KO H T U O T S U S
E e s t i V a b r i i g i n i m e l
Kohus Tallinna Halduskohus
Kohtunik Sirje Kaljumäe
Otsuse tegemise aeg ja koht 27. jaanuar 2016, Tallinn
Haldusasja number 3-15-2296
Haldusasi Eesti Tarbijateühistute Keskühistu kaebus Tarbijakaitseameti
13.08.2015 ettekirjutuse nr EK-TT-2015-00060
tühistamiseks
Menetlusosalised Kaebaja – Eesti Tarbijateühistute Keskühistu, volitatud
esindaja Rika Tamm
Vastustaja – Tarbijakaitseamet, volitatud esindaja Ave Mägi
Asja läbivaatamine Kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
1. Jätta Eesti Tarbijateühistute Keskühistu kaebus rahuldamata.
2. Jätta poolte menetluskulud nende enda kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED
Otsuse peale võib Tallinna Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul
otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 26. veebruaril 2016.
Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada
vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse
esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem
kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3).
Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida,
vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS §
182 lg 1 p 9).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1. Tarbijakaitseamet (edaspidi ka TKA) tegi 13.08.2015 ettekirjutuse nr EK-TT-2015-00060
millega 1) juhiti Eesti Tarbijateühistute Keskühistu (edaspidi ka ETK) tähelepanu
õigusrikkumisele, mis seisneb ETK poolt tarbijatele juba sõlmitud lepinguga seotud küsimustes
ühenduse võtmiseks klienditeeninduse lühinumbri 13014 pakkumises, millele helistamine on
hinnastatud tavapärasest kõrgema tariifiga. Tarbija peab kõne eest tasuma oluliselt kallimat
hinda, kui tavalisele lauatelefoni või mobiiltelefoni numbrile helistades; 2) kohustati ETK-d
lõpetama tarbijatele lepinguga seotud teadete või tahteavalduste edastamiseks või seoses muude
lepingu täitmisega seotud asjaoludega ühenduse võtmiseks tavapärasest (põhitariifist) kõrgema
hinnaga klienditeeninduse telefoninumbri pakkumine ning pakkuda kõikidele tarbijatele sõlmitud
lepinguga seotud küsimustes ühenduse võtmiseks üksnes tavapärase lauatelefoni või
mobiiltelefoni numbrile helistamise tariifiga või soodsaimat telefoninumbrit. Samuti kohustas
TKA ETK-d edasiselt rikkumisest hoiduma. Ettekirjutus sisaldas ka sunniraha hoiatust, mille
kohaselt määrab TKA ettekirjutuse määratud tähtajaks täitmata jätmise korral ETK-le
korrakaitseseaduse (KorS) § 28 lg 2 alusel sunniraha 3500 eurot. Kuna ETK ettekirutust ei
täitnud, määras TKA 07.09.2015 otsusega nr 6-4/15-000666-015 kaebajale sunniraha 3000 eurot,
mille tasumise tähtaeg oli 21.09.2015.
Ettekirjutuse kohaselt on vastuolus võlaõigusseaduse (VÕS) § 281 lg-ga 3 ning Euroopa
Parlamendi ja Nõukogu direktiivi 2011/83/EL art-ga 21, et ETK poolt tarbijatele pakutav
klienditeeninduse või klienditoe telefoninumbrile (13014) helistamine mobiiltelefonilt maksab
võrreldes tavalisele standard geograafilise (lauatelefoni) või mobiiltelefoni numbrile tunduvalt
rohkem (nt EMT võrgust 0,2278 eurot, Elisa võrgust 0,30 eurot). Sideteenuste pakettide
kõneminuti hinnad võrdluseks on alates 0,01 eurost minuti kohta kõikidesse võrkudesse. Euroopa
Komisjoni seisukoha järgi ei vasta Eestis kohaldatav lühinumbrisüsteem põhitariifi nõudele.
Kuigi lühinumber ei eelda tulu jagamist kauplejate ja sideettevõtjate vahel, on see praktikas
võrreldav eritariifsete teenusnumbritega. Põhitariifist kõrgema tasuga numbri kasutamine on
võimalik, kui tarbija kõne sellele numbrile ei ole seotud lepinguga või ostetud kauba või
teenusega (nt päringud lahtiolekuaegade kohta vms), kuid sel juhul peab tarbijat teavitama,
milline number on tarbijale, kes on sõlminud lepingu ning milline muudes küsimustes. Olukorras,
kus ETK pakub nii lühinumbrit kui ka pikka numbrit ilma lisainformatsioonita, võivad tarbijad
võtta ühendust teadmata, et nad kasutavad numbrit, millele helistamisel kehtib kõrgem tariif.
Tarbija teavitamiseks ei ole piisav, kui vastav teave on esitatud ainult korduma kippuvate
küsimuste rubriigis. Tarbijad lähtusid ka lühinumbrist, mis oli märgitud kliendikaardil
(säästukaart).
2. Tallinna Halduskohtule saabus 11.09.2015 ETK kaebus, milles kaebaja palub tunnistada
tühiseks TKA 13.08.2015 ettekirjutuse nr EK-TT-2015-00060 ja 07.09.2015 otsuse nr 6-4/15-
000666-015. Kaebaja 23.09.2015 täpsustuse kohaselt soovib ta TKA 13.08.2015 ettekirjutuse
nr EK-TT-2015-00060 tühistamist.
3. Kohus rahuldas 21.09.2015 määrusega kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse ning peatas
TKA 13.08.2015 ettekirjutuse nr EK-TT-2015-00060 täitmise ja keelas 07.09.2015 otsuse nr 6-
4/15-000666-015 sundtäitmisele suunatud toimingud.
POOLTE SEISUKOHAD
4. Kaebaja taotleb vaidlustatud ettekirjutuse tühistamist, esitades kaebuses ja 21.09.2015
kaebuse täienduses järgmised seisukohad.
4.1. TKA ei ole ettekirjutuse aluseks olevaid õigusakte õigesti tõlgendanud. ETK ei ole tarbijate
teenindamiseks lühinumbri kasutamisel rikkunud VÕS § 28¹ lg 3. Seadusandja on mõistnud
VÕS § 28¹ lg 3 puhul direktiivi artiklit 21 selliselt, et see keelab kauplejal endal võtta tarbijalt
talle helistamise eest täiendavaid tasusid, kuid ei piira telekommunikatsiooniteenuste osutaja
õigust kaupleja kasutuses olevale telefonile helistamise eest tarbijalt tasu nõuda.
Võlaõigusseaduse muutmise seaduse eelnõu seletuskiri toob välja, et VÕS § 28¹ lg 3 eesmärk
on takistada eelkõige ettevõtjal/kauplejal kasutada telefoniteenust tulu teenimise eesmärgil.
VÕS § 28¹ lg 3 eesmärk on keelata selliste eritariifsete teenusnumbrite kasutamine, millele
helistamisest saadav tulu kuulub jagamisele operaatori ja kaupleja vahel ja millele helistamine
maksab operaatori tavahinnast rohkem. Lühinumbri kasutamine ETK poolt tarbijate
teenindamiseks ei ole vastuolus VÕS § 28¹ lg-ga 3.
4.2. ETK ei nõua lühinumbrile 13014 helistamisel helistajalt mingisugust „täiendavat tasu“ ning
kehtib helistaja kõneoperaatori poolt kehtestatud hinnakirjajärgne hind. Numbrile 13014
helistamise eest saavad tasu sideoperaatorid, keda ei saa käsitelda ettevõtjana VÕS § 28¹ lg 3
tähenduses ning kellel on direktiivi artikli 21 kohaselt ühemõtteliselt õigus sellise kõne eest
tasu saada. Lühinubrile helistamise võimalus on üheks alternatiiviks, mida ETK soovib oma
klientidele lisaks nn pikal numbril, posti ja e-posti teel ühenduse võtmiseks pakkuda.
4.3. Direktiivi art 21 ei piira mõistet „põhitariif“ üksnes laua- või mobiiltelefoninumbrite
põhitariifiga ja kehtib seega samavõrd muude numbrite, sh lühinumbrite põhitariifi kohta.
Komisjonil ei ole õigust anda direktiivile kitsendavat tõlgendust ja ka liikmesriikide vastavatel
asutustel omakorda ei ole õigust sellisest kitsendavast tõlgendusest juhinduda. Ka
juhenddokument ei välista põhitariifsete lühinumbrite kasutamist, millega ettevõtja lisatulu ei
teeni.
4.4. VÕS §-s 28¹ lg 3 ise ei räägi midagi „põhitariifist“, vaid üksnes nõudest, et
ettevõtja/kaupleja ei tohi tarbija teenindamiseks mõeldud numbrile helistamisest täiendavaid
tasusid nõuda ehk selliselt kõnelt tulu teeninda. See nõue on ETK poolt olnud ilmselgelt
täidetud.
4.5. Vastustaja on siseriikliku õiguse vastavat sätet arvestamata sisuliselt asunud ETK väidetava
õigusrikkumise põhistamisel (otse)kohaldama direktiivi artiklit 21, viidates põhjendamatult
kitsalt Komisjoni juhenddokumendile. Nõuetekohaselt ja korrektselt üle võtmata direktiiv ei
saa eraõiguslikele isikutele vahetult kohustusi tekitada ning vastustaja ei saa Direktiivile
vahetult eraõigusliku isiku vastu tugineda.
4.6. VÕS § 28¹ lg 3 ei keela kauplejal võtta tarbijate teenindamiseks kasutusele lühinumbrit ega
ka paralleelselt nii lühikest kui ka nn pikka numbrit.
4.7. ETK on (eesmärgiga vältida edasisi sunniraha otsuseid) viinud oma kodulehel kuvatava
info kooskõlla TKA tõlgendusega VÕS § 281 lg-le 3, kuvades nii numbrit 6613014 kui ka
klienditeeninduse telefoninumbrit ning lühinumbrit 13014 kui infotelefoni lühinumbrit.
Kaebaja soovib ettekirjutuse tühistamist, et vältida sunniraha tasumine.
5. Vastustaja palub jätta kaebus rahuldamata ja menetluskulud kaebaja enda kanda.
Vastustaja väidab järgmist.
5.1. 13. juunil 2014 jõustunud VÕS § 281 lg 3 tõlgendamisel tuleb arvestada ka Euroopa Liidu
õiguse ülimuslikkusega ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. oktoobri 2011. aasta
direktiivi 2011/83/EL sätetega.
5.2. Euroopa Komisjoni Õigusküsimuste Peadirektoraadi juuni 2014 juhenddokument1
(edaspidi juhenddokument), milles käsitletakse direktiivi 2011/83/EL artiklit 21, selgitatakse
muuhulgas, et selle sätte eesmärk on kaitsta tarbijat lisatasude eest juhul, kui tal on vaja
1 Õigusküsimuste Peadirektoraadi juhenddokument, milles käsitletakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25.
oktoobri 2011. aasta direktiivi 2011/83/EL tarbija õiguste kohta, millega muudetakse nõukogu direktiivi
93/13/EMÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 1999/44/EÜ ja millega tunnistatakse kehtetuks
nõukogu direktiiv 85/577/EMÜ ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 97/7/EÜ, lk 60-61.
helistada kauplejale, kellega ta on sõlminud lepingu, näiteks kaebuse esitamiseks. Selliste
telefonikõnede puhul ei peaks tarbija maksma rohkem kui põhitariifi järgi, st mitte rohkem kui
puhas elektroonilise side teenuse kulu. Eestis lisanduvad lühinumbritele helistamise tasud alati
sideettevõtjate poolt pakutavate pakettide kuutasule. Arvestades sideettevõtjale elektroonilise
side seadusest tulenevat õigust muuta ühepoolselt sideteenuse lepingu tingimusi, ei ole
välistatud, et lühinumbritele helistamise hinnad võivad veelgi tõusta.
5.3. VÕS §-i 281 tõlgendamisega seonduvalt leiab vastustaja, et juhul kui kaupleja haldab
telefoniliini selleks, et lepinguline klient (tarbija) saaks telefoni teel kauplejaga ühendust võtta
lepinguga seotud küsimustes, ei tohiks sellele telefoninumbrile helistamine tarbijale maksta
rohkem kui põhitariif – tariif, mida tarbija maksab tavapäraselt laua- või mobiiltelefoninumbrile
helistamisel. Samuti peaks sellisele liinile helistamine mahtuma paketipõhisesse kuutasusse,
mitte kajastuma lisatasuna sideteenuse paketipõhisele kuutasule.
5.4. Vaidlustatud ettekirjutuse täitmine on oluline tarbijate õiguste ja huvide tagamiseks ja
kaitsmiseks ning ettekirjutusega kaitstakse otseselt tarbijate huve ja õigust võtta lepingulistes
küsimustes ettevõtjaga ühendust üksnes põhitariifiga või soodsaimal telefoninumbril.
5.5. Kui mobiiltelefoniteenuste puhul on kehtivaks põhitariifiks 0,01-0,06 eurot, mille tarbija
peaks maksma tavalisele lauatelefonile või mobiiltelefonile helistades, siis lühinumbrile
helistamisel maksavad tarbijad mitukümmend korda kõrgemat hinda. Tarbijatelt võetakse
lühinumbrile helistamisel tasu juba ooteajal (ooterežiimil) olemise eest. Seevastu põhitariifiga
telefoninumbrile helistamisel ooteajal oleku eest tasu ei võeta. Lühinumbri kasutamise võimalik
mugavus ei kaalu üle tarbijate õigust saada neile olulistes lepingulistes küsimustes ettevõtjaga
ühendust võtta tavamaksumusega telefoninumbril.
5.6. Vastustaja on jätnud ETK otsustada, kuidas ta tagab ettekirjutuse täitmise ja põhitariifist
kõrgema hinnaga telefoninumbri pakkumise lõpetamise tarbijatele. Kui pakutakse erinevaid
telefoninumbreid klientidele ja mitteklientidele, tuleb lähtuvalt tarbijakaitseseaduse (TKS) § 4
sätestatud tarbija teavitamise kohustusest eristada pakutavate telefoninumbrite juures, milleks
või kellele üks või teine telefoninumber helistamiseks mõeldud on, tuues välja ka selle
maksumuse. Sellisel juhul on tarbijatel võimalik teha teadlik valik.
5.7. Kaebus on kaebaja õiguste väitetava rikkumise osas ebaselge. Kui kaebaja peab silmas
ettevõtlusvabaduse piiramist, tuleneb see seadusest (VÕS) ning on kehtestatud avalikes huvides
– tarbijate kaitseks.
5.8. Vastustaja on 22.10.2015 tuvastanud riikliku järelevalve protokolliga nr KPM-TT-2015-
01650, et kaebaja jätkab endiselt VÕS § 281 lõigete 3 ja 4 rikkumist. Kaebaja lühinumbrile
helistamisel annab automaatvastaja informatsiooni, et tegemist on säästukaardi klienditoe
telefoniga, eksitades sellega tarbijaid ka lepingulistes küsimustes ühendust võtma lühinumbril,
millele kehtib tavapärasest kõrgem tariif.
5.9. Vastustaja märgib 21.12.2015 täiendavas seisukohas, et eeltoodud sätetega sooviti saavutada
olukord, et tarbija ei väldiks kauplejaga telefoni teel ühenduse võtmist lepinguga seotud küsimustes
(sh täiendavate selgituste saamiseks, kaebuse esitamiseks jne) pelgalt seetõttu, et helistamine võib
kaasa tuua lisakulusid. VÕS §-s 281 sätestatud olukorda tuleb hinnata tarbija seisukohalt ning
tõlgendada selliselt, et tarbijalt on keelatud nõuda suuremat tasu, kui tasu, mis tavapäraselt tekib tal
laua- või mobiiltelefoninumbrile helistamisel. Ettekirjutuse täitmine on oluline tarbijate õiguste ja
huvide kaitse seisukohalt
KOHTU SEISUKOHT
6. Vaidlus asjas on selles, kas vastustaja on õiguspäraselt teinud kaebajale ettekirjutuse,
tuginedes VÕS § 281 lg-le 3 ning selle sätte ning Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiivi
2011/83/EL art 21 tõlgendamise üle.
Vaidlust ei ole selles, et TKA oli pädev vaidlustatud ettekirjutust andma. TKA pädevuses on
teostada järelevalvet tarbijakaitseseaduses ja selle alusel kehtestatud õigusaktides ning teistes
seadustes tarbija õiguste kaitseks sätestatud nõuete täitmise üle (TKS § 17 lg 2 p 1).
7. Vastustaja tuvastas 12.08.2015 riikliku järelevalve meetme kohaldamise protokolliga nr
KPM-TT-2015-01277 (tl 115–116) TKA-le laekunud kaebuse alusel, et ETK kodulehel
pakutakse tarbijatele klienditeeninduseks üksnes lühinumbrit 13014, millele mobiiltelefonilt
helistades kehtib tavalisele lauatelefoni või mobiiltelefoni numbrile helistamisega võrreldes
oluliselt kõrgem tariif. 13.06.2014 jõustunud VÕS 281 lg 3 kohaselt ei tohi ettevõtja pakkuda
tarbijale lepinguga seotud küsimustes ühenduse võtmiseks põhitariifist kõrgema hinnaga
telefoninumbrit. Põhitariifiks on tavalisele lauatelefoni või mobiiltelefoni numbrile helistamise
paketipõhine hind. Eraldi järelevalvemenetluse ajal (6-4/15-000666) on ETK lisanud
kodulehele lisaks lühinumbrile 13014 ka pika numbri 6660098 ning lisanud eelnimetatud
numbritele helistamise hinnateabe kodulehele korduvate küsimuste rubriiki internetiaadressil
https://www.skaart.ee/et/info/KKK. Seega on veebilehel kättesaadavat informatsiooni
täiendatud, kuid ETK 10.08.2015 vastuse kohaselt pakub ETK endiselt tarbijatele
klienditeeninduse telefoninumbrina kõrvuti tavalise lauatelefoni numbriga lepinguga seotud
küsimustes ka lühinumbrit, millele mobiiltelefonilt helistades kehtib oluliselt kõrgem hind.
Järelevalvemenetluse käigus on vastustaja tuvastanud 12.08.2015 kaebaja veebilehel järgmise
teabe avaldamise.
„1. ETK Säästukaardi veebilehe avalehel aadressil https://www.skaart.ee/ on klienditeeninduse
telefoninumbritena avaldatud tarbijatele numbrid 13014 ja 6660098 (24h klienditeenindus)
ning lisaks on avaldatud e-posti aadress klienditugi@etk.ee.
2. ETK veebilehe aadressil https://www.skaart.ee/et/info/KKK on avaldatud tarbijatele
järgmine teave (veebilehel kajastatu väljatrükk tl 117–118):
2.1. "Mida pean tegema, kui minu kontaktandmed muutuvad (elukoht, telefon, e-posti aadress)?
Kontaktandmete muudatusest palume Teil teada anda kas läbi iseteeninduskeskkonna -
www.säästukaart.ee või saates e-kirja aadressile klienditugi@etk.ee. Samuti võite helistada
meie klienditoe telefonile 13014."
2.2. "Mida teha, kui minu kaart ei tööta (kaart ei ole toimiv)? Palun helistage meie klienditoe
telefonile 13014 ning me selgitame välja põhjuse, miks kaart ei tööta."
2.3. "Mida teha kui kaart on kadunud või varastatud? Kaardi kadumise või varguse korral
palume Teil koheselt helistada ööpäevaringsele klienditoe telefonile 13014."
2.4. "Leidsin võõra Säästukaardi, mida peaksin sellega tegema? Kui olete leidnud teise isiku
kaardi, palume Teil helistada meie klienditoe telefonile 13014 või viia kaart lähimasse ETK
Grupi kauplusesse."
2.5. "Kust ma saan põhjalikumat infot Säästukaardi kohta? Säästukaardi omaniku käsutuses on
ööpäevaringne klienditugi telefonil 13014, e-posti aadressil klienditugi@etk.ee ning
iseteeninduskeskkond www.säästukaart.ee."
2.6. "Kui palju maksab klienditoe telefonile helistamine? Lauatelefonilt meie lühinumbrile
13014 või numbrile 666 0098 helistades tuleb maksta nii nagu tavalisele lauatelefonile
helistades. Mobiiltelefonilt lühinumbrile 13014 helistades maksustatakse kõneminut vastavalt
mobiilioperaatorite poolt kehtestatud lühinumbrile helistamise tariifile (EMT võrgust 0,2278
eur/minut, Elisa võrgust 0,30 eur/minut, Tele2 võrgust 0,23 eur/minut). Tavanumbrile 666 0098
helistades kehtib Teie operaatori hinnakirjapõhine tariif.“ “
8. Vaidlustatud ettekirjutuse õiguslikuks aluseks on VÕS § 281 lg 3.
13. juunil 2014 jõustusid VÕS muudatused, millega võeti Eesti õigusesse üle Euroopa
Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2011/83/EL tarbija õiguste kohta, millega muudetakse
nõukogu direktiivi 93/13/EMÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 1999/44/EÜ ja
millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 85/577/EMÜ ning Euroopa Parlamendi ja
nõukogu direktiiv 97/7/EÜ.
Nimetatud muudatuste hulka kuulub ka VÕS § 28¹ lg 3, mis sätestab: „Kui ettevõtja võimaldab
tarbijal lepinguga seotud teadete või tahteavalduste edastamiseks või seoses muude lepingu
täitmisega seotud asjaoludega endaga ühendust võtta, helistades ettevõtja nimetatud telefonil,
ei või ettevõtja nõuda tarbijalt selle eest täiendavat tasu.“
Võlaõigusseaduse ja tarbijakaitseseaduse muutmise seaduse eelnõu (505 SE) seletuskirjas on
selgitatud järgmist: „Lõikesse 3 võetakse üle direktiivi art 21, mille eesmärk on tagada tarbijate
kaitse olukorras, kui ettevõtja haldab telefoniliine selleks, et tarbija saaks temaga seoses
sõlmitud lepinguga ühendust võtta, näiteks täpsustada lepingu tingimusi või esitada
taganemisavalduse. Täpsemalt näeb direktiiv ette, et sellises olukorras ei saa vastava
telefoniliini kasutamine olla tarbija jaoks kallim kui helistamine tavatelefonile ehk kõne
maksumus peab lähtuma põhitariifist. Kuna tarbija tasub helistades alati
telekommunikatsiooniteenuse osutajale, toob vastav regulatsioon kaasa sisuliselt selle, et
ettevõtja ei saa tarbijalt eespool nimetatud liinile, sh mõnele lühinumbrile helistamise eest omalt
poolt täiendavat tasu nõuda, vaid tarbija kohustused piirduvad üksnes tavalise tasu maksmisega
telekommunikatsiooniteenuse osutajale. Tarbija peab maksma ainult sideteenuse osutajale
tavalisele numbrile helistamise tavatariifi järgi. Teisiti öeldes on vastava sätte eesmärk takistada
ettevõtjal kasutada eespool nimetatud telefoniteenust tulu teenimise eesmärgil.“
Direktiivi 2011/83/EL artikkel 21 esimene lõik näeb ette: “Liikmesriigid tagavad, et kui
kaupleja haldab telefoniliini selleks, et temaga saaks seoses sõlmitud lepinguga telefoni teel
ühendust võtta, ei pea tarbija kauplejaga ühendust võttes maksma rohkem, kui põhitariifi järgi.“
Art 21 lõike 2 kohaselt ei piira esimene lõik telekommunikatsiooniteenuste osutaja õigust
selliste kõnede eest tasu võtta.
9. Pooled tõlgendavad erinevalt VÕS § 281 lg-t 3 ja direktiivi 2011/83/EL art-t 21.
Senises kohtupraktikas on leitud, et VÕS § 281 lg 3 grammatiline tõlgendamine viib järeldusele,
et ettevõtjal on keelatud igasuguse lisatasu võtmine tarbijalt, kes soovib kauplejaga
kontakteeruda lepingulistes küsimustes. Tallinna Ringkonnakohus on 28.07.2015. a määruses
haldusasjas nr 3-15-1699 (p-d 11 ja 12; esialgse õiguskaitse menetluses) leidnud, et sellise
tõlgenduse võimalikkust ei välista ka eelnõu 505 SE seletuskirja vastuoluline ja ebaselge
sõnastus. Seejuures on ringkonnakohus leidnud, et direktiivi 2011/83/EL art-st 21 nähtuvalt
pole oluline mitte ettevõtja poolt tulu saamine, kui tarbija võtab temaga lepingulistes
küsimustes ettevõtja poolt avaldatud numbril ühendust, vaid et tarbija ei peaks maksma rohkem,
kui põhitariifi järgi on ette nähtud. Sellist tõlgendust toetab ka direktiivi 2011/83/EL eesmärk,
milleks on aidata kõrge tarbijakaitse taseme saavutamisega kaasa siseturu nõuetekohasele
toimimisele, ühtlustades tarbijate ja kauplejate vahel sõlmitud lepinguid käsitlevate
liikmesriikide õigus- ja haldusnormide teatavaid aspekte (direktiivi 2011/83 art 1).
Kuigi sisuline vaidlus haldusasjas nr 3-15-1699 jätkub hetkel apellatsiooniastmes, peab kohus
eeltoodud tõlgendusest võimalikuks lähtuda ka praeguse vaidluse lahendamisel.
10. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et vaidlustatud ettekirjutuse andmise ajal oli
kaebajaga suhtlemiseks kasutusel lühinumber 13014, millele helistamisel lisandus sideteenuse
pakkuja tavapärasele hinnakirjajärgsele hinnale täiendav tasu.
Iseenesest lubamatu ei ole mitte lühinumbri kasutamine, vaid asjaolu, et sellega lisandub
teenusepakkuja tariifi järgi lisatasu, mis tuleb tasuda tarbijal. Ka Tallinna Ringkonnakohus
leidis eelnevalt viidatud lahendis (p 14), et direktiivi 2011/83 art 21 ei keela lühinumbri
kasutamist, vaid lubatud ei ole tarbijalt nõuda kõrgemat kõnehinda, kui põhitariifi järgi tuleks
tasuda. Lühinumbri kasutamist ei ole välistanud ka vastustaja vaidlustatud ettekirjutuses ega
kohtumenetluses.
Eeltoodud sätete kohaselt on määrav, et lisatasu ei nõutaks sellisele telefoninumbrile
helistamiseks, mida tarbijad kasutavad ühenduse võtmiseks lepinguga seotud küsimustes.
11. Samuti ei õigusta lisatasulisele lühinumbrile helistamist asjaolu, et sellest ei saa tulu
kaupleja, vaid telekommunikatsiooniettevõte. Tarbija seisukohast ei ole määrav kasusaaja isik,
vaid asjaolu, et temale täiendavat kulu ei tekiks. Seega ei saa VÕS § 281 lg 3 tõlgendamisel üle
tähtsustada seletuskirja sõnastust „[---]vastava sätte eesmärk takistada ettevõtjal kasutada
eespool nimetatud telefoniteenust tulu teenimise eesmärgil“. Kuna vastav säte on kehtestatud
tarbijakaitse eesmärki ja tarbija huve arvestades, ei oma tähendust, et täiendava tasu saajaks ei
ole kauplev ettevõtja, kelle tegevusega seoses eritariifiga telefoninumbril helistatakse, vaid
sideettevõtja.
12. Vastustaja on järelevalvemenetluses välja selgitanud, et lisaks lühinumbrile lisas
kaebaja oma veebilehele ka nn pika ehk tavatariifiga telefoninumbri, mis mõlemad on leitavad
veebilehel https://www.skaart.ee/. Seega oli tarbijatel olemas valikuvabadus, kummale
numbrile helistada. Samas ei ole vaidlust selles, et kaebaja veebilehel https://www.skaart.ee/
puudus teave sellel numbril helistamise hinna (sh tavalisele tariifile lisanduva täiendava tasu)
kohta ning hinnainfo oli kättesaadav korduma kippuvate küsimuste rubriigis
https://www.skaart.ee/et/info/KKK.
Kohus nõustub vastustajaga selles, et selline teavitus ei ole piisav. Olles saanud teada
telefoninumbrid teenusepakkuja avalehelt, ei ole mõistlik eeldada, et tarbija peaks avama veel
täiendavaid muid lehti või linke (sh oskama hinnateavet otsida korduma kippuvate küsimuste
alajaotusest) või üldse oskama kahtlustada, et mõnel numbril helistamine võiks kaasa tuua
täiendava tasu. Tavatarbija jaoks võib üldjuhul osutuda keerukaks eristada ka olukordi, mil ta
pöördub kaupleja poole lepingulistes küsimustes muudest juhtudest. Seega peab esitatav teave
arvestama keskmiselt mõistliku tarbija võimekust infot otsida ja mõista. Nähes ilma täiendava
hinnainfota kõrvuti lühemat ja pikemat telefoninumbrit, on loogiline ja usutav, et tarbija
kasutab lihtsuse ja mugavuse tõttu lühemat numbrit.
TKS §-s 4 sätestatud tarbija teavitamise kohustusest kui tarbijakaitsele üldiselt iseloomulikust,
tuleneb ka nõue, et tarbija valik tava- ning eritariifsele (kallima kõneminuti hinnaga)
telefoninumbrile helistamisel oleks teadlik, mitte juhuslik ja teenusepakkuja eksitavast
käitumisest tingitud.
13. Kaebajal on õigus, et VÕS § 281 lg 3 ei kasuta mõistet „põhitariif“. Samas on vastustaja
põhjendatult ettekirjutust motiveerides seda mõistet kasutanud. Mõiste „põhitariif“ sisaldub
direktiivi 2011/83/EL art-s 21 ning seda kasutatakse ka eelnõu 505 SE seletuskirjas.
14. Kohus ei nõustu kaebajaga selles, et vastustaja on VÕS § 281 lg-t 3 tõlgendades
põhjendamatult tuginenud Euroopa Komisjoni juhenddokumendile. Samuti ei nõustu kohus
sellega, et vastustaja on ebakorrektselt Eesti õigusesse üle võetud direktiivi kaebajale
koormavat haldusakti andes otse kohaldanud.
14.1. VÕS § 28¹ lg 3 sarnaselt direktiivi 2011/83/EL art-ga 21 käsitleb olukorda, kus tarbijad
pöörduvad müüja poole just lepinguga seotud küsimustes (mitte muu, üldisema info
küsimiseks), samuti sätestavad mõlemad normid keelu võtta tarbijalt täiendavat tasu
helistamisel. VÕS § 28¹ lg 3, sätestades keelu täiendavat tasu võtta, ei pea silmas, et tarbija
saaks müüja poole pöörduda täiesti tasuta ilma oma telefonioperaatori tingimustele vastavat
tasu maksmata. Sama tuleneb direktiivi art 21 teisest lõigust ning seda põhimõtet on selgitatud
ka juhenddokumendis.
Kohus ei näe VÕS § 28¹ lg 3 tõlgendamisel vastuolu Euroopa Liidu õigusega (direktiivi
2011/83/EL art-ga 21). Direktiivi korrektne ülevõtmine siseriiklikku õigusesse ei tähenda
direktiivi sätte sõna-sõnalist sissetoomist liikmesriigi õigusesse, vaid liikmesriik on kohustatud
saavutama direktiivi eesmärgi, kuid talle jääb konkreetse ülevõtmise üksikasjade (sh sõnastuse
osas) valikuvõimalus.
Seega ei nõustu kohus kaebajaga, et direktiivi 2011/83/EL art 21 oleks laiatähenduslikum
võrreldes VÕS § 281 lg-ga 3 ning vastustaja oleks kaebajat koormavat haldusakti andes
direktiivi otse kohaldanud. Vastustaja on õigustatult lähtunud asjakohasest riigisiseses õiguse
normist, tõlgendades seda EL õigusega kooskõlas.
14.2. Kohtu hinnangul ei ole VÕS § 28¹ lg 3 ja selle aluseks oleva direktiivi 2011/83/EL art-ga
21 tõlgendamisel Euroopa Komisjoni õigusküsimuste peadirektoraadi juuni 2014 juhenddokumendile
(lisatud ka vastustaja poolt haldusasja materjalide hulka (tl 55–93) tuginemine
lubamatu ning ei too kaasa ei siseriikliku sätte ega direktiivi kitsendavat tõlgendamist.
Dokumendist nähtuvalt on selle eesmärk, hoolimata õigusliku siduvuse puudumisest,
hõlbustada 25. oktoobril 2011 vastu võetud tarbijaõiguste direktiivi 2011/83/EL (edaspidi
„direktiiv”) tõhusat kohaldamist, samas kui Euroopa Liidu õiguse tõlgendamise pädevus jääb
lõplikult ikka Euroopa Liidu Kohtule.
Kohtupraktikas on rõhutatud, et siseriikliku õiguse ja Euroopa Liidu õiguse vastuolu korral
tuleks eelistada Eesti õiguse tõlgendamist võimalikult kooskõlas Euroopa Liidu õigusega (nt
Riigikohtu 16.06.2010 otsus haldusasjas nr 3-3-1-36-10, p 19 ja seal viidatud praktika).
Euroopa Komisjoni juhenddokument on üheks abinõuks Euroopa Liidu õiguse normi paremal
mõistmisel.
15. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 158 lg 2 kohaselt hindab kohus haldusakti
õiguspärasust haldusakti andmise või toimingu tegemise aja seisuga. Kui seadus ei sätesta
teisiti, teeb kohus asjaolud kindlaks kohtuotsuse tegemise aja seisuga.
Eelnevast tulenevalt on kohus seisukohal, et vaidlustatud ettekirjutus on selle andmise hetke
seisu arvestades õiguspärane. Vastustaja on õigesti tõlgendanud kohaldatavaid õigusnorme.
Kaebaja ei ole vaidlustatud ettekirjutuse osas välja toonud menetlus- ega vorminõuete rikkumisi
ning need puuduvad ka kohtu hinnangul. Vaidlustatud ettekirjutus sisaldab kaalutlusotsusele
kohaseid põhjendusi. Kaebajale ettekirjutusega pandud kohustus ei ole kohtu hinnangul
ülemääraselt koormav, kuna kaebajale on jäetud valikuvõimalus ettekirjutuse täitmisel. Seega
on tegemist õiguspärase haldusaktiga ja puudub alus selle tühistamiseks.
16. Kaebaja on üheselt arusaadavalt väljendanud tahet praeguses asjas vaidlustada
tühistamiskaebusega 13.08.2015 ettekirjutust, mitte aga sunniraha määramise otsust (tl 37–38).
Asjaolu, et kaebaja on hiljem, juba kohtumenetluse ajal ettekirjutuse täitmiseks samme astunud,
ei muuda vaidlustatud ettekirjutust õigusvastaseks. Kohus ei saa praeguses asjas võtta ka
seisukohta, mis hetke seisuga ja mil määral kaebaja oli ettekirjutust täitnud ega otsustada
sunniraha määramise põhjendatuse üle – need asjaolud tuvastatakse vajadusel sunniraha
määramise ja täitmise õiguspärasuse üle toimuvas vaidluses. Vastustaja on 07.09.2015
sunniraha hoiatuses nr 6-4/15-000666-015 teinud viite asendustäitmise ja sunniraha seaduse §
16 lg-le 1, mille kohaselt võib adressaat pöörduda halduskohtumenetluse seadustikus sätestatud
korras kaebuse, esialgse õiguskaitse taotluse või kahju hüvitamise nõudega halduskohtu poole,
kui ta leiab, et sunnivahendi rakendamisega on rikutud või võidakse rikkuda tema õigusi.
Halduskohus võib haldusmenetluse seadus § 109, HKMS § 5 lg 1 p‑de 3 ja 5 järgi oma otsusega
keelata haldusorganil sunniraha rakendamise, sh sissenõudmise toimingute tegemise või teha
ettekirjutuse toimingute tagajärgede kõrvaldamiseks. Kaebaja põhjendatud huvi korral on
halduskohtul võimalik teha kindlaks sunniraha rakendamise õigusvastasus või sunniraha
rakendamist välistav asjaolu (HKMS § 6 lg 1 p 6), nt ettekirjutuse nõuetekohane täitmine.
(Riigikohtu 22.04.2015 otsus haldusasjas nr 3-3-1-72-14, p 15).
17. Eeltoodud põhjendusi arvestades jääb kaebus rahuldamata.
MENETLUSKULUD
18. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud
pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmist taotlenud.
Seega jäävad menetlusosaliste menetluskulud, kui need on tekkinud, nende enda kanda (HKMS
§ 109 lg 1).
/allkirjastatud digitaalselt/
Sirje Kaljumäe