokerage contract with its subsidiary on behalf of the consumer, constitute an unfair commercial practice?

    Second legal issue:

    Can a cancellation fee of 50 euros for withdrawal of a power of attorney, for concluding an insurance brokerage contract on behalf of the consumer, be considered an unfair standard term and, accordingly null and void.
  • Otsus

    Decision of the Court in relation to the first issue:

    The Supreme Court ruled that actions of a leasing company, which is sending the consumer a leasing contract together with a power of attorney for the leasing company to conclude an insurance brokerage contract with its subsidiary on behalf of the consumer, may constitute an unfair commercial practice (misleading action). The leasing company may have acted misleadingly as it sent the consumer a power of attorney to be signed together with the leasing contract although the parties had not previously agreed that such a power of attorney will be signed in addition to the leasing contract.

    Decision of the Court in relation to the second issue:

    Can a cancellation fee of 50 euros for withdrawal of a power of attorney, for concluding an insurance brokerage contract on behalf of the consumer, be considered an unfair standard term and, accordingly null and void.


    URL: https://www.riigikohus.ee/et/lahendid?asjaNr=2-17-284/42

    Täistekst: Täistekst

  • Seotud juhtumid

    Tulemused puuduvad

  • Õiguskirjandus

    Tulemused puuduvad

  • Tulemus

    In relation to the first issue, the Supreme Court referred the case to the Second Instance Court for the final decision.

    In relation to the second issue, the Supreme Court ordered the defendant (Luminor Bank AS) to pay back the cancellation fee of the insurance brokerage contract (50 euros) but referred the case to the Second Instance Court for the final decision on other issues.

Sulge
Sulge

Täistekst

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

2-17-284

Otsuse kuupäev

Tartu, 19. detsember 2018

Kohtukoosseis

Eesistuja Malle Seppik, liikmed Villu Kõve ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

Elina Meidla hagi Luminor Bank AS-i vastu 2354 euro 72 sendi ja viivise saamiseks ning Luminor Bank AS-i ning Luminor Kindlustusmaakler OÜ vastu solidaarselt 259 euro 95 sendi ja viivise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 30. aprilli 2018. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Luminor Bank AS-i ja Luminor Kindlustusmaakler OÜ ühine kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

Luminor Bank AS-i kassatsioonkaebuse hind 1218 eurot 37 senti

Luminor Kindlustusmaakler OÜ kassatsioonkaebuse hind 286 eurot 11 senti

Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus

Hageja Elina Meidla (varasem nimi Elina Mändul), lepingulised esindajad vandeadvokaadid Marika Oksaar ja Urmas Volens

Kostjad Luminor Bank AS (varasem ärinimi Aktsiaselts DNB Pank) ja Luminor Kindlustusmaakler OÜ (varasem ärinimi OÜ DNB Kindlustusmaakler), nende ühised lepingulised esindajad vandeadvokaadid Kaidi Reiljan-Sihvart ja Kalev Saare

Asja läbivaatamise kuupäev

22. oktoober 2018. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 30. aprilli 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-17-284 osas, milles mõisteti Elina Meidla kasuks Luminor Bank AS-lt välja kindlustusmakse 77 eurot 22 senti ja viivis sellelt ning solidaarselt Luminor Bank AS-lt ja Luminor Kindlustusmaakler OÜ-lt maakleritasu 259 eurot 95 senti ja viivis sellelt, samuti menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas. Saata asi tühistatud osas Tallinna Ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Muus osas jätta ringkonnakohtu otsuse resolutsioon muutmata, kuid muuta osaliselt otsuse põhjendusi.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

3. Kohtuotsus on jõustunud järgmises ulatuses:

„1. Välja mõista Luminor Bank AS-lt kahjuhüvitis 720 eurot, sissenõutavaks muutunud viivis 14 eurot 80 senti ja viivis 7. jaanuarist 2017 kuni 720 euro täieliku tasumiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg-s 1 sätestatud määras Elina Meidla kasuks.

2. Välja mõista Luminor Bank AS-lt 50 eurot (tasu kindlustusleppe lõpetamisel), sissenõutavaks muutunud viivis 1 euro 2 senti ja viivis 7. jaanuarist 2017 kuni 50 euro täieliku tasumiseni VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras Elina Meidla kasuks.

3. Jätta rahuldamata Elina Meidla haginõue Luminor Bank AS-lt kahjuhüvitise 1507 euro 50 sendi ja sellelt viivise saamiseks.“

4. Jätta asja juurde võtmata Luminor Bank AS-i ja Luminor Kindlustusmaakler OÜ kassatsioonimenetluses esitatud täiendavad dokumentaalsed tõendid ja eemaldada need kohtute infosüsteemist.

5. Jätta rahuldamata Luminor Bank AS-i ja Luminor Kindlustusmaakler OÜ menetluse kinniseks kuulutamise taotlus.

6. Tagastada tasutud kassatsioonikautsjon Advokaadibüroo COBALT OÜ-le.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Elina Meidla (varasem nimi Elina Mändul; hageja) esitas 6. jaanuaril 2017 Harju Maakohtule hagi Luminor Bank AS-i (varasem ärinimi Aktsiaselts DNB Pank; kostja I) ja Luminor Kindlustusmaakler OÜ (varasem ärinimi OÜ DNB Kindlustusmaakler; kostja II) vastu ning palus mõista kostjalt I välja 2354 eurot 72 senti, sissenõutavaks muutunud viivise 48 eurot 51 senti ja hagi esitamisest kuni põhinõude tasumiseni 2354 eurolt 72 sendilt viivise VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras. Samuti palus hageja mõista kostjatelt solidaarselt välja 259 eurot 95 senti, sissenõutavaks muutunud viivise 5 eurot 36 senti ja viivise 259 eurolt 95 sendilt hagi esitamisest kuni põhinõude tasumiseni. Hageja palus jätta menetluskulud solidaarselt kostjate kanda või ükskõik kumma kostja kanda, paludes mõista kostjatelt solidaarselt või ükskõik kummalt kostjalt välja maakohtus tasutud riigilõivu 275 eurot ja õigusabikulud 3366 eurot (sh käibemaks) ning sellelt kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

Hageja väitel sõlmis ta 8. aprillil 2014 kostjaga I liisingulepingu nr 307499 sõiduauto omandamiseks (liisinguleping). Liisingulepingu sõlmimiseks edastas kostja I hagejale digikonteineri, kuhu oli hagejat eelnevalt teavitamata lisatud tüüpdokument „Liisingulepingu nr 307499 lisa. Kindlustuslepe“ (kindlustuslepe). Hageja täitis enne liisingulepingu sõlmimist kostja I kodulehel taotluse tüüpvormi, märkides, et soovib liiklus- ja kaskokindlustuse pakkumust kostjalt II. Kostja I tegi 20. märtsil 2014 hagejale kasko- ja liikluskindlustuse lepingu sõlmimiseks pakkumuse, mille järgi oli soodsaim AAS Gjensidige Baltic Eesti filiaali kaskokindlustuse pakkumine. Hageja ei aktsepteerinud seda pakkumust ning kaskokindlustuse leping sõlmiti soodsamatel tingimustel ERGO Insurance SE-ga (ERGO). 10. märtsil 2015 saatis üks kostjatest hagejale uue pakkumuse ja küsis uut volitust kostja II vahendusel kindlustuslepingu sõlmimiseks. Hageja nõustus pakkumusega ja uued lepingud sõlmiti kostjate vahendusel ERGO-ga.

10. märtsil 2016 saatis üks kostjatest hagejale järgmise kindlustusperioodi kaskokindlustuse pakkumuse, mille järgi oli odavaim pakkumine 884 eurot 10 senti. Hageja sai Seesam Insurance AS-lt (Seesam) pakkumuse hinnaga 681 eurot 33 senti ning vastas kostjate pakkumusele 17. märtsil 2016, et sõlmib kaskokindlustuse lepingu vahetult Seesamiga. Kostjad soovitasid hagejal tungivalt otsuse üle järele mõelda ja teatasid, et kostjate vahendusest loobumine on hagejale tasuline teenus. Hageja jäi 3. aprillil 2016 enda juurde ega andnud kostjatele volitust uue kindlustuslepingu sõlmimiseks. Hageja sõlmis Seesamiga kaskokindlustuse lepingu ajavahemikuks 9. aprill 2016 kuni 8. aprill 2017 ning Seesam edastas 8. aprillil 2016 kostjale I kindlustussertifikaadi. Kostja I saatis vaatamata sellele 3. mail 2016 hagejale 77 euro 22 sendi suuruse kindlustusarve ajavahemiku 16. aprill 2016 kuni 15. mai 2016 eest. Hageja allkirjastas edasise kahju vältimiseks kostja I nõudmisel tüüpdokumendi „Liisingulepingu nr 307499 lisakokkulepe. Kindlustusleppe lõpetamise akt“, kuid saatis 9. mail 2016 kostjatele kirja, milles palus veelkord selgitust uueks perioodiks sõlmitud kindlustuspoliisi kohta. Üks kostjatest vastas 16. mail 2016 hagejale, et kuivõrd 9. aprillil 2016 hakkas kehtima uus kindlustusperiood kindlustusleppe alusel ning kuna selleks ajaks ei olnud hageja esitanud kirjalikku kindlustusleppe lõpetamise avaldust, tuleb hagejal tasuda ka kindlustusleppe lõppemiseni (s.o 6. maini 2016) kostjate arvutatud kindlustusmakse. Hageja tasus arve. Hageja esitas 4. oktoobril 2016 kostjatele nõude tasutud kindlustusmakse 77 eurot 22 senti ja kindlustuslepingu lõpetamise tasu 50 eurot tagastada ning lisaks tühistas nii väidetava enda ja kostja II vahelise maaklerilepingu kui ka enda ja kostja I vahelise võimaliku maaklerilepingu. 21. oktoobril 2016 keeldus kostja I nõudeid rahuldamast.

Hagejal on õigus saada tagasi alusetult tasutud kindlustusmakse 77 eurot 22 senti. Hageja ei olnud aktsepteerinud 10. märtsi 2016. a kindlustuspakkumust ega andnud kostjatele volitust selle pakkumuse alusel hageja nimel kindlustuslepingut sõlmida. Hageja võttis volituse tagasi hiljemalt 3. aprilli 2016. a kirjaga. Seega on hageja nimel kostja I või II sõlmitud kindlustusleping tühine ja selle alusel makstud raha tuleb tagastada.

Hagejal on õigus saada tagasi ka kindlustusleppe lõpetamise tasu 50 eurot. Hageja ei teadnud kindlustusleppe olemasolust ega selle sisust ja selle lõpetamise vajadus oli hagejale üllatuslik. Kindlustuslepe on liisinguvõtjalt kostjale I antav volitus. Selle lõpetamine ega lõpetamise aktiga vormistamine ei olnud vajalik. Kostjate viidatud üldtingimuste sätted puudutavad kindlustuslepingut, mitte kindlustuslepet. Pooled ei ole kindlustuslepet täitma asunud, kuna hageja lükkas juba 2014 kindlustuspakkumuse tagasi. Hageja ei andnud kogu liisinguperioodiks liisingueseme kindlustamise kohustust liisinguandjale ja selle eraldi lõpetamine ei olnud vajalik. Hinnakiri ei ole lepingu osaks ja isegi kui oleks, siis oleks see tühine, kuna volituse tagasivõtmise eest tasu võtmine muudab selle õiguse illusoorseks. Tüüptingimus, mis annab kindlustuslepingute sõlmimise ainuõiguse kogu liisinguperioodiks kostjatele, on üllatuslik ega ole saanud lepingu osaks, samuti on see tarbijat ebamõistlikult kahjustav ja seega tühine. Kindlustuspakkumuses ei märgitud, et volituse tühistamine on tasuline. Kindlustusleppe lõpetamise akti vormistamine viibis kostjate tõttu. Kuna kostjal I ei olnud alust lepingu lõpetamise tasu saada, peab ta hagejale 50 eurot tagastama.

Hagejal on õigus saada kostjatelt tagasi ka maakleritasu 259 eurot 95 senti. Kuna hageja ei sõlminud kaskokindlustuse lepinguid kostja II soovituse alusel ega kostjate tegevuse tulemusel, ei ole kostjatel õigust saada maakleritasu kindlustuslepingute vahendamise eest ja saadud tasu tuleb tagastada. Kuna suhetes kindlustusmaakleriga esindab hagejat kostja I, on kostja II kaasamine kindlustuslepingu sõlmimisse formaalne. Kostja I on tüüptingimustena konstrueerinud tarbijale kahjuliku vahelülina oma tütarühingu, et koguda tarbijatelt kostja II kaudu maakleritasu nime all lisaraha samas suurusjärgus liisinguintressi maksetega. Kostjad on tegutsenud huvide konfliktis. Kostja II on kostja I kindlustusnõustajana tegelikult kostja I kindlustusosakond. Kostja I esindas hagejat suhetes kostjaga II ja suhetes hagejaga kostjat II ning täitis ülesandeid, mida võib seaduse kohaselt osutada üksnes kindlustusmaakler. Kostja II ei edastanud kõigi kindlustusseltside pakkumisi. Hageja ei ole kostjaga II maakleritasus, selle suuruses ega arvutuspõhimõtetes kokku leppinud. Tüüptingimus, mis jätab tarbija kanda liisinguandja huvides tegutseva kindlustusmaakleri tasud, on ebamõistlikult kahjustav ja tühine. Maaklerileping on sõlmitud olulise eksimuse mõjul. Kui kostja I oleks suhete tegelikku olemust hagejale selgitanud, ei oleks hageja kostjate vahendusel kindlustuslepinguid sõlminud. Kostjad viisid hageja tahtlikult eksimusse. Kostja I rikkus lepingueelseid ja lepingulisi kohustusi, head kaubandustava ning meelitas ebaausaid kauplemisvõtteid kasutades hagejat sõlmima enda ja/või enda tütarettevõttega maaklerilepingut. Hageja ei saanud kuni maini 2016 aru, et on sõlminud maaklerilepingu. Hagejale loodi mulje, et tal on võimalik saada kostjat II kasutades lihtsamalt kindlustuspakkumusi, kuid talle ei teatatud, et kindlustuspakkumuste saamiseks nõusoleku andmisega kohustub ta sõlmima kindlustuslepingu üksnes kostja II vahendusel. Hagejat ei teavitatud ka sellest, et kostja II saab vahendustasu, mis võib olla suurem kui liisinguintressi makse, ega selgitatud, mis teenuseid on hagejal õigus maakleritasu eest saada. Maakleritasu on kostjad saanud hageja arvel protsendina kindlustusmaksetest. Hageja ei ole kostjaga II tasus, selle suuruses ega arvutuse põhimõtetes kokku leppinud. Need tingimused leppis kostja II kokku kindlustusseltsidega. Asjaolu, et tasu maksab kindlustusvõtja, samuti tasu suurus ja tasu sisaldumine kindlustusmakses, on keskmisele tarbijale arusaamatu. See, et kostjal II on suhetes hagejaga ainuõigus määrata kostja II saadava tasu suurus, on hagejat ebamõistlikult kahjustav ja seetõttu tühine tüüptingimus. Lisaks tühistas hageja maaklerilepingu 4. oktoobri 2016. a tühistamisavaldusega.

Kuna kostjate selgitused kindlustusleppe, kindlustusmaksete ja kindlustusleppe lõpetamise tasu kohta olid ebapiisavad ja vastuolulised ning kostjate rollid ja suhted arusaamatud, pöördus hageja advokaadi poole. Kostja I peab hüvitama hagejale kahjuna kohtueelse nõustamise, nõudekirja koostamise ja esitamise kulu 2227 eurot 50 senti. Kulud ei ole vaidluse olemust ja keerukust arvestades ebamõistlikud.

Kostjad peavad maksma hagejale ka VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras viivist põhivõla maksmisega viivitamise tõttu alates 5. oktoobrist 2016.

2. Kostjad vaidlesid hagile vastu, palusid jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Menetluskulude nimekirja kostjad maakohtus ei esitanud. Kostjad leidsid, et hageja menetluskulud on kulutatud aja osas osaliselt põhjendamata.

Kostjate arvates oli hagejal liisingulepingu üldtingimuste p 7.1 (üldtingimused) järgi liisinguvõtjana kohustus sõlmida liisingueseme kindlustamiseks kindlustusleping liisinguandja aktsepteeritud kindlustusandjaga. Üldtingimuste p 7.3 järgi võisid pooled kokku leppida, et liisinguandja vormistab kindlustuslepingu liisinguvõtja asemel kindlustusmaakleri vahendusel. Sellise kokkuleppe olemasolul ja kindlustusandja nõusolekul tasub liisinguvõtja kindlustusmakseid maksegraafiku alusel liisingumaksete osana (üldtingimuste p-d 7.4 ja 7.5). Kui pooled on kokku leppinud, et liisinguvõtja tasub kindlustusmakseid liisingumaksete osana, on liisinguandjal õigus kindlustada liisinguese, sh vajadusel kindlustuslepingut pikendada. Üldtingimused on kättesaadavad kostja I kodulehel ja esitatud hagejale koos liisingulepingu eritingimustega. Hageja kinnitas kostjaga I sõlmitud liisingulepingut allkirjastades, et ta on tutvunud liisingulepingu ja selle osadega, need on läbi räägitud, ta on nendest aru saanud, need vastavad tema tegelikule tahtele ning ta on nõus liisingulepingut nendel tingimustel täitma. Samuti kinnitas hageja, et on tutvunud üldtingimustega liisinguandja asukohas või liisinguandja kodulehel. Kindlustuslepingu sõlmimise kohustus esitati tarbijakrediidi teabelehel. Hageja avaldas liisingutaotluses soovi saada kindlustuse pakkumised nii kaskokindlustuseks kui ka liikluskindlustuseks kostjalt II. Hagejale esitatud kindlustuspakkumuses on välja toodud kindlustusseltsidelt kostjale II makstavad komisjonitasud ja muud kindlustuslepinguga seotud olulised asjaolud. Koos liisingulepinguga allkirjastas hageja kostjaga I kindlustusleppe, milles pooled leppisid kokku, et kostja I sõlmib hageja esindajana kindlustuslepingu kostja II vahendusel. Kindlustuslepe oli tähtajaline ja kehtis liisingulepingu lõppemiseni. Sellega võttis kostja I kohustuse kindlustada liisinguese kuni liisingulepingu lõppemiseni. Kindlustusleppe kohaselt on võimalik kindlustusleping lõpetada kostja I nõusolekul, esitades kirjaliku avalduse. Hageja täitis lepingust ja kindlustusleppest tulenevaid kohustusi kaks aastat ja teadis oma kohustusi.

Kuna hageja avaldas liisingutaotluses soovi saada kindlustuspakkumusi kostjalt II, esitas kostja I kostja II nimel hagejale 2014 kindlustuspakkumuse. Pakkumuses esitati kindlustusseltside kostjale II tasutavad komisjonitasud ja muud olulised asjaolud. Esimene kindlustusleping sõlmiti ERGO-ga kindlustusleppe alusel kostja II vahendusel ning liisingueseme kindlustuskohustuse täitis hageja eest kostja I. Kui hageja teatas 17. märtsil 2016, et soovib sõlmida kaskokindlustuse vahetult kindlustusandjaga, juhiti hageja tähelepanu sellele, et kindlustuslepe tuleb lõpetada ja see maksab 50 eurot. Tasu nõuti kindlustusleppe lõpetamise, mitte volituse lõpetamise eest ning põhjusel, et liisingulepingu kindlustustingimused muutuvad. Kindlustusleppe lõpetamiseks oli vajalik poolte kokkulepe ja liisingulepingu järgi on selle lõpetamine tasuline. Tasu tuleneb kostja I hinnakirjast. Seega ei ole põhjendatud hageja nõue tagastada 50 eurot. Kindlustusleppe lõpetamise kokkuleppe allkirjastasid pooled 6. mail 2016. Kuni selle kuupäevani kohustus hageja kostja I vahendusel liisingueseme kindlustama ja tasuma kindlustusmakseid. Kostja I tagastas hagejale 28. juulil 2016 enam tasutud kaskokindlustuse makse 7 eurot 92 senti, mistõttu on hageja see nõue alusetu. Samuti ei ole alust tagastada kindlustusmakset ajavahemiku 9. aprill 2016 kuni 6. mai 2016 eest, mil kindlustuslepe kehtis. Hageja väited kindlustusleppe või selle lõpetamise akti sõlmimisest eksimuse või pettuse mõjul on alusetud ja tõendamata. Hageja tasus liisingumakseid kaks aastat ja kostja I täitis hageja kindlustamiskohustust. Hageja pidi teadma, et ta andis kindlustamiskohustuse üle kostjale I. Vastasel juhul oleks hagejal olnud kohustus liisinguese ise kindlustada ja esitada seda tõendavad dokumendid, mida hageja ei teinud.

Hageja 259 euro 95 sendi suuruse vahendustasu tagasinõue on alusetu. Kostja II teavitas hagejat kindlustuspakkumuse tegemisel, et seda tasu maksab kindlustusmaaklerile kindlustusandja.

Alusetu on ka hageja kahjuhüvitise nõue. Arvestades vaidluse keerukust ja nõuete suurust, on põhjendamatu kanda õigusabikulusid, mis ületavad mitukümmend korda vaidlusaluste nõuete summat. Kostjad ei ole hagejale kahju tekitanud, vaid on käitunud poolte vahel sõlmitud kokkulepete järgi. Hagejal oli võimalik vältida kahju tekkimist, täites lepinguid ja nende alusel sõlmitud kokkuleppeid nõuetekohaselt.

3. Harju Maakohus rahuldas 23. oktoobri 2017. a otsusega hagi osaliselt ning mõistis kostjalt I hageja kasuks välja 770 eurot (50 + 720 eurot), sissenõutavaks muutunud viivise 15 eurot 82 senti ja viivise 7. jaanuarist 2017 kuni 770 euro tasumiseni viivise VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras. Kostja I vastu esitatud muud nõuded ning kostja II vastu esitatud hagi jättis maakohus rahuldamata. Menetluskuludest jättis maakohus 70% hageja kanda ja 30% kostja I kanda. Maakohus määras hageja menetluskulude rahaliseks suuruseks 1175 eurot (sh riigilõiv 275 eurot ja õigusabikulud 900 eurot) ja märkis, et kostjatel ei ole menetluskulusid. Maakohus mõistis kostjalt I hageja kasuks menetluskulude katteks välja 325 eurot 50 senti ja kohustas teda maksma menetluskuludelt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivist otsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni.

Maakohus jättis kostja I vastu esitatud 77 euro 22 sendi suuruse kindlustusmakse tagastamise nõude rahuldamata. Pooled sõlmisid liisingulepingu koos selle lisadeks oleva maksegraafiku ja kindlustusleppega, hageja on need allkirjastanud. Üldtingimused, mille kohaselt sõlmib liisingueseme kindlustuslepingu liisinguvõtja esindajana liisinguandja kindlustusmaakleri vahendusel ning kostja I esindab suhetes kostjaga II hagejat ning suhetes hagejaga kostjat II, ei ole tüüptingimused VÕS § 35 mõttes. Hagejal oli võimalus rääkida kindlustuslepingute sõlmimine kostjaga I läbi ning kindlustada liisinguese ise või lubada sõlmida kindlustusleping kostjal I. Kuivõrd tegemist ei ole tüüptingimusega, ei pea hindama, kas see on VÕS § 42 lg 1 järgi tühine. Hageja andis kindlustusleppes kostjale I volituse kindlustuslepingute sõlmimiseks kostja II vahendusel. Volitus kehtis kindlustusleppe lõppemiseni 6. mail 2016. Hageja konkreetse pakkumuse raames antud volitus ei mõjutanud ega muutnud kindlustusleppes kostjale I antud üldist volitust. Üks kostjatest edastas 10. märtsil 2016 hagejale kindlustuspakkumuse järgnevaks kindlustusperioodiks. Kuna hageja teatas 17. märtsil 2016, et soovib sõlmida kaskokindlustuse lepingu vahetult kindlustusandjaga, tuli kindlustuslepet muuta või see lõpetada. Hageja lõpetas kindlustusleppe 6. mail 2016. Hageja ei võtnud 3. aprilli 2016. a e-kirjaga kostjale I antud volitust tagasi. Kuna kostjal I oli ajavahemikus 9. aprill kuni 6. mai 2016 õigus kostja II vahendusel sõlmida hageja nimel kindlustusleping, ei saanud kostja I hagejalt vaidlusalust kindlustusmakset alusetult.

Maakohus rahuldas kostja I vastu esitatud nõue tagastada kindlustusleppe lõpetamise tasu 50 eurot. Pooled ei vaidle, et liisingulepingu osaks saanud hinnakiri sisaldas 50 euro tasumise kohustust kindlustusleppe lõpetamisel ning see on tüüptingimus. See on saanud lepingu osaks. Tüüptingimus, mille järgi liisinguvõtjal ei ole võimalik liisinguandjale tasu maksmata soodsamat kindlustusandja pakkumust kasutada, st liisinguvõtja ei saa liisinguandjale antud volitust tasuta tagasi võtta, on liisinguvõtjat ebamõistlikult kahjustav ja seega VÕS § 42 lg 1 järgi tühine. Esindataval peab olema igal ajal õigus volitus tagasi võtta ja see ei saa olla tasuline. Kostja I ei ole muude tingimustega hagejale ebasoodsat olukorda leevendanud või tasakaalustanud.

Hageja nõue mõista kostjatelt solidaarselt välja 259 euro 95 sendi suurune maakleritasu jäi rahuldamata. Hageja on allkirjastanud kindlustusleppe, mille järgi sõlmib liisingueseme kindlustuslepingu liisinguvõtja esindajana liisinguandja kindlustusmaakleri vahendusel. Hageja on soovinud liisingulepingu sõlmimisel saada kindlustuspakkumusi kostja II vahendusel. Hageja oli maaklerilepingu sõlmimisest teadlik, kuna tasus kaks aastat kostja I esitatud arvete alusel kindlustusmakseid ega kindlustanud liisingueset ise. Hageja pidi olema teadlik, et kindlustuslepingud sõlmitakse kostja II vahendusel, mistõttu ei saanud ta olla eksimuses. Seda ei muuda asjaolu, et hageja pidi enne kindlustuslepingu sõlmimist andma selleks eraldi volituse. Kostjad on tõendanud, et märtsis 2014 sõlmis hageja kaskokindlustuslepingu ERGO-ga kostja II vahendusel. Seega osutas kostja II maakleriteenust ja tal on õigus saada tasu. Kostja I viitas liisingulepingus arusaadavalt üldtingimustele ja hagejal oli võimalus saada nende sisust teada. Tüüptingimus, mille järgi esindab kostja I hagejat suhetes kostjaga II, ei ole sedavõrd ebatavaline tüüptingimus, et seda ei saaks lugeda lepingu osaks. Tüüptingimus ei ole liisinguvõtjat ebamõistlikult kahjustav ega tühine. Kostja I ei rikkunud kohustust hagejat kui tarbijat enne lepingu sõlmimist teavitada. Enne 8. aprilli 2014 pidi tarbijat teavitama üksnes tarbija taganemise õigusest. Lisaks ei muudaks teavitamiskohustuse rikkumine tehingut tühiseks. Kindlustuspakkumuste ja avalduste kohaselt maksavad komisjonitasu kindlustusmaaklerile kindlustusandjad. Hageja ei ole tõendanud, et ta maksis kostjale II maakleritasu, mis sisaldus kindlustusmaksetes. Kui hageja ka tasus kostjale II maakleritasu, oli see põhjendatud. Kuna tasu suurus ei ole teada, ei saa selle suuruse põhjendatust hinnata. Seetõttu jääb hindamata, kas tasus oli kokku lepitud ning kas tüüptingimus, mis annab kostjale II ainuõiguse määrata tasu suurus, on tühine. Hageja väide, et kostjad olid huvide konfliktis, jääb tähelepanuta, sest hageja ei ole selgitanud selle seost oma nõuetega.

Hageja nõue, et kostja I hüvitaks kohtueelse menetluse kulu 2227 eurot 50 senti, tuleb rahuldada 720 euro ulatuses. Vaidlusaluste lepingute võimalike tühisuse aluste väljaselgitamiseks oli hagejal vaja kasutada juristi abi. Arvestades hageja põhjendatud nõude suurust, ei ole kohtueelse menetluse ajakulu põhjendatud rohkem kui viie tunni ulatuses. Lisaks on lepingulise esindaja tunnihind 165 eurot (käibemaksuta) keskmisest suurem, kuigi tegemist ei olnud keeruka õigusliku küsimusega. Põhjendatud on 120 euro (käibemaksuta) suurune tunnihind. Seega on põhjendatud kahjuhüvitise suuruseks 600 eurot (120 * 5), s.o koos käibemaksuga 720 eurot.

Alusetult saadud 50 euro suuruselt kindlustusleppe lõpetamise tasult ja 720 euro suuruselt kohtueelse menetluse kulult on hageja õigustatud saama ka viivist. Kostja I on kohustatud maksma hagejale kindlustusleppe lõpetamise tasult sissenõutavaks muutunud viivise 1 euro 2 senti ja kahjuhüvitiselt sissenõutavaks muutunud viivise 14 eurot 80 senti ning hagi esitamisest kuni kohustuste täitmiseni viivist VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud ulatuses.

4. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonkaebuse nii hageja kui ka kostja I.

Hageja palus tühistada maakohtu otsuse osas, milles hagi jäi rahuldamata, ning menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas (v.a et kostjatel maakohtus menetluskulusid ei olnud) ja hagi tervikuna rahuldada. Kostja I palus tühistada maakohtu otsuse osas, milles hagi rahuldati, ning menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas ja palus jätta hagi tervikuna rahuldamata.

Kostjad vaidlesid vastu hageja apellatsioonkaebusele ja hageja kostja I apellatsioonkaebusele, paludes vastastikku jätta kaebused rahuldamata.

Apellatsiooniastme menetluskulud palus hageja jätta solidaarselt kostjate kanda või ühe kostja kanda ning kostjad palusid kulud jätta hageja kanda. Oma menetluskuludena nimetas hageja apellatsioonimenetluse riigilõivu 250 eurot ja esindajakulud 3448 eurot 50 senti ning kostja I riigilõivu 275 eurot. Hageja palus mõista menetluskulude hüvitiselt välja ka viivise lahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud ulatuses.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 30. aprilli 2018. a otsusega maakohtu otsuse osas, milles maakohus jättis rahuldamata hagi kostjalt I 77 euro 22 sendi suuruse kindlustusmakse ja sellelt viivise saamiseks ning kostjatelt solidaarselt 259 euro 95 sendi suuruse maakleritasu ja sellelt viivise saamiseks ning jaotas ja mõistis kostjalt I välja hageja menetluskulud. Ringkonnakohus tegi tühistatud osas uue otsuse, millega rahuldas maakleritasu ja kindlustusmakse tagastamise nõuded ning muutis menetluskulude jaotust ja suurust. Ülejäänud osas jäi maakohtu otsuse resolutsioon muutmata, kuid ringkonnakohus täiendas ja muutis kohtuotsuse põhjendusi. Hageja apellatsioonkaebus rahuldati osaliselt, kostja I apellatsioonkaebus jäi rahuldamata. Ringkonnakohus jättis maa- ja ringkonnakohtus kantud hageja menetluskuludest 60% tema enda kanda ja 40% kostja I kanda, millest omakorda 23% ulatuses vastutavad kostjad solidaarselt. Hagejale hüvitatavate menetluskulude suuruseks määras ringkonnakohus 858 eurot ning kinnitas, et kostjatel ei ole hüvitatavaid menetluskulusid. Kostja I apellatsioonimenetluse kulud jättis ringkonnakohus tema enda kanda. Ringkonnakohus mõistis hageja menetluskulude hüvitamiseks kostjalt I välja 656 eurot 37 senti ning kostjatelt solidaarselt 201 eurot 63 senti ning neilt summadelt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivise alates kohtuotsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni.

Otsuse põhjenduste järgi nõudis kostja I hagejalt 77 euro 22 sendi suuruse kindlustusmakse tasumist kindlustusperioodi eest 16. aprill 2016 kuni 15. mai 2016 olukorras, kus ta teadis, et hageja oli sõlminud ise järgmiseks üheaastaseks perioodiks kaskokindlustuslepingu Seesamiga. Maakohus leidis ekslikult, et kindlustusleppes antud volituse alusel oli kostjal I õigus sõlmida kostja II vahendusel hageja nimel kaskokindlustuse leping 10. märtsi 2016. a pakkumuse alusel ja kindlustusleppe tingimused ei ole tüüptingimused. Üldtingimused on samuti tüüptingimused ja selles märgitud alternatiivsed kindlustusvõimalused ei tähenda, et tegemist ei olnud tüüptingimustel sõlmitud kindlustusleppega. Kuna kostja I ei tõendanud, et kindlustusleppe tingimused räägiti eraldi läbi ja hageja oli võimeline tingimuste sisu mõjutama, on see VÕS § 35 lg 1 tähenduses tüüptingimustega leping. Maakohus tuvastas õigesti, et kindlustusleppe järgi sõlmitakse kindlustusleping konkreetse kindlustusandjaga üksnes hageja nõusolekul ja tema valitud kindlustusandjaga ning et kindlustuspakkumustest/avaldustest nähtub, et hageja andis volituse ainult konkreetse pakkumuse raames. Eelnevaga vastuolus ja põhjendamata on aga maakohtu seisukoht, et hageja andis kindlustusleppes kostjale I üldise volituse, mille alusel oleks saanud sõlmida uusi kindlustuslepinguid hageja nimel tema nõusolekuta ja kindlustuspakkumus/avalduses märgitud volituse kohta allkirja andmata. Kuna kindlustusleppe järgi tuli kindlustusleping sõlmida üksnes kindlustuspakkumus/avalduses märgitud tingimustel, st hageja nõusolekul ja tema volituse alusel, ei pidanud hagejaga sarnane mõistlik inimene saama kindlustusleppe tingimustest aru, et lisaks on ta andnud üldvolituse, mis võimaldab sõlmida kindlustuslepingu tema tahte vastaselt. Isegi kui käsitada hageja üldvolitusena kindlustusleppes märgitut, mille kohaselt sõlmib liisingueseme kindlustuslepingu hageja esindajana kostja II vahendusel kostja I, on selle tüüptingimuse sisu niivõrd arusaamatu, et hageja ei võinud selle tingimuse (üldvolituse) olemasolu lepingus mõistlikkuse põhimõttest lähtudes oodata ega seda tingimust olulise pingutuseta mõista. Seetõttu ei saaks seda tingimust lugeda VÕS § 37 lg 3 järgi lepingu osaks. Kuna hageja ei ole nõusolekut ja volitust andnud, ei olnud kostjal I õigus sõlmida 10. märtsi 2016. a pakkumuse alusel hageja nimel kaskokindlustuse lepingut ERGO-ga ning see kindlustusleping on tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 129 lg 1 järgi tühine tehing, millel ei ole TsÜS § 84 lg 1 järgi algusest peale õiguslikke tagajärgi. Tühise tehingu alusel saadud 77 eurot 22 senti tuleb kostjal I tagastada hagejale VÕS § 1028 lg 1 kohaselt ning tasuda sellelt hagi esitamise ajaga sissenõutavaks muutunud viivis 1 euro 57 senti ja edasiulatuvalt kuni põhivõla tasumiseni viivist VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud ulatuses.

Maakohus leidis, et hageja väljendas kindlustusleppe sõlmimisega tahet sõlmida maaklerileping ja hageja sõlmis maaklerilepingu, kuid ei selgitanud, millal ja millise dokumendiga maaklerileping sõlmiti. Hagejaga maaklerilepingu sõlmimist ei saa järeldada kindlustusleppest. Asja materjalidest ei nähtu ka seda, et hageja sõlmis kostjaga I või II eraldi maaklerilepingu. Hagejale ei pidanud tekkima kindlustusleppe sõnastusest arusaama, et ta on selle allkirjastamisega sõlminud ka maaklerilepingu kolmanda isikuga. Kui kostja I võttis endale kohustuse tegeleda ise liisinguvõtja kindlustusküsimustega, siis tarbijast hagejat ei puuduta see, kas kostja I tegeleb kindlustuslepingute sõlmimisega ise või kasutab selleks kolmandate isikute teenust. Isegi kui kindlustusleppe sõlmimise üheks eesmärgiks oli maaklerilepingu sõlmimine, on see vormistatud tüüptingimusena sedavõrd varjatult ja ebaselgelt, et hageja ei võinud selle tingimuse (maaklerilepingu sõlmimine) olemasolu lepingus mõistlikkuse põhimõttest lähtudes oodata ega seda tingimust olulise pingutuseta mõista. Seetõttu ei saaks seda lepingutingimust lugeda VÕS § 37 lg 3 järgi lepingu osaks.

Vastuolus asjaoluga, et pooled ei vaidle selle üle, et hageja on tasunud maakleriteenuse eest 259 eurot 95 senti, leidis maakohus, et hageja ei ole tõendanud kostjale II komisjonitasu maksmist. Kindlustuspakkumus/avaldustes on märgitud, et kindlustusmaaklerile maksavad komisjonitasu kindlustusandjad. Ei ole mõistlikult seletatav, miks märgitakse kindlustusvõtjale esitatavas kindlustuspakkumus/avalduses maaklerile kindlustusandjate makstavate komisjonitasude suurus erinevate kindlustusandjate kaupa, kui neid tasusid ei arvata kindlustusvõtja tasutava kindlustusmakse sisse. Kostjad ei ole selgitanud, millise raha arvel maaklerile tasutakse. Hagejal ei ole võimalik tõendada, millised kokkulepped ja praktika oli kostjate ja kindlustusseltside vahel, kuivõrd tegemist on kostjate ja kindlustusandjate vahelise suhtega. Maakohus pidanuks kuni kostjate poolt vastupidise tõendamiseni eeldama, et maakleritasu sisaldus hageja tasutud kindlustusmakses. Kostjad ei ole hageja maakleritasude arvutustele (15% kaskokindlustuse maksetest) vastu vaielnud. Kindlustuspakkumus/avaldustes märgitud maakleritasud on olemuselt kolmanda isiku kasuks sõlmitud lepingud VÕS § 80 tähenduses. Hagejal on õigus nõuda maakleritasu tagastamist VÕS § 1028 lg 1 alusel kostjalt I ja VÕS § 1030 lg 1 alusel kostjalt II ning kostjad vastutavad hageja ees VÕS § 65 lg-te 1 ja 2 kohaselt solidaarselt. Samuti peavad kostjad tasuma sellelt summalt hagi esitamise ajaga sissenõutavaks muutunud viivise 5 eurot 36 senti ja edasiulatuvalt kuni põhivõla tasumiseni viivist VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud ulatuses. Menetlusökonoomiast lähtudes ei andnud ringkonnakohus hinnangut hageja väidetele, et tegu oli esindussuhte rikkumisega, hageja oli eksimuses kindlustusleppe ja maaklerilepingu sõlmimisel ning maakleriteenust tegelikult ei osutatud.

Maakohus rahuldas kostja I vastu esitatud 50 euro suuruse kindlustusleppe lõpetamise tasu tagastamise nõude iseenesest õigesti, kuid otsuse põhjendusi tuleb muuta ja täiendada. Olenemata sellest, kas kostja I nõudis 50 euro tasumist kindlustusleppe lõpetamise või kindlustusleppe lõpetamisest tuleneva liisingulepingu kindlustustingimuste muutmise eest, ei olnud kostjal I õigust seda hagejalt nõuda. Kostjad tuginesid hagi vastuses üldtingimuste p-le 4.7, mis sätestab mh liisinguvõtja kohustuse tasuda liisinguandjale liisingulepingu muutmise eest lisatasu kehtiva hinnakirja ja p 1 järgi, mille kohaselt on liisinguandjal õigus teha hinnakirjas igal ajal muudatusi. Nimetatud punktid võimaldavad liisinguandjal nõuda liisinguvõtjalt liisinguandja määratud tasu sõltumata kulude tegelikust olemasolust ja suurusest ning nende kulude tõendatusest. Kostja I ei ole selgitanud, milles seisneb liisinguandja väidetav täiendav halduskoormus, mis tekitab talle lisakulusid, ja kui suur on see lisakulu. Tüüptingimus, millega lepitakse kokku, et tingimuse kasutajal on õigus määrata teenuse hind kindlaks teenuse osutamise ajal või sel ajal hinda suurendada, ilma et teisel lepingupoolel oleks sel juhul õigus lepingut (liisingulepingut) lõpetada, on tarbijat ebamõistlikult kahjustav. Tarbijat ebamõistlikult kahjustav on ka tüüptingimus, millega pannakse tarbijast lepingupoolele kohustus tasuda teise lepingupoole määratud suuruses tasu sõltumata sellest, kas tegelikult kulusid on ja kui suured need on. Üldtingimuste p 1 on tühine osas, milles see võimaldab liisinguvõtjal teha hinnakirjas igal ajal muutusi, ja p 4.7 on tühine osas, mis sätestab mh liisinguvõtja kohustuse tasuda liisinguandjale liisingulepingu muutmise eest lisatasu kehtiva hinnakirja järgi. Need üldtingimused on tühised tüüptingimused VÕS § 42 lg 1 ja lg 3 p 15 järgi ning tuleb jätta kohaldamata. Kindlustusleppe lõpetamise tasu nõue on oma olemuselt kahju hüvitamise nõue. Kostja I ei ole selgitanud, milliseid kulusid ta kandis liisingulepingu väidetava muutmise tõttu. Seega ei ole ta tõendanud oma õigust saada hagejalt 50 euro suurust kahjuhüvitist. Ülejäänud osas nõustus ringkonnakohus vaidlusaluses osas maakohtu otsuse põhjendustega.

Maakohus leidis iseenesest õigesti, et hagejal on õigus nõuda kohtueelsete õigusabikulude hüvitamist VÕS § 115 lg 1 ja § 128 lg 3 alusel. Samas on maakohus hageja kantud kulude suuruse hindamisel kohaldanud ekslikult tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 175 lg-t 1. TsMS ei reguleeri kohtumenetluse-eelsete õigusabikulude hüvitamist. Ringkonnakohus nõustus maakohtuga, et hageja mõistlikuks kuluks VÕS § 128 lg 3 järgi on 900 eurot (sh käibemaks).

Ringkonnakohtul ei ole alust tühistada maakohtu otsust hageja menetluskulude suuruse kindlaksmääramise osas (riigilõiv 275 eurot ja õigusabikulud 900 eurot). Maakohus hindas hageja õigusabikulusid ja põhjendas, millises ulatuses loeb menetluskulude nimekirjas esitatud ajakulu põhjendatuks ja millises osas mitte. Tsiviilasja hinnast suurema menetluskulu väljamõistmine rahalise nõudega asjas oleks õigustatud üksnes asja erilise keerukuse ja suure mahu tõttu. Praegune vaidlus ei olnud eriliselt keerukas ega mahukas.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Kostjad paluvad kassatsioonkaebuses tühistada ringkonnakohtu otsuse osas, millega hagi on rahuldatud, ning jätta hagi täielikult rahuldamata, või saata asja uueks läbivaatamiseks alama astme kohtule. Kostjad paluvad ka jätta menetluskulud hageja kanda ning määrata kindlaks kostjatele hüvitatavate menetluskulude rahaline suurus (kostja I kulud 6126 eurot 50 senti (käibemaksuta) ja kostja II kulud 7351 eurot 80 senti (käibemaksuga)), mõista need hagejalt välja ja kohustada teda maksma hüvitatavatelt menetluskuludelt viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kohtuotsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni. Koos kassatsioonkaebusega esitasid kostjad dokumentaalsed tõendid selle kohta, et maakleritasu maksis kindlustusandja, mitte hageja, paludes neid mitte avaldada (sh hagejale). 21. septembril 2018 esitasid kostjad samad dokumendid uuesti, kuid neis olid teiste klientide andmed kinni kaetud, kuna arved sisaldavad konfidentsiaalsuskohustusega pangasaladust. 22. oktoobril 2018 palusid kostjad kuulutada menetluse ärisaladuse kaitseks kinniseks või tagastada koos kaebusega esitatud ERGO koondarved kinni katmata kujul. Hageja menetluskulude vajalikkuse ja põhjendatuse jätsid kostjad kohtu hinnata.

Kostjate arvates eksis ringkonnakohus VÕS § 39 lg 1 ja § 37 lg 3 kohaldamisel, kui leidis kindlustusmakse tagastamise nõuet lahendades, et kindlustuslepe ei sisalda hageja üldvolitust kindlustuslepingute sõlmimiseks. Kindlustuslepingu sõlmimine ei eeldanud hageja täiendavat nõusolekut. Lisaks jättis ringkonnakohus tähelepanuta, et hageja on vaidlusalusest kindlustusmaksest 7 eurot 92 senti juba tagasi saanud.

Ringkonnakohus leidis valesti, et kostjad ei ole vaidlustanud, et hageja tasus maakleritasu. Maakleritasu tagastamise nõude rahuldamisel on ringkonnakohus eksinud tõendamiskoormuse jagamisel, selgitamata selle muutumist ja andmata kostjatele võimalust esitada tõendeid. Kassatsioonkaebusele lisatud tõenditest nähtub, et kindlustusmaakler edastas hageja tasutud kindlustusmaksed terves ulatuses kindlustusandjale, st kindlustusmaakler ei pidanud nendest maksetest maakleritasu kinni. Kindlustustegevuse seaduse (KindlTS) § 192 lg 1 p-dega 5 ja 6 vastuolus on järeldus, et maakleritasud tuleb lugeda hageja tasutuks, kuna ei ole mõistlikku selgitust nende tasude hagejale avaldamiseks, kui ta ei pidanud neid tasuma. Lisaks jättis ringkonnakohus õigussuhted nõuetekohaselt välja selgitamata ja kohaldas valesti VÕS § 37 lg-t 3, § 80 ning § 1028 ja § 1030. Tõendamiskoormuse ümberpööramist ringkonnakohus ei selgitanud. Mõistlikule kindlustusvõtjale oli sarnastel asjaoludel liisinguandjale antud volitusest tulenevalt arusaadav, et liisinguandja sõlmib kindlustuslepingu sõlmimise korraldamiseks vajaliku maaklerilepingu liisinguvõtja nimel, s.o tema esindajana. Põhjendamata on ringkonnakohtu seisukoht, et maaklerilepingu sõlmimise tingimus ei saanud lepingu osaks.

Kindlustusleppe lõpetamise tasu tagastamise nõude lahendamisel kohaldas ringkonnakohus valesti VÕS § 42 lg-t 1 ja lg 3 p 15, jättis selle sätte kohaldamise eeldused tuvastamata ja leidis, et hinnakirjas märgitud tasu on ebamõistlikult kahjustav ja tühine. Ringkonnakohus ei tuvastanud, et kostja I kehtestas teenustasu pärast hagejaga liisingulepingu sõlmimist. Selline tasu kehtis juba liisingulepingu sõlmimise ajal.

Kuna hageja kindlustusmakse, maakleritasu ja kindlustusleppe lõpetamise tasu tagastamise nõuded on alusetud, on põhjendamatu ka kohtueelse õigusteenuse hüvitamise nõue.

Kuivõrd hagi tuleb tervikuna jätta rahuldamata, tuleb muuta ka menetluskulude jaotust ja jäta kõik menetluskulud hageja kanda.

7. Hageja palub jätta ringkonnakohtu otsuse muutmata ja kassatsioonkaebuse rahuldamata ning kostjate kassatsiooniastmes esitatud tõendid vastu võtmata. Hageja palub jätta menetluskulud solidaarselt kostjate kanda ning määrata kindlaks hageja menetluskulude rahaline suurus 2970 eurot (sh käibemaks) ja see kostjatelt välja mõista koos VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivisega lahendi jõustumisest kuni täitmiseni. Hageja vaidleb ka vastu kostjate menetluskulude põhjendatusele ja peab neid kulusid põhjendatuks kokku maksimaalselt 2467 euro 50 sendi ulatuses.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 691 p 2 ja § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel materiaalõiguse väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu tühistada osas, milles kostjalt I mõisteti hageja kasuks välja kindlustusmakse 77 eurot 22 senti ja viivis sellelt ning kostjatelt solidaarselt hageja kasuks 259 eurot 95 senti ja viivis sellelt, samuti menetluskulude jaotuse ja rahalise suuruse kindlaksmääramise osas. Asi tuleb tühistatud osas saata uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Tühistamata osas tuleb TsMS § 691 p 5 alusel muuta osaliselt otsuse põhjendusi.

9. Kolleegium käsitleb esmalt vaidluse eset ja olulisi asjaolusid (I). Seejärel analüüsib kolleegium hageja nõudeid tagastada tasutud kindlustusmakse (II), kindlustusleppe lõpetamise tasu (III) ja maakleritasu (IV) ning hüvitada kohtueelsed õigusabikulud (V). Lõpetuseks teeb kolleegium menetluslikud otsustused (VI).

I

Vaidluse ese ja olulised asjaolud

10. Hageja palus hagis mõista kostjalt I välja:

77 eurot 22 senti kindlustusmakse tagastamiseks;

50 eurot kindlustusleppe lõpetamise tasu tagastamiseks;

2227 eurot 50 senti kohtueelsete õigusabikulude hüvitamiseks.

Lisaks palus hageja mõista kostjatelt solidaarselt välja 259 eurot 95 senti tasutud maakleritasu hüvitamiseks.

Samuti palus hageja kõigilt summadelt mõista välja viivise VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras 5. oktoobrist 2016 (päev pärast haginõuete kohtuvälist esitamist kostjatele) kuni raha maksmiseni.

11. Maakohus rahuldas hageja nõude kostja I vastu 50 euro kindlustusleppe lõpetamise tasu tagastamiseks ja osaliselt (720 euro ulatuses) ka kohtueelsete õigusabikulude hüvitamiseks ning mõistis nendelt summadelt välja ka viivise. Ringkonnakohus rahuldas lisaks hageja nõude kostja I vastu kindlustusmakse 77 euro 20 sendi tagastamiseks ja kostjatelt solidaarselt maakleritasu 259 euro 95 sendi saamiseks ning mõistis nendelt summadelt välja ka viivise.

12. Kostjad vaidlustavad kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse hagi rahuldamise osas.

Kolleegium märgib, et kumbki kostja saab ringkonnakohtu otsust vaidlustada üksnes teda puudutavas osas, st kostja II üksnes maakleritasu väljamõistmise nõude rahuldamise osas. Seetõttu käsitleb kolleegium allpool kostjate väiteid vaid neid puudutavas osas.

13. Kuna hageja ei ole ringkonnakohtu otsust vaidlustanud, on otsus jõustunud osas, milles jäeti rahuldamata hageja nõue kohtueelsete õigusabikulude hüvitamiseks 1507 euro 50 sendi ulatuses ja sellelt viivise saamiseks (TsMS § 456 lg 4 teine lause).

14. Pooled ei vaidle järgmiste oluliste asjaolude üle:

hageja sõlmis tarbijast liisinguvõtjana 8. aprillil 2014 kostjaga I kui liisinguandjaga liisingulepingu sõiduauto ostu finantseerimiseks;

koos liisingulepinguga allkirjastas hageja digitaalselt ka liisingulepingu lisaks oleva kindlustusleppe;

hageja sõlmis kostja I esindusel ajavahemikuks 9. aprill 2014 kuni 8. aprill 2016 auto kaskokindlustuse lepingud ERGO-ga ning maksis kindlustuse eest kostjale I;

hageja sõlmis ajavahemikuks 9. aprill 2016 kuni 8. aprill 2017 auto kaskokindlustuslepingu Seesamiga.

Kostjad ei vaidlusta seda, et vaidlusalused kokkulepped on sõlmitud tüüptingimustel.

II

Kindlustusmakse tagastamise nõue

(A)

15. Hageja nõuab kostjalt I 77 euro 22 sendi suuruse kindlustusmakse tagastamist ja viivist sellelt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 5. oktoobrist 2016 kuni raha maksmiseni.

16. Nõude alusena tugineb hageja asjaoludele, et ta maksis 77 eurot 22 senti alusetult kostjale I liisitud auto kindlustamiseks ERGO juures ajavahemiku 16. aprill kuni 15. mai 2016 eest, kuigi tegelikult oli ta auto samaks ajavahemikuks kindlustanud juba Seesamis ning oli selle eest ka tasunud ja sellest kostjale I teatanud. Hageja ei olnud enda arvates aktsepteerinud kostja I või kostja II 10. märtsi 2016. a kindlustuspakkumust ega andnud kostjatele volitust selle pakkumuse alusel hageja nimel kindlustuslepingut sõlmida, võttes volituse tagasi hiljemalt 3. aprilli 2016. a kirjaga. Hageja nimel sõlmitud kindlustusleping ERGO-ga on seega hageja arvates tühine ning selle alusel tasutud raha tuleb tagastada.

17. Kohtud on tuvastanud lisaks otsuse p-s 14 esiletoodud asjaoludele järgmised kindlustusmakse tagastamise nõude lahendamiseks olulised asjaolud:

hageja täitis enne liisingulepingu sõlmimist kostja I kodulehel taotluse tüüpvormi, märkides, et soovib liiklus- ja kaskokindlustuse pakkumust kostjalt II;

kostja II esitas hagejale kaskokindlustuse pakkumused 20. märtsil 2014, 10. märtsil 2015 ja 10. märtsil 2016 üheaastasteks kindlustusperioodideks, märkides pakkumuste viimasel leheküljel hageja avalduse ja volituse, millega hageja volitas kostjat I sõlmima kostja II vahendusel hageja nimel kasko- ja liikluskindlustuse lepingu hageja osutatud kindlustusandjaga ning et volitus kehtib tühistamiseni;

10. märtsi 2016. a kindlustuspakkumuse kaaskirjas on märgitud, et kui hageja soovib kindlustusseltsi või tingimusi vahetada, peab ta andma sellest teada kümme päeva enne kindlustusperioodi algust;

17. märtsi 2016. a e-kirjas vastas hageja 10. märtsi 2016. a pakkumusele, et sõlmib kaskokindlustuse kindlustusandjaga ise, korrates seda ka oma 22. märtsi 2016. a e-kirjas;

8. aprillil 2016 saatis hagejaga ajavahemikuks 9. aprill 2016 kuni 8. aprill 2017 kaskokindlustuse lepingu sõlminud Seesam kindlustussertifikaadi kostjale I;

3. mail 2016 esitas kostja I hagejale arve mh 77 euro 22 sendi suuruse kindlustusmakse tasumiseks ajavahemiku eest 16. aprill 2016 kuni 15. mai 2016 ning hageja tasus arve.

(B)

18. Üldtingimuste p 7.1 järgi kohustus liisinguvõtja sõlmima liisingueseme kindlustamiseks kindlustuslepingu liisinguandja aktsepteeritud kindlustusandjaga. See tagab liisinguandjale, et liisingueseme hävimise või kahjustumise korral hüvitatakse talle liisingueseme väärtus ka siis, kui liisinguvõtja seda ei tee.

Liisinguleping on krediidileping ja tarbijaga sõlmitud liisinguleping on seega tarbijakrediidileping (VÕS § 401 lg-d 1 ja 2, § 402 lg 1). VÕS § 4031 lg 2 p 4 ja justiitsministri 13. detsembri 2010. a määruse nr 47 “Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehtede vormide kehtestamine” lisa 1 järgi tuleb liisinguga seotud kindlustuslepingu sõlmimise kohustus eraldi välja tuua ka Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehel.

19. Üldtingimuste p 7.3 järgi võisid pooled kokku leppida, et kostja I vormistab liisinguandjana kindlustusmaakleri vahendusel kindlustuslepingu hageja kui liisinguvõtja asemel kas hageja kulul ja nimel või hageja kulul ja kostja I nimel. Üldtingimuste p 7.4 kohaselt pidi hageja eeltoodud kokkuleppe ja kostja I nõusoleku korral tasuma kindlustusmakseid maksegraafiku alusel liisingumaksete osana. Üldtingimuste p 7.5 järgi, kui pooled on kokku leppinud, et hageja tasub kindlustusmakseid liisingumaksete osana, on kostjal I õigus kindlustada liisinguese (sh vajadusel kindlustuslepingut pikendada) kogu liisingulepingu kehtivuse ajaks võimaluse korral sama kindlustusandja juures.

Kostja I väitel ongi hageja sõlminud temaga kindlustusleppe, mille järgi anti liisingueseme kindlustamise korraldamine kogu liisingulepingu tähtajaks kostjale I kindlustusmaakleri vahendusel ning kindlustusmakseid pidi hageja maksma liisingumaksete osana.

20. Pooled ei vaidle, et hageja täitis enne liisingulepingu sõlmimist liisingutaotluse, märkides avalduse vormile, et soovib liiklus- ja kaskokindlustuse pakkumust kostjalt II, ning et koos liisingulepinguga allkirjastas hageja digitaalselt samas digikonteineris olnud kindlustusleppe.

Kostjad ei ole väitnud, et kindlustusleppe sõlmimise vajadust oleks hagejale enne selgitatud või liisingulepingu sõlmimisel või enne seda viidatud sellise lisakokkuleppe sõlmimisele. Samas on kohtud tuvastanud, et nii 2014., 2015. kui ka 2016. a-l tegi kostja II hagejale kindlustuspakkumused ning 2014. ja 2015. a-l sõlmis hageja üheaastased kindlustuslepingud ERGO-ga kostja II vahendusel ja tasus kindlustusmakseid koos liisingumaksetega.

21. Kolleegium nõustub hagejaga, et kostja I, saates hagejale koos liisingulepinguga allkirjastamiseks kindlustusleppe, millest varem juttu ei olnud, võis käituda hagejat eksitavalt. Kostja I ei ole väitnud ega tõendanud, et enne liisingulepingu sõlmimist oleksid pooled kokku leppinud, et liisingueseme kindlustamise korraldamise võtab üle kostja I. Ainuüksi liisingutaotluses olev märge, et hageja soovib saada kindlustuspakkumusi kostjalt II, ei anna iseenesest alust järeldada, et hageja soovis kindlustada liisingueset ainult kostjate vahendusel. Hagejale ei antud võimalust allkirjastada üksnes liisingulepingut.

Lepingu sõlmimiseks peab VÕS § 9 lg 1 järgi olema piisavalt selge, et pooled on saavutanud kokkuleppe. Lepingueelsetel läbirääkimistel pidanuks kostja I tooma selgelt välja liisingueseme kindlustamisega seotud asjaolud, mh võimaluse sõlmida kokkulepe liisingueseme kindlustamise korraldamiseks kostja I vahendusel ning volituse ja selle tagasivõtmise tingimused. See tuleneb juba VÕS § 14 lg 2 esimesest lausest, mille järgi lepingueelseid läbirääkimisi pidav või muul viisil lepingu sõlmimist ettevalmistav isik peab teisele poolele teatama kõigist asjaoludest, mille vastu teisel poolel on lepingu eesmärki arvestades äratuntav oluline huvi. Alates 1. jaanuarist 2016 kehtiva VÕS § 4012 järgi tuleb krediidisaajale jätta vabadus ise valida kindlustuskohustuse korral kindlustusandja.

Kolleegiumi arvates võib kostja I käitumist kindlustusleppe sõlmimisel pidada tuvastatud asjaoludel liisinguvõtjate suhtes keelatud kauplemisvõtteks, s.o ebaausaks, täpsemalt eksitavaks kauplemisvõtteks enne 1. märtsi 2016 kehtinud tarbijakaitseseaduse §-de 121-123 (kehtiva tarbijakaitseseaduse §-de 14-16) tähenduses.

22. Kindlustuslepe on otseselt seotud liisingulepinguga, sest on selle tingimuste osa (üldtingimuste p 7.3) ning kindlustusleppel ei ole iseseisvat tähendust. Kuigi kohtute tuvastatud asjaoludel ei pruukinud tüüptingimustel kindlustuslepe saada allkirjastamisel iseenesest liisingulepingu osaks, kuna hageja ei võinud sellise tingimuse olemasolu lepingus mõistlikkuse põhimõttest lähtudes oodata (VÕS § 37 lg 3), asusid asusid pooled kohtute tuvastatud asjaoludel siiski kindlustuslepet täitma. Seda kinnitab mh kostja II kindlustuspakkumuste edastamine hagejale 2014. ja 2015. a-l, hageja poolt kostja I kaudu kindlustuslepingute sõlmimine ERGO-ga ja kindlustusmaksete tasumine koos liisingumaksetega. Kolleegium lähtub asja lahendamisel seega asjaolust, et hageja ja kostja I siiski sõlmisid 2014 kindlustusleppe. Kohtud ei ole tuvastanud asjaolusid, mille järgi oleks see kokkulepe tühine või tühistatud.

23. Kindlustuslepe kui liisinguandja ja liisinguvõtja kokkulepe, et liisinguandja korraldab liisingueseme kindlustamise, ja kindlustusmaksete tasumine koos liisingumaksetega ei ole kolleegiumi arvates seadusega vastuolus. Tegu on liisingulepingu raames liisinguandja võetud käsunduskohustusega VÕS § 619 mõttes.

(C)

24. Kostja I väitel sõlmis ta hageja nimel ERGO-ga kindlustuslepingu auto kindlustamiseks järgmiseks kindlustusperioodiks 9. aprillist 2016 kindlustusleppe alusel, milles hageja oli andnud kostjale I üldvolituse hageja nimel kindlustuslepingute sõlmimiseks. Kuna kindlustuslepe lõppes poolte kokkuleppel alles 6. mail 2016, oli kostja I arvates ERGO-ga sõlmitud kindlustusleping kehtiv ning hageja pidi tasuma selle alusel ka kindlustusmakse (aja eest 16. aprillist kuni 15. maini 2016), kuigi oli sama ajavahemiku kohta sõlminud kindlustuslepingu ka Seesamiga.

25. Kolleegiumi arvates ei ole ringkonnakohus rikkunud menetlusõiguse norme, kui tuvastas, et hageja ei andnud kostjale I kindlustusleppes volitust enda nimel kindlustuslepingu sõlmimiseks ERGO-ga alates 9. aprillist 2016. Kolleegium ei saa TsMS § 688 lg-test 3-5 tulenevalt ise asjaolusid tuvastada ega tõendeid hinnata, kuid märgib, et tüüptingimust tuleb VÕS § 39 lg 1 esimese lause järgi tõlgendada nii, nagu teise lepingupoolega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma, ning kahtluse korral tõlgendatakse tüüptingimust VÕS § 39 lg 1 teise lause järgi tingimuse kasutaja kahjuks.

Kostja I ei ole väitnud, et sai muul viisil hagejalt volituse 2016. a-l liisingueseme kindlustuslepingu sõlmimiseks. Selleks ei saa muu hulgas lugeda asjaolu, et hageja allkirjastas hiljem kindlustusleppe lõpetamise akti ja tasus kostjale I 77 euro 22 sendi suuruse arve tema esindusel sõlmitud kindlustuslepingu järgse kindlustusmakse tasumiseks. Tuvastatud asjaolude järgi oli hageja andnud kostjale I piisavalt selgelt teada, et ei soovi tema esindusel sõlmitud kindlustuslepingut.

26. Samuti nõustub kolleegium ringkonnakohtuga, et isegi kui käsitada hageja volitusena kindlustusleppes märgitut, mille kohaselt sõlmib liisingueseme kindlustuslepingu hageja esindajana kostja II vahendusel kostja I, ei saa seda lugeda VÕS § 37 lg 3 järgi kindlustusleppe osaks.

Kolleegiumi arvates on kostjate arusaam kindlustusleppe tähendusest ja seosest kostja II vahendatud kindlustuspakkumustega vastuoluline ning tarbijast liisinguvõtja ei võinud seda olulise pingutuseta mõista. Kui väita, et hageja andis kostjale I kindlustusleppes volituse kindlustuslepingute sõlmimiseks liisingulepingu tähtaja möödumiseni (mis kostjate käsituse järgi on pealegi sisuliselt tagasivõtmatu), jääb arusaamatuks, miks oli vaja kindlustuspakkumustes võtta hagejalt iga kord uueks kindlustusperioodiks eraldi volitus kindlustuslepingu sõlmimiseks ja viidata, et see kehtib volituse tühistamiseni. Seda enam, et kindlustusleppes viidatakse üksnes esimesele, s.o 2014. a kindlustuspakkumusele nr 58035 (kindlustuslepe, kindlustuslepingu tingimused; I kd, tl 17).

27. Kolleegium märgib lisaks, et isegi kui hageja andis kostjale I kindlustusleppes volituse, mille alusel saanuks kostja I sõlmida ka 2016. a-l ERGO-ga kindlustuslepingu, on tuvastatud asjaolude alusel võimalik järeldada, et hageja on volituse tagasi võtnud. Kolleegium ise asjaolu tuvastada ei saa, kuid juhib tähelepanu järgnevale.

27.1. Volitus lõpeb TsÜS § 125 lg 2 p 5 järgi, kui esindatav võtab volituse tagasi. TsÜS § 126 lg 1 järgi võib esindatav volituse igal ajal tagasi võtta, isegi kui volitus oli tähtajaline.

27.2. Kohtute tuvastatud asjaolude kohaselt teatas hageja 17. ja 22. märtsi 2016. a e-kirjades kostja II 10. märtsi 2016. a kindlustuspakkumusele vastates, et soovib kaskokindlustuslepingu ise sõlmida, ning 8. aprillil 2016 saatis Seesam kostjale I kindlustussertifikaadi kindlustuse kohta alates 9. aprillist 2016 kuni 8. aprillini 2017.

Kuigi kostja I väidab kassatsioonimenetluses seisukohana hageja vastusele kassatsioonkaebusele, et koos 2016. a kindlustuspakkumusega edastati hagejale ka 2016. a kindlustuspoliis ja seega oli kostja I hageja nimel juba kindlustuslepingu sõlminud, ei ole kohtud seda tuvastanud. Kostja I väidete õigsuse korral võis kostjate käitumine ka selles osas olla vastuoluline ja hagejat eksitav. Pakkumuse kaaskirjas oli märgitud, et kui hageja soovib kindlustusseltsi või tingimusi vahetada, peab ta andma sellest teada kümme päeva enne kindlustusperioodi algust. Selle käsituse järgi ei jäänuks hagejale valikuvabadust kindlustuslepingu sõlmimisel.

27.3. Volituse tagasivõtmise õiguse kokkuleppel piiramine ja selle aluseks oleva kokkuleppe ühepoolse lõpetamise õiguse välistamine või piiramine võrreldes seaduses sätestatuga on kolleegiumi arvates tarbijat vähemalt tüüptingimusena ebamõistlikult kahjustav ja seega VÕS § 42 lg 1 järgi tühine.

27.4. Kuna kostjale I antud volitus sõlmida kindlustusleping liisingueseme kohta ei olnud üldtingimuste järgi liisingulepingu sõlmimise eelduseks, ei saa eeldada ka seda, et andes liisinguandjale volituse sõlmida kindlustusleping, andis hageja volituse tagasivõtmatuna. Kolleegiumi arvates ei olnud volituse tagasivõtmatuna andmine esitatud asjaoludel TsÜS § 126 lg 2 järgi eelduslikult ka lubatav. Isegi kui volitus on antud tagasivõtmatuna esindaja või kolmanda isiku huvides, saab selle TsÜS § 126 lg 3 järgi mõjuval põhjusel tagasi võtta.

28. Kolleegium märgib, et volituse lõppemine ei tähenda, et samal ajal pidanuks lõppema ka kindlustuslepe, isegi kui selles sisaldus volitus. Volituse lõppemine ei mõjuta TsÜS § 115 lg 3 järgi esindaja ja esindatava vahelist võimalikku volituse andmise kokkulepet, st see kokkulepe võib lõppeda ka volitusest hiljem.

Volituse alusel tehtud tehingu kehtivust hinnatakse volitust reguleerivate sätete järgi.

29. Kolleegiumile jääb arusaamatuks, miks oli kostja I jaoks oluline, et kindlustuslepingud sõlmitaks tingimata hageja nimel ja kostja I esindusel, kuigi kostja I võinuks need kindlustusandjaga sõlmida ka ise sõiduki omanikuna ja nõuda kulutuste hüvitamist liisingulepingu alusel hagejalt või sõlmida kindlustuslepingud komisjonärina, st enda nimel, kuid hageja arvel (VÕS § 692 lg 1), või kindlustada liisinguvõtja kui kolmanda isikuga seotud riski (VÕS § 463).

(D)

30. Kuna hageja ei olnud andnud kostjale I volitust sõlmida kindlustusleping alates 9. aprillist 2016 ERGO-ga ja hageja ei ole seda lepingut ka heaks kiitnud (vt otsuse p-d 26 ja 27), leidis ringkonnakohus tuvastatud asjaolude alusel õigesti, et see kindlustusleping on TsÜS § 129 lg 1 järgi tühine.

31. Tühise kindlustuslepingu järgi üleantu tuleb TsÜS § 84 lg 1 teise lause järgi tagastada alusetu rikastumise sätete järgi.

Kui isik (saaja) on teiselt isikult (üleandja) midagi saanud olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena, võib üleandja saadu saajalt VÕS § 1028 lg 1 järgi tagasi nõuda, kui kohustust ei ole olemas, kohustust ei teki või kui kohustus langeb hiljem ära. Nõude ulatuse osas kohaldub VÕS § 1032 lg 1 esimene lause, mille järgi võib üleandja saajalt tagasi nõuda saadu ja sellest saadud kasu.

32. Kostja I väitel edastas ta kindlustusmaksed kindlustusandjale, st kostja I tegutses maksete vastuvõtmisel enda väitel eelduslikult üksnes ERGO kui saaja esindajana. Sel juhul tuleb soorituse saajaks ja seega isikuks, kellelt võiks nõuda kindlustusmakse tagastamist, VÕS § 1028 lg 1 alusel lugeda hoopis ERGO-t. Ringkonnakohus ei ole põhjendanud, miks ta luges soorituse saajaks kostja I ning miks tuleb kindlustusmakse just temalt välja mõista, kui kindlustusleping on tühine.

Seetõttu tuleb ringkonnakohtu otsus kindlustusmakse kostjalt I väljamõistmise osas tühistada ja see nõue uuesti lahendada. Kolleegium ei saa TsMS § 688 lg-test 3-5 tulenevalt ise asjaolusid tuvastada ega tõendeid hinnata.

33. Kolleegium märgib, et kostja I vastutus alusetu kindlustusmakse eest võiks olla mh võimalik VÕS § 115 lg 1 alusel kahju hüvitamisena põhjusel, et kostja I korraldas kindlustuslepet (või liisingulepingut) rikkudes hageja volituseta liisingueseme kindlustuse ja põhjustas sellega hagejale kulutusi. Kahju hüvitamise kohustus võib kostjal I olla ka juhul, kui ta sõlmis kindlustuslepingu hageja volituse alusel, kuid vastuolus hageja juhistega, kui ta ei jätnud hagejale võimalust valida pakkumuste vahel.

34. Kolleegium nõustub kostjaga I, et ringkonnakohus jättis tähelepanuta ka tema vastuväite, et ta on hagejale 7 eurot 92 senti vaidlusalusest kindlustusmaksest juba tagastanud. Asja uuel läbivaatamisel tuleb seda hinnata.

Kostja I tugines juba maakohtu menetluses hagile vastates sellele, et ta on hagejale 7 eurot 92 senti vaidlusalusest kindlustusmaksest tagastanud (kostjate vastus hagile; I kd, tl 48, p 2.23). Maakohus ei käsitlenud seda vastuväidet, sest jättis kindlustusmakse tagastamise nõude muul põhjusel tervikuna rahuldamata. Kuna hageja vaidlustas kindlustusmakse tagastamise nõude rahuldamata jätmise apellatsioonimenetluses, pidanuks ringkonnakohus selle nõude rahuldamiseks vastama ka kõigile kostja I maakohtus esitatud vastuväidetele.

35. Kui hagejal on õigus nõuda kostjalt I kindlustusmakse tagastamist või hüvitamist, saab ta nõuda sellelt ka viivist VÕS § 113 lg 1 esimese lause alusel sama lõike teises lauses sätestatud ulatuses.

Kuna viivise maksmise kohustus sõltub põhikohustusest, tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada ka kindlustusmakse tagastamisega viivitamise eest välja mõistetud viivise osas.

III

Kindlustusleppe lõpetamise tasu tagastamise nõue

(A)

36. Hageja nõuab kostjalt I ka 50 euro suuruse kindlustusleppe lõpetamise tasu tagastamist ja viivist sellelt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 5. oktoobrist 2016 kuni raha maksmiseni.

37. Nõude alusena tugineb hageja sellele, et ta maksis kostjale I kindlustusleppe lõpetamise eest 50 eurot alusetult.

Hageja väitel ei teadnud ta kindlustusleppe olemasolust ega sisust, kindlustusleppe lõpetamise vajadus oli talle üllatuslik ja pooled ei ole kindlustusleppe lõpetamisel 50 euro tasumise kohustuses kokku leppinud. Hinnakiri ei ole lepingu osaks, aga isegi kui oleks, siis oleks see tühine, kuna volituse tagasivõtmise eest tasu võtmine muudab tagasivõtmise õiguse illusoorseks. Tüüptingimus, mis annab kindlustuslepingute sõlmimise ainuõiguse kogu liisinguperioodiks kostjatele, on üllatuslik ega ole saanud lepingu osaks. Samuti on see tüüptingimus tarbijat ebamõistlikult kahjustav ja seega tühine. Kindlustuspakkumuses ei olnud märgitud, et volituse tühistamine on tasuline. Kindlustusleppe lõpetamise akti vormistamine viibis kostjate tõttu.

38. Kohtud on tuvastanud lisaks otsuse p-s 14 esiletoodud asjaoludele, et kostja I saatis 4. mail 2016 hagejale dokumendi „Liisingulepingu nr 307499 lisakokkulepe. Kindlustusleppe lõpetamise akt“ ja esitas arve 50 euro suuruse kindlustusleppe lõpetamise tasu maksmiseks ning hageja allkirjastas akti ja tasus arve.

(B)

39. Kolleegiumi arvates on kohtud tuvastatud asjaoludel hageja nõude kindlustusleppe lõpetamise tasu tagastamiseks kostja I vastu põhjendatult rahuldanud, kuid muuta tuleb selle õiguslikku põhjendust.

40. Kolleegium leidis eespool (vt otsuse p 22), et kindlustuslepe kehtis, ja lähtub järgnevas käsitluses sellest.

41. Ringkonnakohtu otsusest tuleb jätta välja viited VÕS § 42 lg 3 p-le 15.

Kohtud ei ole tuvastanud, et kostja I kehtestas või muutis kindlustuslepingu lõpetamise eest hinnakirjas sisalduvat 50 euro suurust tasu pärast kindlustusleppe sõlmimist. Tuvastatud ei ole VÕS § 42 lg 3 p-s 15 sätestatud nõuet, et kostja I määras kindlustusleppe lõpetamise tasu kindlaks ühepoolselt pärast kindlustusleppe sõlmimist. Hinnakiri oli kostja I väitel kehtestatud juba varem ning selle tagasiulatuva muutmise võimalust ei ole kohtud tuvastanud.

42. Samuti tuleb ringkonnakohtu otsusest jätta välja viide, et lepingu lõpetamise tasu on kahju hüvitamise nõue (ringkonnakohtu otsuse p 89).

Kahju hüvitamise aluseks saab olla kohustuse rikkumine või delikt või muu seadusest tulenev erikoosseis. Kostja I ei ole tuginenud asjaoludele, mille alusel saaks tema nõude selliselt kvalifitseerida. Seaduse alusel lepingu ühepoolset lõpetamist ei saa vähemalt üldjuhul pidada lepingu rikkumiseks. Samuti ei saa rikkumiseks olla lepingu kokkuleppel lõpetamine.

43. Kostja I on tuginenud lepingu lõpetamise tasu õigusliku alusena üldtingimuste p-le 4.7, mis sätestab liisinguvõtja kohustuse tasuda liisinguandjale mh liisingulepingu täitmise, muutmise või lõpetamisega seotud lisatasu kehtiva hinnakirja järgi ning hüvitada liisingulepingu rikkumisega seotud kahju. Üldtingimuste p 1 järgi on hinnakiri loetelu kostja I teenuste eest makstavatest tasudest, millega saab tutvuda teenindussaalis ja kostja I kodulehel.

Kolleegiumi arvates võib 50 euro nõudmine kostja I hinnakirja alusel olla lubamatu, kui üldtingimuste p 4.7 näeb ette tasu mh üksnes liisingulepingu muutmise eest, kuid ei puuduta kindlustuslepet. Tüüptingimust tuleb VÕS § 39 lg 1 esimese lause järgi tõlgendada nii, nagu teise lepingupoolega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel mõistma pidi, ning kahtluse korral tõlgendatakse tüüptingimust VÕS § 39 lg 1 teise lause järgi tingimuse kasutaja kahjuks.

44. Kindlustusleppes on alapunktis „Kindlustuslepingu kehtivus“ märgitud: „Kindlustusleping on tähtajaline ja kehtib kuni Liisingulepingu lõppemiseni. Kui Liisinguleping lõppeb varem kui üks aasta arvates kindlustusperioodi algusest, lõppeb kindlustusperiood Liisingulepingu lõppemise tähtajal. Kindlustuslepingu ennetähtaegne lõpetamine toimub Liisinguandja kirjalikul nõusolekul.“ (I kd, tl 17). Ka alajaotuses „Teavitamise kohustus“ räägitakse kindlustuslepingu ennetähtaegsest lõpetamisest ainult liisinguandja nõusolekul (I kd, tl 17 pöördel).

Sõnastuslikult ei puuduta need sätted mitte kindlustusleppe, vaid kindlustuslepingu lõpetamist.

45. Kui kindlustusleppes on kohati kasvõi ekslikult nimetatud „kindlustuslepet“ „kindlustuslepinguks“ ja sätestatud, et kindlustuslepet ei saa hageja kostja I nõusolekuta lõpetada, oleks selline kokkulepe tühine.

45.1. Kestvuslepingu korralise või erakorralise ülesütlemise õiguse (VÕS § 195 lg 3, § 196 lg 1, käsunduslepingu puhul VÕS §-d 630 ja 631) kokkuleppel välistamine või piiramine ei ole võlaõigusseaduse dispositiivsuse (VÕS § 5) tõttu iseenesest otseselt seadusega keelatud.

45.2. Kolleegiumi arvates on aga vähemalt üldjuhul kestvuslepingu ülesütlemise õiguse piiramine tüüptingimustes (eriti selge vastusaadava hüveta) käsitatav tüüptingimusena, mis kahjustab tarbijat ebamõistlikult ja on seetõttu tühine VÕS § 42 lg 1 esimese lause järgi. Ebamõistlikku kahjustamist VÕS § 42 lg 1 teise lause järgi eeldatakse mh siis, kui tüüptingimusega kaldutakse kõrvale seaduse olulisest põhimõttest. Kestvuslepingu ülesütlemise õiguse üldine võimaldamine on kolleegiumi arvates seaduse oluline põhimõte.

Kolleegium leiab, et hagejast liisinguvõtja kindlustusleppe ülesütlemise õiguse välistamine või piiramine kahjustab hagejat ebamõistlikult ja on seega tühine. Nimetatud piiranguga piiratakse ebamõistlikult liisinguvõtja õigust valida liisingueseme kindlustamiseks endale sobiv kindlustusandja. Olukorras, kus kostja I pakkus hagejale ise võimalust korraldada liisingueseme kindlustus hageja asemel, ei kaalu ka võimalikud liisinguandja halduskulud üles liisinguvõtja õigust korraldada ise liisingueseme kindlustamine. Liisingulepingute administreerimise kulud peaks pealegi olema üldiselt arvestatud liisinguintressi hulka.

45.3. Kolleegiumi hinnangut ei mõjuta see, et kostja I arusaama järgi oli ta nõus hageja soovil lõpetama kindlustusleppe kokkuleppel, kui hageja tasub selle eest hinnakirjajärgse tasu. Tüüptingimus, mis näeb ette tasu maksmise kindlustusleppe lõpetamise eest, on kolleegiumi arvates ebamõistlikult kahjustava tüüptingimusena VÕS § 42 lg 1 alusel tühine.

Kestvuslepingu ülesütlemise õiguse kasutamise saab sisuliselt teha võimatuks sellele n-ö piisava tasu kehtestamisega. Tegemist on ülesütlemisõiguse piiramisega ja kui selline tasu on ebaproportsionaalne, on ka selline piirang tühine. Kolleegiumi arvates on tarbijale lepingu seaduses sätestatud lõpetamise õiguse kasutamisele tasu maksmise kohustuse sätestamine vähemalt üldjuhul tarbijat ebamõistlikult kahjustav ja seega tühine tüüptingimus. Praegusel juhul ei ole põhjust asuda teistsugusele seisukohale.

Kolleegiumi arvates ei pruugi krediidiandja tasu võtmine lepingu ennetähtaegse kokkuleppel muutmise või lõpetamise eest olla siiski alati keelatud. Eriti kui see puudutab nt tehingutingimuste muutmist või krediidi ennetähtaegset tagastamist või refinantseerimist ega kahjusta teist lepingupoolt ebamõistlikult.

45.4. Kolleegiumi seisukohta ei mõjuta ka asjaolu, et hageja allkirjastas kindlustusleppe lõpetamise akti ja tasus kostjale I kindlustusleppe lõpetamise tasu.

Hageja väljendas korduvalt ja selgelt tahet korraldada liisingueseme kindlustamine edaspidi ise. Sellest võib tuvastatud asjaoludel järeldada ka tema soovi kindlustuslepe lõpetada. Ebaseadusliku tasu maksmine ei tekita tasu maksmiseks õiguslikku alust.

46. Tühise kokkuleppe järgi üleantu tuleb TsÜS § 84 lg 1 teise lause järgi tagastada alusetu rikastumise sätete järgi. Seega on hagejal õigus nõuda kostjalt I alusetult makstud kindlustusleppe lõpetamise tasu tagastamist VÕS § 1028 lg 1 ja § 1032 lg 1 esimese lause alusel. Pooled ei vaidle selle üle, et tasu saajaks oli kostja I.

47. Kuna hageja võib nõuda kostjalt I kindlustusleppe lõpetamise tasu tagastamist, on tal õigus nõuda sellelt ka viivist VÕS § 113 lg 1 esimese lause alusel ja sama lõike teises lauses ettenähtud ulatuses.

Viivise arvutamisele, mh suurusele ja arvestusperioodile ei ole kostja I eraldi vastuväiteid esitanud.

IV

Maakleritasu tagastamise nõue

(A)

48. Lisaks palus hageja mõista kostjatelt solidaarselt välja 259 eurot 95 senti tasutud maakleritasu hüvitamiseks ning viivise sellelt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 5. oktoobrist 2016 kuni raha maksmiseni.

49. Hageja arvates tasus ta kindlustusmaksete koosseisus kostjale I alusetult maakleritasu, mille tagastamise eest vastutab solidaarselt ka kostja II. Kostjatel ei ole maakleritasule õigust, kuna hageja ei sõlminud kaskokindlustuse lepinguid kostja II soovituse alusel ega kostjate tegevuse tulemusel. Kostjad on tegutsenud huvide konfliktis. Kostja II ei edastanud kõigi kindlustusseltside pakkumusi. Hageja ei ole kostjaga II maakleritasus, selle suuruses ega arvutuspõhimõtetes kokku leppinud. Tüüptingimus, mis jätab liisinguandja huvides tegutseva kindlustusmaakleri tasud tarbija kanda, on tarbijat ebamõistlikult kahjustav ja tühine. Maaklerileping on sõlmitud olulise eksimuse mõjul ja hageja on selle tühistanud. Hagejat ei teavitatud ka sellest, et kostja II saab maakleritasu, mis võib olla suurem, kui on liisinguintressi makse, ega selgitatud, mis teenuseid on hagejal õigus maakleritasu eest saada. Kostjad said maakleritasu hageja arvel protsendina kindlustusmaksetest. Keskmisele tarbijale on arusaamatu nii tasu suurus kui ka selle sisaldumine kindlustusmakses ning see, et tasu maksab kindlustusvõtja. See, et kostjal II on suhetes hagejaga ainuõigus määrata enda saadava tasu suurus, on hagejat ebamõistlikult kahjustav ja seetõttu tühine tüüptingimus.

50. Kohtud on tuvastanud lisaks otsuse p-s 14 esiletoodud asjaoludele järgmised maakleritasu tagastamise nõude lahendamiseks olulised asjaolud:

kostjale I esitatud liisingutaotluses avaldas hageja soovi saada kaskokindlustuse pakkumust kostjalt II;

kostja II esitas hagejale kaskokindlustuse pakkumused 20. märtsil 2014, 10. märtsil 2015 ja 10. märtsil 2016 üheaastasteks kindlustusperioodideks;

kindlustuspakkumuste järgi moodustas ERGO kindlustusmaksetest maakleritasu 259 eurot 95 senti.

(B)

51. Ringkonnakohtu otsus tuleb maakleritasu väljamõistmise osas tühistada ja asi saata uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Pooltevahelised õigussuhted ja olulised asjaolud ei ole kolleegiumi arvates nõuetekohaselt kindlaks tehtud ning nõude rahuldamise õiguslik alus ei ole veenev.

52. Ringkonnakohtu õiguslik käsitlus põhineb olulises osas tuvastatud asjaoludel, et hageja maksis kostjale I kindlustusmakse koosseisus ka maakleritasu, mille viimane andis üle kostjale II või jättis endale. Kolleegiumi arvates ei ole need asjaolud nõuetekohaselt tuvastatud ja neid tuleb uuesti hinnata. Kolleegium ise ei saa TsMS § 688 lg-te 1-3 kohaselt asjaolusid tuvastada ega tõendeid hinnata.

53. Kostjad on juba maakohtus vaielnud vastu hageja väitele, et kindlustusmakses sisaldunud maakleritasu jäi kostjatele. Kostjate vastuväite kohaselt maksis maakleritasu kindlustusandja (I kd, tl 48 pöördel) ning maaakohus nõustus kostjatega (maakohtu otsuse p 71).

Ringkonnakohtus tõendamiskoormuse ümberpööramine kostjate kahjuks oli neile ootamatu ja üllatav eriti seetõttu, et maakohus nõustus kostjate vastuväitega. Toimikust ei nähtu, et ringkonnakohus oleks tõendamiskoormuse ümberpööramist pooltele selgitanud või seda nendega arutanud ja andnud kostjatele võimaluse maakleritasu maksmisega seotud väiteid tõendada. Jättes eeltoodu tegemata, rikkus ringkonnakohus selgitamiskohustust ning tõendite ümberhindamise põhjendamise kohustust.

54. Kohtute tuvastatud asjaolude kohaselt maksis hageja 2014. ja 2015. a-l sõlmitud kaskokindlustuse lepingute järgi kindlustusmakseid koos liisingumaksetega kostjale I. Kohtud ei ole tuvastanud, kas ja millises osas maksis kostja I raha edasi kostjale II ning kostja II omakorda edasi ERGO-le kui kindlustusandjale.

Kui 2014. ja 2015. a kindlustuslepingud kehtisid (hageja ei ole nende kehtivust kahtluse alla seadnud) ja hageja tasus nende järgi kindlustusmakseid, tegi ta seda õiguslikul alusel ning tal ei ole õigust neid osaliselt või täielikult tagasi nõuda. Pooled ei ole väitnud, et hageja leppis kostjaga II kokku maakleritasu maksmises ja selle suuruses. Eeldades, et kindlustuspakkumustes märgitud maakleritasud leppisid kokku kostja II ja kindlustusseltsid, võis kostjal II olla kokkulepe ERGO-ga selle kohta, et kostjale II maksab maakleritasu ERGO, mitte hageja. KindlTS § 192 lg 1 p-dest 5 ja 6 tulenevalt võib kindlustusmaaklerile maksta tasu ka kindlustusandja, kuid maksja isik ja maakleritasu arvutamise alused tuleb enne kindlustuslepingu sõlmimist avaldada kindlustusvõtjale. Samad põhimõtted olid sätestatud enne 1. jaanuari 2016 kehtinud KindlTS § 141 lg 1 p-s 11.

(C)

55. Hageja esitatud asjaoludel tulevad kõne alla erinevad õiguslikud võimalused maakleritasu tagastamiseks või hüvitamiseks.

56. Hageja ja ERGO olid sõlminud kindlustuslepingud, mille alusel makstud kindlustusmaksete saajaks oli eelduslikult ERGO, ning kostjad said sel juhul olla üksnes kindlustusmaksete vahendajaks. Sellisel juhul ei ole alust kostjatelt maksete koosseisus tasutud võimalikku maakleritasu alusetult saaduna välja nõuda.

57. Kui kindlustusmaksete saajaks oli ERGO, võivad kostjad vastutada hageja ees lepingu rikkumisega põhjustatud kahju eest. See tuleb kõne alla ka siis, kui kostjad jätsid osa kindlustusmaksest maakleritasuna endale.

57.1. Kui kostja I on rikkunud kindlustusleppest tulenevat kindlustuse korraldamise kohustust või kostja II on rikkunud maaklerilepingust tulenevaid kohustusi, võivad kostjad olla kohustatud hüvitama hagejale sellest tekkinud kahju VÕS § 115 lg 1 alusel. Hüvitatavaks kahjuks võib olla VÕS § 127 lg-test 1 ja 2 tulenevalt kindlustusmakse vahe, kui kostjad oleksid hagejale hoolsamalt kindlustusandja valinud ja paremad kindlustustingimused kindlustusandjaga kokku leppinud, st kindlustusmakse vahe, mida hageja maksis rohkem, kui ta oleks pidanud maksma kindlustust muul viisil mõistlikult korraldades. Selline kahju võinuks olla ka kostjatele VÕS § 127 lg 3 mõttes ettenähtav.

57.2. Hagejal ei saa olla tekkinud kahju, kui kindlustusmaksed ei olnud suuremad, kui hageja oleks pidanud ise ERGO-ga lepingud sõlmides maksma või kui hoolsa vahendustegevuse tulemusena oleks kostjad võinud talle kindlustuslepingu sõlmimist vahendada. Kuna hageja enda väitel sõlmis ta 2014. a-l kindlustuslepingu ERGO-ga soodsamatel tingimustel, kui pakkus talle kostja II, ei saa olla tekkinud talle ka kahju, sõltumata sellest, kas osa kindlustusmaksest jäi kostjale II või kas ERGO tasus kostjale II vahendamise eest hiljem tasu. 2015. a kindlustuslepingu kohta ei ole hageja väljendanud, et see olnuks sõlmitud talle ebasoodsatel tingimustel.

58. Hindamaks kahju hüvitamise nõuet, tuleb kahju tõendamisel hinnata, kas hageja ja kostja II olid sõlminud maaklerilepingu, mida rikkudes võis kostja II tekitada hagejale kahju, ning kas kostja I võis tekitada hagejale kahju kindlustusleppe rikkumisega.

Selleks tuleb hinnata ka hageja väiteid maaklerilepingu sõlmimise ningt tühisuse ja tühistamise kohta ning seda, kas 2014. ja 2015. a-l sõlmiti kindlustuslepingud kostjate tegevuse (vahendamise) tulemusena või kas kostjad rikkusid oma muid kohustusi. Analüüsida tuleb ka seda, kas ja millal maaklerileping lõppes, st kas koos kindlustusleppega või on see lõpetatud poolte kokkuleppel muul ajal või on see lõppenud hageja või kostja II ülesütlemisega.

59. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et tuvastatud asjaolude kohaselt ei ole hageja ja kostja II sõlminud sõnaselget maaklerilepingut.

Asja materjalide hulgas on üksnes hageja ja kostja I vaheline kindlustuslepe, mille järgi sõlmib kindlustusandja liisingueseme kindlustuslepingu liisinguvõtja esindajana kindlustusmaakleri vahendusel (I kd, tl 17 ja 17 pöördel). Kindlustusleppe kohaselt on kindlustusmaakleriks kostja II (I kd, tl 17 pöördel). Seega pidi kostja I sõlmima kindlustuslepingu hageja esindajana kostja II vahendusel.

60. Kui kostja I võttis endale hagejaga sõlmitud kindlustusleppega kohustuse korraldada liisingueseme kindlustus, siis oli see tema kohustus. Kindlustamine maakleri vahendusel ei saa luua kohustusi hagejale. Kui kostja I arusaama järgi andis hageja talle kindlustusleppega volituse sõlmida enda nimel kindlustuslepingu ja lisaks kostjaga II ka maaklerilepingu, tulnuks see selgelt hagejale ka teatavaks teha. Asjaolu, et kostjad ei ole hagejaga suheldes üksteist selgelt eristanud ning mõlema kostja nimel on esinenud samad isikud, kinnitab, et ka kostjad ise ei ole oma tegevusi selgelt eristanud. Lepingu saab VÕS § 9 lg 1 järgi lugeda sõlmituks siiski üksnes juhul, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. Kohtud on tuvastanud asjaolud, mille järgi ei saanud hagejal olla ootust, et kostjaga I sõlmitud kindlustusleppes sisaldus ka maaklerileping kostjaga II või et ta on andnud kostjale I enda nimel selle sõlmimiseks volituse. Kostja I ei saanud kindlustusleppes sõlmida maaklerilepingut kostja II eest, st võtta kohustusi kostjale II. Samuti ei saa maaklerilepingut hageja ja kostja II vahel järeldada ainuüksi sellest, et hageja märkis liisingutaotlusse, et soovib kindlustuspakkumusi kostjalt II.

61. Liisingulepinguga seotud kindlustuskohustuse täitmise korraldamise kokkulepete kohta tuleb liisinguvõtjale selgelt ja ühemõtteliselt teatada, kellega ja millise ning millistel tingimustel lepingu ta sõlmib ning kas ja kui palju läheb see talle maksma. Eeltoodut saab järeldada nii VÕS § 14 lg-s 2 kui ka TsÜS §-s 95 sätestatust. Kui krediidi saamiseks on vaja sõlmida kõrvalleping, eelkõige kindlustusleping, võetakse krediidi kogukulu arvutamisel arvesse ja tuleb Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehel VÕS § 4031 lg 1 ja lg 3 kolmanda lause järgi näidata ka nimetatud lepingust tulenevad kulud, eelkõige kindlustusmaksed. Kui tarbijal tuleb maksta eraldi maakleritasu, tuleb ka see kolleegiumi arvates avalikustada kindlustuse kulude hulgas.

62. Samas viitavad kolleegiumi arvates hageja ja kostja II maaklerilepingu sõlmimisele asjaolud, et hageja soovis kindlustuspakkumusi kostjalt II, kostja II esitas 2014., 2015. ja 2016. a-l hagejale kindlustuspakkumused ning kostja I sõlmis 2014. ja 2015. a-l hageja nimel kindlustuslepingud ERGO-ga ning hageja tasus eeltoodud kindlustuspakkumustele tuginedes koos liisingumaksetega kostjale I kindlustusmakseid.

63. Kui hageja võib nõuda kostjatelt maakleritasu tagastamist või hüvitamist, on tal õigus nõuda sellelt ka viivist VÕS § 113 lg 1 esimese lause alusel ja sama lõike teises lauses ettenähtud määras.

Viivise arvutamisele, mh suurusele ja arvestusperioodile ei ole kostjad eraldi vastuväiteid esitanud.

V

Kohtueelsete õigusabikulude hüvitamise nõue

64. Lisaks palus hageja mõista kostjalt I kohtuväliste õigusabikulude katteks välja 2227 eurot 50 senti ja viivise sellelt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 5. oktoobrist 2016 kuni kulude hüvitamiseni.

65. Kuna hageja ei ole ringkonnakohtu otsust vaidlustanud, on see jõustunud osas, millega jäeti rahuldamata hageja nõue kohtueelsete õigusabikulude hüvitamiseks 1507 euro 50 sendi ulatuses ja sellelt viivise saamiseks (TsMS § 456 lg 4 teine lause).

66. Kolleegium nõustub kohtutega, et hageja kohtueelsed õigusabikulud on tuvastatud asjaolusid arvestades mõistlikud ja vajalikud ning seda sõltumata sellest, kas hagi jääb lõppkokkuvõttes osaliselt rahuldamata. Hageja selle nõude rahuldamise õiguslikuks aluseks on VÕS § 115 lg 1.

Tarbijatele peab olema tagatud tõhus võimalus panna ettevõtjate vastu maksma ka väiksemaid nõudeid. Seda ka juhul, kui õigusabile kuluv raha ületab keerukates õigusküsimustes oluliselt haginõude rahalist suurust. Vastasel juhul võib tarbijakaitsenormide rakendamise kohtuliku kontrolli võimalus olla piiratud.

67. Kuna hageja võib nõuda kostjalt I kohtuväliste õigusabikulude hüvitamist, on tal õigus nõuda sellelt ka viivist VÕS § 113 lg 1 esimese lause alusel ja sama lõike teises lauses ettenähtud määras.

Viivise arvutamisele, mh suurusele ja arvestusperioodile ei ole kostjad eraldi vastuväiteid esitanud.

VI

Menetluslikud otsustused

68. Kuna kolleegium ise ei saa TsMS § 688 lg-test 1-3 tulenevalt asjaolusid tuvastada ega tõendeid hinnata, ei võta kolleegium asja juurde kostjate esitatud dokumentaalseid tõendeid kindlustusmaksete ja maakleritasu maksmise kohta ning näeb ette nende eemaldamise kohtute infosüsteemist. Kuna dokumente ei ole esitatud paberil, ei ole vaja neid ka tagastada.

Kuna kostjad taotlesid menetluse kinniseks kuulutamist üksnes nendes dokumentides sisalduva ärisaladuse tõttu, jätab kolleegium selle taotluse rahuldamata.

Kolleegium märgib lisaks, et TsMS § 59 lg 11 teise lause järgi ei või piirata hagimenetluse poolte õigust toimikuga tutvuda ja saada sellest ärakirju.

69. Menetluskulud jaotab ja määrab kindlaks ringkonnakohus sõltuvalt asja lahendamise tulemusest (TsMS § 173 lg 3 teine lause, § 174 lg 6).

70. Kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel kostjatele tagastada.

71. Kolleegium soovitab pooltele lahendada vaidlus kompromissiga. Seda põhjusel, et õiguslikes küsimustes on kolleegium seisukohad andnud, ning arvestades vaidlusaluste summade väiksust ja vaidluse tõttu kantud ja eelduslikult lisaks kantavate õigusabikulude suurust.

Malle Seppik, Villu Kõve, Tambet Tampuu

Sulge
Perekonnaasjad ja pärimine
Raha/Rahalised nõuded
Kohtumenetlused
Kohtuasja algatamine
Teie õigused
Õigusaktid ja kohtupraktika
Äriregistrid, kinnistusraamatud ja maksejõuetuse registrid
Otsige õigusvaldkonna spetsialisti
Koolitused, õigusalase koostöö võrgustikud ja kohtuasutused