Euroopa e-õiguskeskkonna portaal

Juhtumi üksikasjad
- Isikutunnistus: 3-2-1-45-15
- Liikmesriik: Eesti
- Lühinimetus:link
- Otsuse liik: Ülemkohtu otsus
- Otsuse kuupäev: 13/05/2015
- Kohus: Riigikohus
- Teema:
- Hageja: Swedbank AS
- Kostja: Deivi Vaht and Sergey Simonenko
- Võtmesõnad: consumer rights, unfair terms

Direktiivi artiklid

Unfair Contract Terms Directive, Article 2, (a) Unfair Contract Terms Directive, Article 3, 1.
Põhimärkus

A standard term by which a bank extends the limitation period of claims arising from loan contracts from three years to five years is void because it causes a significant imbalance in the parties’ rights and obligations arising from the contract to the detriment of the recipient of the loan.
Faktid

In 2004 and 2005, the plaintiff and the defendants (as consumers) signed two loan agreements by which the plaintiff undertook to grant the defendants a sum of money.

The defendants did not fulfil their obligations in conformity with the contract. Therefore, on September 28th 2010 the plaintiff cancelled the contract. On January 15th 2014, the plaintiff filed an action in court.

According to Estonian law, the right to require performance of an act from another person expires within the term provided by law (limitation period). The obligated person may refuse to perform the obligation after expiry of the claim. The limitation period for a claim arising from a transaction is three years. However, the law allows by agreement of the parties to extend a limitation period up to ten years.

According to the plaintiff’s standard terms, the limitation period for claims arising from loan contracts was 5 years.

The defendants claimed that the standard term extending the limitation period was an unfair standard term and, hence, void. The statutory limitation period of three years should be applied and thus the right to claim performance from them had expired.
Õigusküsimus

Is a standard term in contracts concluded with consumers by which a bank extends the limitation period of claims arising from loan contracts by two years unfair and thus void?
Otsus

The court found that the standard term in question is unfair and void because it causes a significant imbalance in the parties’ rights and obligations arising from the contract. The imbalance is to the detriment of the defendants.

According to the court, it can be said that loan contracts grant greater rights to lenders than to recipients of loans (consumer credit contract being an exception). This is also true in the present case where, according to the contract and the plaintiff’s general terms, the plaintiff’s only obligation was to pay out the loan, draw up and send to the defendants a loan repayment plan and keep the contract confidential. It does not appear from the contract that any monetary claims would be possible against the plaintiff where in practice the extended limitation period could be applicable. On the other hand the contract includes numerous possible monetary claims against the defendants where the extended limitation period could be applicable.

Therefore the standard term in question does not guarantee a balance in the parties’ rights arising from the contract. Extending the limitation period from three to five years is a significant extension which makes the standard term unjust and void.

URL: N/A

Täistekst: Täistekst
Seotud juhtumid

Tulemused puuduvad
Õiguskirjandus

Tulemused puuduvad
Tulemus

The plaintiff's action was left unsatisfied.

Täistekst

RIIGIKOHUS
TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS
Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number
3-2-1-45-15

Otsuse kuupäev
Tartu, 13. mai 2015

Kohtukoosseis
Eesistuja Villu Kõve, liikmed Tambet Tampuu ja Malle Seppik

Kohtuasi
Swedbank AS-i hagi Deivi Vahi ja Sergey Simonenko vastu 100 000 euro saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Ringkonnakohtu 5. detsembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 2-14-1769

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Deivi Vahi ja Sergey Simonenko kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus
25 000 eurot

Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Hageja Swedbank AS (registrikood 10060701), esindaja juhatuse liige Rait Pallo
Kostjad Deivi Vaht ja Sergey Simonenko, ühine esindaja vandeadvokaat Gennadi Kull

Asja läbivaatamise kuupäev
20. aprill 2015, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 5. detsembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 2-14-1769 ja samas asjas tehtud Harju Maakohtu 6. juuni 2014. a vaheotsus.

2. Teha asjas uus otsus, millega jätta Swedbank AS-i hagi Deivi Vahi ja Sergey Simonenko vastu 100 000 euro saamiseks (laenulepingute nr 04-615083-EL ja nr 05-149702-EV alusel) rahuldamata.

3. Rahuldada kassatsioonkaebus.

4. Jätta kõigi kohtuastmete menetluskulud Swedbank AS-i kanda.

5. Tagastada Liilia-Õie Vahile Sergey Simonenko ja Deivi Vahi kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Swedbank AS (hageja) esitas 15. jaanuaril 2014 Harju Maakohtule Deivi Vahi ja Sergey Simonenko (kostjad) vastu hagiavalduse, milles palus mõista kostjatelt solidaarselt välja 100 000 eurot. Menetluskulud palus hageja jätta solidaarselt kostjate kanda, paludes menetluskuludelt välja mõista ka viivise seaduses sätestatud määras.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostjad 2004. a ja 2005. a kaks laenulepingut (edaspidi lepingud), millega anti kostjatele laenu vastavalt 70 348 eurot ja 41 569 eurot. Laenu eesmärk oli kinnistu ostmine. Mõlemad lepingud sõlmiti hüpoteekide tagatisel, mis seati Tallinnas asuvale kinnistule. Kostjad ei täitnud lepingutest ega nende lisadest tulenevaid kohustusi kohaselt, mistõttu saatis hageja kostjatele 4. jaanuaril 2011 lepingute ülesütlemise teatise. Hageja palus kostjatel tasuda lepingutest tulenev võlgnevus hiljemalt 19. jaanuaril 2011. Hageja hoiatas kostjaid, et juhul kui võlgnevust tähtaegselt ei tasuta, on hageja sunnitud lepingud ennetähtaegselt üles ütlema. 26. jaanuari 2011 teatises informeeris hageja kostjaid, et ütles laenulepingud ühepoolselt üles 24. jaanuaril 2011.

17. juunil 2011 esitas hageja täitmisavalduse kohtutäiturile lepingutest tekkinud võla sundkorras sissenõudmiseks. Täitemenetlus on kostjate arvukate kaebuste tõttu peatatud ja vara veel müümata, kuid nõude aegumise vältimiseks on hageja sunnitud esitama nõude kohtusse.

Kostjad võlgnevad hagejale lepingute alusel kokku 118 664 eurot 99 senti, kuid hageja nõuab kostjatelt 100 000 eurot (sh põhinõue 93 720 eurot 29 senti, intress 2200 eurot 15 senti ja viivis 4079 eurot 56 senti).

2. Kostjad hagi ei tunnistanud. Kostjate vastuste kohaselt tuleb lepingutest tulenevad nõuded jätta aegumise tõttu rahuldamata. Kohus võib tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 449 lg 3 alusel teha vaheotsuse aegumise kohta. Hageja saatis kostjatele 13. septembril 2010 lepingute ülesütlemise teate, mille kohaselt palus tasuda eespool nimetatud lepingutest tulenevad võlgnevused hiljemalt 28. septembril 2010. Lepingu ülesütlemise teates informeeris hageja kostjaid, et tähtajaks kohustuste täitmata jätmisel on hageja sunnitud lugema sõlmitud lepingud ennetähtaegselt lõppenuks. Kuna kostjad ei tasunud makseid 28. septembriks 2010, ütles hageja laenulepingud järelikult üles alates 28. septembrist 2010. Tulenevalt tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 135 lg-st 1 ja § 136 lg-st 2 oli nõude esitamise viimaseks tähtajaks 28. september 2013 kell 24.00. Hagi on kohtusse esitatud 15. jaanuaril 2014.

Hageja ei ole kostjatele edastanud 4. jaanuari 2011. a ja 26. jaanuari 2011. a lepingute ülesütlemise teateid. Seadus ei näe ette lepingu korduvat ülesütlemist.

Hageja ja kostjad ei leppinud kokku aegumistähtaja pikendamises. Seda on hageja ühepoolselt teinud tüüptingimuste kehtestamisega alates 1. jaanuarist 2010. Hageja tüüptingimustes sätestatud aegumistähtaeg viis aastat on võlgniku suhtes ebamõistlik ja vastuolus hea usu põhimõttega ning võlgnikku liigselt koormav. Hageja tüüptingimuste p 11.2 laenulepingust tuleneva nõude aegumise kohta on tühine. Aegumise pikendamist ega lühendamist ei saa kokku leppida tüüptingimustes.

3. Harju Maakohus jättis 6. juuni 2014. a vaheotsusega rahuldamata kostjate taotluse kohaldada aegumist ja otsustas menetlust jätkata.

Maakohtu otsuse kohaselt vaidlevad pooled selle üle, millal ütles hageja kostjatega sõlmitud lepingud üles ning kas hageja 15. jaanuaril 2014 kohtule esitatud nõue on aegunud.

Hageja on andnud kostjatele 13. septembril 2010 saadetud teatistes tähtaja laenulepingust tulenevate võlgnevuste tasumiseks kuni 28. septembrini 2010, teatades samas, et kui võlgnevusi hiljemalt selleks kuupäevaks ei tasuta, loeb hageja lepingud ennetähtaegselt lõppenuks. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 116 lg-st 5 tulenevalt võib juba täitmiseks täiendava tähtaja andmise avalduses ette näha, et kohustuse täiendava tähtaja jooksul täitmata jätmise tagajärjeks on lepingu lõpetamine. 13. septembri 2010. a teadetest on võimalik mõistlikult järeldada, et kui võlgnevusi 28. septembriks 2010 ei tasuta, loeb hageja laenuandjana lepingud alates 29. septembrist 2010 erakorraliselt üles öelduks. 4. jaanuaril 2011 saadetud teatistel ei ole ülesütlemise seisukohast enam õiguslikku tähtsust, kuna samu lepinguid ei saa kaks korda kehtivalt üles öelda.

Maakohus tuvastas, et lepingutest tulenevate nõuete viieaastane aegumistähtaeg on sätestatud laenulepingute tüüptingimustes. Hageja on taganud tüüptingimustega tutvumise võimaluse, kuid kostjad ise ei ole seda võimalust kasutanud.

Lepingute tüüptingimuste p 11.2, mis sätestab lepingust ja lepingu tüüptingimustest tulenevate nõuete viieaastase aegumistähtaja, ei ole üllatuslik või arusaamatu tingimus. Tüüptingimus ei ole lepingu teksti peidetud, vaid on selgelt ja üheselt lepingus välja toodud. Kostjad pidid aru saama eeltoodud tingimuse sisust, kuna ühel kostjatest on akadeemiline kraad õigusteaduse erialal. Kostjad on ka varem sõlminud hagejaga sarnaseid lepinguid. Seega kostjad pidid või oleksid pidanud lepingute lisasid allkirjastades aru saama, et tüüptingimused kuuluvad lepingute lisade juurde. Tüüptingimused on saanud lepingute lisade osaks (VÕS § 37 lg 1).

Vaidlusalune tüüptingimus (aegumistähtaja pikendamine viie aastani) ei sisaldu VÕS § 42 lg-s 3 sätestatud nn keelatud tüüptingimuste loetelus.

Arvestades kostjate pangakontoris omakäeliselt allkirjastatud lepingute (ja nende lisade) olemust ning sisu ja kaaludes lepingupoolte huve, ei ole vaidlusaluse tüüptingimusega lepingutest tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu kostjate kahjuks oluliselt rikutud ja tüüptingimus vastab headele kommetele, mistõttu ei kahjusta vaidlusalune tüüptingimus kostjaid ebamõistlikult ega ole seetõttu tühine (10. veebruaril 2010 kehtinud VÕS § 42 lg 1).

Lepingutest ja nende lisadest tulenevate nõuete esitamise viieaastane tähtaeg on kohaldatav mõlema lepingupoole nõuete osas, mitte ainult hageja kui laenuandja nõuete suhtes, s.t tüüptingimusega ei ole hageja võtnud kostjatelt ära õigust esitada enda nõuded hageja vastu viieaastase aegumistähtaja jooksul. Seega ei ole vaidlusaluse tüüptingimusega kahjustatud kostjaid selliselt, et lepingutest tulenevate õiguste tasakaalu oleks kostjate kahjuks oluliselt rikutud (10. veebruaril 2010 kehtinud VÕS § 42 lg 2).

Kui kostjad oleksid täitnud endale lepingutega (ja nende lisadega) võetud laenu osamaksete tagastamise kohustused kohaselt, puuduks hagejal hagiavalduse kohtusse esitamise vajadus. Seega ei ole vaidlusaluse tüüptingimusega kahjustatud kostjaid selliselt, et lepingutest tulenevate kohustuste tasakaalu oleks kostjate kahjuks oluliselt rikutud.

Hageja lähtus kostjatega lepingute ja nende lisade sõlmimisel hea usu põhimõttest, s.t hageja eeldas, et kostjad täidavad endale lepingutega ja nende lisadega võetud kohustused. Hea usu põhimõttega ei ole vastuolus õiguspärane käitumine (s.t seadusandja on võimaldanud kokku leppida aegumistähtaja pikendamises). Viieaastase aegumistähtaja eesmärgiks ei ole olnud kahju tekitamine (tõendamisvõimaluste kahanemise ja regressivõimaluste halvenemise näol) kostjatele. Kostjad on ise lepingutest ja nende lisadest tulenevate kohustuste täitmata jätmisel läinud vastuollu lepingute sõlmimisel eeldatud hea usu põhimõttega, mistõttu on tõendamisvõimaluste kahanemine ja regressivõimaluste halvenemine tingitud kostjate enda käitumisest.

TsÜS § 145 lg-tes 1 ja 2 ettenähtud aegumise regulatsioon võimaldab pooltel sõlmida aegumise kokkuleppeid. Pikendades kolmeaastast aegumistähtaega viie aastani, ei ole pooled kõrvale kaldunud seaduses sätestatud olulisest põhimõttest.

Hagiavaldusest nähtub, et kostjate võlgnevus hagejale on lepingutest tulenevalt kokku 118 664 eurot 99 senti, kuid hageja nõuab eelnimetatud summast üksnes 100 000 eurot. See näitab üheselt, et hageja laenuandjana ei ole nõuete esitamise tähtaja pikendamist lisanud tüüptingimustesse laenuandja huvides (võlgnevuselt viivise saamise eesmärgil).

TsÜS § 147 lg-te 1 ja 2 järgi tuleb TsÜS § 145 lg 2 kohase viieaastase aegumistähtaja algust arvestada alates 30. septembrist 2010 kell 00.00. Nõude aegumistähtaeg lõpeb järelikult 29. septembril 2015 kell 24.00. Hageja esitas hagiavalduse kohtule 15. jaanuaril 2014, seega aegumistähtaja jooksul.

4. Kostjad palusid apellatsioonkaebuses maakohtu vaheotsuse tühistada ja teha lõppotsuse, millega jätta hagi rahuldamata.

Hageja palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Tallinna Ringkonnakohus jättis 5. detsembri 2014. a otsusega maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu menetluskulud jäid solidaarselt kostjate kanda.

Ringkonnakohus nõustus maakohtu põhjendustega ega korranud neid.

Asjakohatu on kostjate apellatsioonkaebuse väide, mille kohaselt lepingute lisade sõlmimise ajal 10. veebruaril 2010 kehtinud VÕS § 42 lg 3 p-st 2 tuleneb tüüptingimuse kasutaja kohustuse rikkumise korral tarbija õiguste teostamist ebamõistlikult piirava tüüptingimuse tühisus. Nii 10. veebruaril 2010 kehtinud kui ka hilisema VÕS § 42 lg 3 p 2 redaktsiooni kohaselt on selles sättes käsitletud tarbija õiguskaitsevahendite kasutamise piiramist tüüptingimuste kasutaja kohustuse rikkumise korral. Sellest tuleb eristada kohustuse täitmisest keeldumist aegumise alusel, s.t praegust vastuväidet. VÕS § 42 lg 3 p 2 ei ole kohaldatav aegumistähtaja pikendamisele. Samuti ei ole kohaldatav VÕS § 42 lg 3 p 10, mis ei käsitle materiaalõigust. Ühestki VÕS § 42 lg 3 punktist ei tulene, et tüüptingimus, millega pikendatakse aegumistähtaega, oleks ebamõistlikult kahjustav.

Õige on maakohtu järeldus, mille kohaselt aegumistähtaja pikendamine viie aastani ei ole laenusaajat ebamõistlikult kahjustav. Toodud järeldust ei mõjuta kostjate kohustuste täitmise ega viivise nõude esitamise asjaolud. Maakohus on õigesti hinnanud vaidlusaluse tüüptingimuse vastavust VÕS § 42 lg-tele 1 ja 2, põhjendades ammendavalt, miks aegumistähtaja pikendamine viie aastani ei ole ebamõistlikult kahjustav tüüptingimus.

Apellatsioonkaebuse väide nõude esitamisega viivitamisel hea usu põhimõtte rikkumise tõttu nõudeõiguse kaotamise kohta tuleb jätta tähelepanuta. Väljuda ei saa aegumise kohta tehtud vaheotsuse kontrolli piirest.

Ekslik on kaebuse väide, mille kohaselt tüüptingimuste puhul ei ole tegemist poolte kokkuleppega TsÜS § 145 lg 2 mõistes. TsÜS § 145 lg 2 kohaselt võib poolte kokkuleppel aegumistähtaega, mis on lühem kui kümme aastat, pikendada, kuid mitte enam kui kümne aastani. VÕS § 35 lg 1 kohaselt on tüüptingimus lepingutingimus. VÕS § 9 lg 1 kohaselt sõlmitakse leping kokkuleppe saavutamisega. VÕS §-s 37 on sätestatud, mis alustel on tüüptingimused lepingu osaks. Seadusest tuleneb, et tüüptingimustes võib olla kokku lepitud sõltumata sellest, et tüüptingimusi ei ole eraldi läbi räägitud. Tüüptingimusega on võimalik aegumistähtaega pikendada. Maakohus on õigesti leidnud, et tüüptingimus aegumistähtaja pikendamise kohta sai lepingu osaks.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Kostjad esitasid kassatsioonkaebuse, milles paluvad ringkonnakohtu otsuse tühistada ja jätta uue otsusega hagi rahuldamata või alternatiivselt saata asi tagasi uueks arutamiseks ringkonnakohtule.

Kostjad leiavad, et kohtud on andnud otsuses väära hinnangu vaidlusalustele tüüptingimustele ning jätnud kohaldamata VÕS § 42 lg-d 1 ja 2 või § 42 lg 3 p 2 ja p 10. VÕS § 42 lg 3 loetelu ei ole ammendav. Samuti tuleb erinevaid punkte tarbija kasuks laiendavalt tõlgendada.

Tüüptingimustest ei ole aru saada, kas viieaastane aegumistähtaeg algas nõude teatavaks saamisest või sissenõutavaks muutumisest. Tüüptingimustes on tarbija õiguskindlust eksitavalt ühel ajal sätestatud nii õigus nõuda võlgnikult laenulepingu kogu ulatuses täitmist 20 pangapäeva jooksul sellekohase teate saamisest kui ka teiselt poolt viieaastane aegumistähtaeg.

Lepingud öeldi erakorraliselt üles alates 29. septembrist 2010. Hagi esitati aga alles 15. jaanuaril 2014. Seega oli kostjatel kui laenusaajatel alus heas usus eeldada, et kuna pikka aega kohtusse ei pöördutud, siis hageja seda ei teegi.

Tarbijale on tüüptingimusega peale surutud tema vastu nõuete esitamiseks ebamõistlikult pikk aegumistähtaeg, õigused ja kohustused ei ole tasakaalus. Tavajuhul tekivad laenulepingust nõuded üksnes võlausaldajal, mitte laenusaajal, mistõttu ei ole õige maakohtu tõlgendus, et pikendatud aegumistähtaeg kehtib mõlema lepingupoole nõuete jaoks. Viis aastat on ebamõistlik ka seetõttu, et selle aja möödudes võib võlgnikul olla raskem esitada nõudele vastuväiteid, samuti võib ta olla kaotanud regressivõimaluse.

Kuigi VÕS otseselt ei keela laenulepingute tüüptingimustes aegumistähtaja modifitseerimist, võib seaduse analoogia alusel olla kohaldatav VÕS § 802 lg 5, mis keelab veolepingute korral aegumistähtaja pikendamise ja lühendamise. Mitmetes Euroopa riikides on tarbija vastu nõuete esitamise aegumistähtajana kehtestatud kolm aastat.

Pikem aegumistähtaeg lubab nõuda suuremat viivist, see on tarbijat kahjustav.

7. Hageja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta ringkonnakohtu otsuse muutmata. Hageja nõue ei ole mh aegunud ka TsÜS § 159 lg-st 1 tulenevalt. Hageja esitas täitmisavalduse 17. juunil 2011, järelikult algas nõude aegumine uuesti 18. juunil 2011 ja mööduks ka seadusest lähtuva tähtaja korral 18. juunil 2014.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus ja maakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p 1 alusel tühistada. Asjas on TsMS § 691 p 5 alusel võimalik teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata. Kassatsioonkaebus rahuldatakse.

9. Kohtuvaidluse keskne õiguslik küsimus on selles, kas hageja kui krediidiasutuse tüüptingimustes sätestatud tingimus hageja ja kostjate sõlmitud laenulepingutest tulenevate nõuete aegumistähtaja pikendamise kohta seadusjärgselt kolmelt aastalt viiele aastale on tühine või kehtiv.

10. Kohtud on tuvastanud, et tingimus nõuete aegumistähtaja pikendamise kohta on tüüptingimus ja et see on saanud lepingute osaks. Nende seisukohtadega kolleegium nõustub. Vaidlusaluse tüüptingimuse tekst on järgmine: „Laenulepingust ja laenulepingu tüüptingimustest tulenevate nõuete aegumistähtaeg on 5 (viis) aastat." Kohtud on õigesti märkinud, et tüüptingimuse sisu tuleb analüüsida selle lepingusse lisamise ajal kehtinud õigusaktide kohaselt. Eelkõige on seega määrav 10. veebruaril 2010 kehtinud VÕS § 42 redaktsioon.

Kohtud ei ole tuvastanud, et laenulepingud oleks sõlmitud kostjate majandus- või kutsetegevuse eesmärgil. Kostjad laenusaajatena on füüsilised isikud ning laenulepingute eesmärgina on ette nähtud Tallinnas asuva kinnistu ostmine (I kd, tl 7, 45), mille sihtotstarve on elamumaa (I kd, tl 14). Kinnistul asub eluruum (Riigikohtu 3. oktoobri 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-107-12). Seega on tegemist eluasemelaenudega.

11. Kolleegium ei nõustu kohtute seisukohaga, et vaidlusalune tüüptingimus ei ole ebamõistlikult kahjustav, ja põhjendab seda järgmiselt.

Aegumise lühendamist ja pikendamist n-ö tavajuhul poolte kokkuleppel reguleerib TsÜS § 145. Nimetatud paragrahvi lg 2 kohaselt (ka veebruaris 2010 kehtinud redaktsioonis) võib poolte kokkuleppel pikendada aegumistähtaega, mis on lühem kui kümme aastat, kuid mitte enam kui kümne aastani.

Tüüptingimused ja tüüptingimuste regulatsioon õigusaktides erinevad aga tavalisest poolte kokkuleppest oluliselt, kuna tüüptingimuste sisu ei ole lepingu nõrgem pool üldjuhul võimeline mõjutama, VÕS § 35 lg 1. Seega ei saa ka rääkida kokkuleppest selle tavatähenduses.

VÕS-i tüüptingimuste sisulist tühisust reguleerivas §-s 42, mh lg-s 3 ei ole sõnaselgelt reguleeritud nõude aegumistähtaja pikendamise lubamatust tüüptingimustes. Küll on VÕS § 42 lg-s 1 sätestatud üldklausel, mis võimaldab erialuste puudumise korral siiski hinnata vaieldava tüüptingimuse kehtivust üldiste kriteeriumite alusel. 10. veebruaril 2010 kehtinud VÕS § 42 redaktsioonis jagunes praegu lg-s 1 sätestatud üldklausel VÕS § 42 lg-te 1 ja 2 vahel.

12. Kolleegiumi hinnangul on vaidlusalune tüüptingimus tühine ebamõistlikult kahjustava iseloomu tõttu, kuna tüüptingimusega on eelkõige oluliselt rikutud lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks (10. veebruaril 2010 kehtinud VÕS § 42 lg 1 redaktsioonis).

TsÜS § 147 lg 1 kohaselt on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg üldjuhul kolm aastat. See tähtaeg kehtib ka laenulepingu korral. Eelduslikult võib väita, et laenulepingutes antakse laenuandjatele suuremad õigused ja pannakse väiksemad kohustused kui laenusaajatele (erand tarbijakrediidileping). Teisiti ei ole see ka praeguste laenulepingute korral, mil laenulepingute ja selle üldtingimuste kohaselt on hageja ainsateks kohustusteks sellekohaste eeltingimuste täitumisel laen laenusaajatele välja maksta (2004. a laenulepingu näitel: I kd, tl 8, laenulepingu p 4.2), koostada ja saata laenusaajatele võla tagasimaksmise graafik (I kd, tl 9, p-d 7.2 ja 7.3) ja hoida lepingut konfidentsiaalsena (I kd, tl 12, p 14.6). Laenulepingutest ei nähtu selliseid laenusaajate võimalikke rahalisi nõuded panga kui laenuandja vastu, millele tegelikkuses võiks olla vajalik rakendada nõude pikendatud aegumistähtaega. Ilmselgelt ei vaja pikendatud aegumistähtaega laenusaajate ainus rahaline nõue laen välja maksta. Küll on lepingutes sätestatud arvukalt hageja võimalikke rahalisi nõudeid laenusaajate vastu.

Seega ei ole laenulepingutes tagatud sisulist poolte õiguste tasakaalu. Nõude aegumistähtaja pikendamine kolmelt aastalt viiele aastale on oluline pikendamine. See muudab tüüptingimuse ebamõistlikult kahjustavaks ja tühiseks. Kui kõik laenuandjad seaksid kõnealuse tüüptingimuse laenu andmise eelduseks, siis muudaks see laenulepingust tulenevate nõuete jaoks seadusega sätestatud aegumistähtaja sisutuks.

Samuti on kolleegium seisukohal, et kui praktikas peaks osutuma suuremaks probleemiks nt hüpoteegiga tagatud laenudest tulenevate nõuete aegumine hüpoteegilepingu alusel toimuva täitemenetluse venimise tõttu, tuleks vajaduse korral kaaluda seaduses erandina mõnevõrra pikema aegumistähtaja kehtestamist või aegumistähtaja peatumise regulatsiooni täiendamist. Praegusel juhul võib olla iseenesest arusaadav ja aktsepteeritav hageja vajadus pöörduda kohtu poole, kuid ta on seda tühisele tüüptingimusele tuginedes teinud pärast seadusest tuleneva aegumistähtaja möödumist.

13. Eeltoodut arvesse võttes on kohtud teinud asjas ebaõige otsuse. Kuna laenulepingutest tulenevate nõuete aegumistähtaja pikendamise tüüptingimus on tühine, kehtib nõude aegumisele seadusjärgne regulatsioon. Maakohus on leidnud, et hageja luges laenulepingud üles öelduks alates 29. septembrist 2010. Kolleegium nõustub selle seisukohaga. Hagi esitati 15. jaanuaril 2014. Selleks ajaks oli aga möödunud TsÜS § 147 lg-s 1 sätestatud seadusjärgne kolme aasta pikkune nõude aegumise tähtaeg. Hageja ei ole aegumise peatumise või katkemise kohta esitanud muid vastuväiteid peale viite TsÜS §-le 159.

Seega tuleb maa- ja ringkonnakohtu otsus tühistada ning uue otsusega jätta hagi aegumise tõttu rahuldamata. Kohtulahendite infosüsteemist ei nähtu, et asjas oleks tehtud hagi tagamise määrus, mis tuleks hagi rahuldamata jätmise tõttu tühistada.

14. Kolleegium märgib lisaks, et tüüptingimuse sisu hindamisel ei ole vähemalt ainumäärav see, kuidas pooled laenulepingu sõlmimisel, täitmisel või selle rikkumise korral käitusid. Nii ei tähenda nt viivise osaliselt sisse nõudmata jätmine seda, et sisuliselt ebamõistlik mh viivise nõudmist võimaldav tüüptingimus muutuks mõistlikuks tüüptingimuseks, kui tüüptingimuse kasutaja jätab mingil põhjusel viivise nõudmata või vähendab seda. Praeguse kohtuasjaga paralleelselt toimuvas täitemenetluses jätkub TMS § 56 lg-te 1 ja 3 alusel kostjate võlalt viivise arvutamine kuni sundtäitmise eseme müügini enampakkumisel või muul viisil. Hüpoteegisumma ulatuses saab hageja nõuda müügitulemi arvel mh ka viivise tasumist (viivise ja selle võimaliku vähendamise kohta täitemenetluses vt siiski Riigikohtu 12. detsembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-162-12, p-d 16−21). Samuti ei muuda ebamõistlikku tingimust mõistlikuks nt see, et kostjad jätsid laenulepingu osamaksed maksmata, nagu võib mh järeldada maakohtu otsusest.

15. Kolleegium ei nõustu kassatsioonkaebuse väitega, et analoogia alusel tuleks kohaldada VÕS § 802 lg-t 5. VÕS § 802 lg 5 on erisäte, millega keelatakse vedamisest tulenevate nõuete aegumistähtaegu tüüptingimustes muuta, ning seda sätet ei laiendada teistele lepingutüüpidele. Vajaduse korral on võimalik teiste lepingutüüpide tüüptingimuste tühisust hinnata VÕS § 42 lg-te 1 ja 3 järgi.

Samuti ei nõustu kolleegium väitega, et laenusaajatel oli alus heas usus eeldada, et nende vastu hagi ei esitatagi. Praegusest tsiviilasjast nähtub, et juba 2011. a juunis esitas hageja kostjate vastu täitmisavalduse ning täitemenetlus ei ole senini nõude rahuldamisega lõppenud. Seega ei saanud ka kostjad eeldada, et nende vastu hagi ei esitatagi. Riigikohus on olnud järjekindlalt seisukohal, et üldjuhul ei saa seaduses sätestatud aegumistähtaja sees määrata veel täiendavat hea usu põhimõttest lähtuvat mõistlikku tähtaega, mille jooksul hageja võib oma õiguste kaitseks hagi esitada (vt nt Riigikohtu 21. detsembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-131-11, p 11). Erandlikke asjaolusid praegusel juhul ei ole.

16. Kolleegium ei nõustu hageja seisukohaga, et praegusel juhul katkestas haginõude aegumise 17. juunil 2011 kohtutäiturile esitatud täitmisavaldus. Täitmisavalduse sai hageja sissenõudjana eelduslikult esitada hüpoteegi seadmise lepingu alusel TMS § 2 lg 2 p 19 kohaselt. TsÜS § 159 lg 1 kohaselt aegumine katkeb ja algab uuesti täitedokumendi täitmiseks esitamisega. Nimetatud säte aga reguleerib vaid TsÜS §-s 157 sätestatud aegumistähtaja katkemist. Praegusel juhul katkestas 17. juunil 2011 esitatud täitmisavaldus seega vaid TMS § 2 lg 2 p 19 alusel esitatud täitedokumendist tulenevate nõuete aegumistähtaja.

17. Menetluskulud kõikides kohtuastmetes tuleb jätta hageja kanda. Menetluskulud määratakse kindlaks maakohtus, selle kohta vt täpsemalt Riigikohtu 11. veebruari 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-147-14, p 22, eelkõige viimane lõik.

18. Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 teise lause alusel kostjatele kassatsioonikautsjon tagastada.

Villu Kõve, Tambet Tampuu, Malle Seppik

Kohtupraktika

Täistekst