Täistekst

RIIGIKOHUS
TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number
3-2-1-108-14

Määruse kuupäev
Tartu, 12. november 2014. a

Kohtukoosseis
Eesistuja Ants Kull, liikmed Villu Kõve ja Tambet Tampuu

Kohtuasi
Era Liisingu Inkassoteenused Aktsiaseltsi hagi Mati Makkari vastu 370 euro 66 sendi ja viivise saamiseks ning Mati Makkari vastuhagi laenulepingu tühisuse tuvastamiseks ja tasutud raha tagastamiseks

Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Ringkonnakohtu 25. märtsi 2014. a määrus tsiviilasjas nr 2-12-29003

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Mati Makkari määruskaebus

Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Hageja Era Liisingu Inkassoteenused Aktsiaselts (registrikood 10625474), esindaja juhatuse liige Kristjan Vahar
Kostja Mati Makkar, esindaja vandeadvokaat Natalia Lausmaa

Asja läbivaatamise kuupäev
20. oktoober 2014. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 25. märtsi 2014. a määrus tsiviilasjas nr 2-12-29003. Saata asi Mati Makkari apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise otsustamiseks samale ringkonnakohtule.

2. Määruskaebus rahuldada.

3. Määrata vandeadvokaat Natalia Lausmaa (Advokaadibüroo Natalia Lausmaa) tasuks riigi õigusabi eest 216 (kakssada kuusteist) eurot (sh käibemaks).


ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Era Liisingu Inkassoteenused Aktsiaselts (hageja) esitas 25. juulil 2012 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse, milles palus mõista Mati Makkarilt (kostja) välja põhinõudena 765 eurot, samuti viivise 3 eurot 82 senti ja 0,5% päevas alates 25. juulist 2012 ning riigilõivu 45 eurot. Makseettepanekule esitatud kostja vastuväite tõttu lõpetas Pärnu Maakohus 24. oktoobril 2012 maksekäsu kiirmenetluse ja andis asja hagimenetluses lahendamiseks üle Harju Maakohtule.

21. novembril 2012 esitas hageja Harju Maakohtule täpsustatud hagiavalduse. Selles palus ta mõista kostjalt välja 370 eurot 66 senti, millest põhinõudena 99 eurot 5 senti, intressina 172 eurot 56 senti ja viivisena 99 eurot 5 senti. Lisaks palus hageja kostjalt välja mõista tasutud riigilõivu 75 eurot ja menetluskulud.

Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

2. 21. märtsil 2013 esitas kostja vastuhagi, milles palus tuvastada laenulepingu ning viivise- ja intressinõuete tühisus ning määrata kindlaks hagejale tasutud summad ja need kosja kasuks välja mõista.

Hageja palus jätta vastuhagi rahuldamata.

3. Hageja väitel loovutas talle nõude kostja vastu SMS Laen AS (SMS). SMS ja kostja sõlmisid 20. juulil 2009 interneti vahendusel teenuse kasutamise lepingu (laenulepingu), mille alusel võimaldas SMS kostjal võtta kiirlaenu. Kostja esitas 20. juulil 2009 SMS-le laenutaotluse 191 euro 73 sendi (3000 krooni) saamiseks 180 päevaks koguintressiga 172 eurot 56 senti, st 265,43% aastas ja 0,73% päevas. Pärast laenutaotluse esitamist käis kostja oma isikut tuvastamas postkontoris. Pärast laenutaotluse saamist saadeti kostjale täiendavalt laenutingimused ja kostja kinnitas need. Laen 191 eurot 73 senti kanti kostja märgitud pangakontole 20. juulil 2009. Kostja kohustus laenusumma ja intressi tasuma hiljemalt 20. jaanuaril 2010, kuid ei ole kohustust nõuetekohaselt täitnud. SMS pöördus korduvalt, kuid tulemusetult kostja poole. Kostja on teinud SMS-le kaks makset, kokku 92 eurot 68 senti. Seega on laenu põhiosa võlgnevus (191 eurot 73 senti – 92 eurot 68 senti) 99 eurot 5 senti. Intressi ei ole kostja tasunud, st tema intressivõlgnevus on 172 eurot 56 senti. Teenuse kasutamise lepingu p 11 järgi on laenuandjal õigus nõuda kostjalt viivist samas määras intressiga, s.o 0,73% päevas. Hageja arvutas viivist 21. jaanuari 2010 kuni 19. novembri 2012 eest ja nõuab seda vähendatult kokku 99 eurot 5 senti.

Laenuleping ei ole tühine. Kostjale ei olnud soorituste väärtuste vahe oluline, krediidi kulukuse määr ei ole heade kommete vastane. Kostja ei olnud laenutaotluse esitamisel sundolukorras. SMS hindas kostja olukorda lepingu sõlmimisel piisavalt hoolsalt. Intressinõue ei ole tühine. Kostja on ise valinud endale laenusumma ja laenutähtaja. Kõiki tingimusi on kostjale korduvalt selgitatud. Kostja kindel igakuine sissetulek välistab majanduslikud raskused ja erakorralise vajaduse ning kostja positsioon välistab kogenematuse.

4. Kostja arvates on laenuleping tühine, kuna see on vastuolus heade kommete või avaliku korraga. Lepingu krediidi kulukuse määr (999,99% aastas) ületas Eesti Panga viimati avaldatud keskmist krediidiasutuste antud tarbimislaenude kulukuse määra rohkem kui kolm korda. Hageja ei ole esitanud alusetust rikastumisest tulenevat nõuet üleantu tagastamiseks.

Kui maakohtul ei peaks olema võimalik teha kostja taotletud otsuseid, tuleks pöörduda Euroopa Kohtu poole, esitades küsimused, mis puudutavad kohtu õigust tuvastada omal algatusel tarbijakrediidilepingu tühisus, ja intressi suurust, kui leping osutub tühiseks.

5. Harju Maakohus rahuldas 10. veebruari 2014. a otsusega hagi ning jättis vastuhagi ja eelotsuse taotluse rahuldamata. Maakohus tuvastas lepingu kehtivuse ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja 370 eurot 66 senti, sh põhivõlgnevusena 99 eurot 5 senti, tasumata intressina 172 eurot 56 senti ja viivisena (21. jaanuari 2010 kuni 19. novembri 2012 eest) 99 eurot 5 senti. Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda. Lisaks vabastas maakohus kostja 60 euro suuruse riigilõivu riigituludesse tasumise kohustusest.

Pooled ei vaidle selle üle, et SMS tegutses kostjale laenu andes oma majandustegevuses ja kostja oli SMS-ga lepingut sõlmides tarbijaks, ega ka selle üle, et laenulepingu p 4.1 (näeb ette intressi suuruse nii summaliselt kui ka protsentuaalselt, samuti krediidi kulukuse määra) võib lugeda tüüptingimuseks. Seega tuleb laenulepingu p 4.1 kehtivuse hindamisel kohaldada võlaõigusseaduses (VÕS) tüüptingimuse tühisust reguleerivaid sätteid, mis on erisäteteks tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 86 suhtes.

SMS pakutaval laenulepingul, kus võlgniku võimekus lepingut täita kujutab laenuandja jaoks suuremat riski, on põhjendatud tavalisest suurema intressi ning krediidi kulukuse määra tingimuseks seadmine. Ka ei ole SMS väljastatav laen tagatud. Kostja ei ole laenutaotluse täitmisel pidanud pakutavaid tingimusi ennast kahjustavateks ning on andnud oma nõustumuse ette antud tingimustel laenulepingu sõlmimiseks. Eesti Panga avaldatud andmete kohaselt oli eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määr 2009. a juulis 27,86%. Seega ületab poolte kokkulepitud krediidikulukuse määr (999,99% aastas) tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Esitatud tõendid annavad alust veendumuseks, et kostja eesmärgiks oli laenu saamine vaatamata krediidikulukuse määrale. Kostja laenukontoga tehtud toimingutest nähtub, et laenuandja on oma teavitamiskohustust võetava laenu osas täitnud. Lisaks on laenulepingu p-s 4.1 toodud selgelt jälgitav tabel võetava laenu ning sellega kaasnevate kohustuste suuruse kohta. Kostja on pärast laenutaotluse esitamist käinud postkontoris isikusamasust tuvastamas. See annab kohtule piisava aluse, leidmaks, et kostja kavatsus võtta etteantud tingimustel SMS-lt laenu oli ehtne ja sihipärane. Kostja majanduslikult keeruline olukord ei ole vastutust välistavaks asjaoluks. Lähtudes eeltoodust, on hageja tõendanud, et lepingupooltele ei olnud soorituste väärtuste vahe oluline.

Laenulepingu p 4.1 vastavuse hindamises headele kommetele lähtus maakohus VÕS § 42 lg 1 sisustamisel tsiviilseadustiku üldosa seaduse asjakohastest sätetest (TsÜS § 86 lg 2 p-d 1 ja 2). Sõltuvussuhte ja erakorralise vajaduse ilmnemise välistavad kostja enda avaldatud andmed laenutaotluse esitamisel täidetud küsimustikus. Kostja on küsimustikus märkinud, et elab isiklikus majas, tema töökoht on firmas Tigel Ltd (ametikohaks juhatuse liige) üle aasta ning ta on soovinud laenu tarbimise eesmärgil. Kostja on oma igakuiseks kindlaks sissetulekuks märkinud 34 000 krooni, millest on maha arvanud igakuised kulutused 15 000 krooni. SMS-l oli esitatud andmete põhjal ja hea usu põhimõttest lähtuvalt põhjendatud ootus, et esitatud andmed on tõesed. Kostja täidetud küsimustik ja menetluse käigus avaldatud seisukohad annavad selguse selles, et kostja ei sõlminud laenulepingut oma kogenematuse tõttu.

Laenulepingu p 4.1 ei ole tüüptingimusena tühine, kuivõrd lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades ei ole see teist lepingupoolt ebamõistlikult kahjustanud. Tüüptingimus vastab koguhinnangut arvesse võttes headele kommetele. Seetõttu tuleb kostja esitatud vastuhagi laenulepingu tühisuse tuvastamiseks jätta rahuldamata.

Euroopa Kohtult eelotsuse küsimise tingimused ei ole täidetud. Kohaldatud võlaõigusseaduse ja tsiviilseadustiku üldosa seaduse sätted ei ole vastuolus Euroopa Liidu õigusega või on Euroopa Kohus püstitatud küsimustele vastanud. Eelotsuse küsimise taotlus on taotlus õigust tõlgendada ja kohaldada, millega kohus ei ole seotud.

TsÜS § 86 lg-t 3 tuleb rakendada TsÜS § 86 lg-te 1 ja 2 abisättena. TsÜS § 86 lg 3 näeb tarbijakrediidilepingute heade kommete osas ette erisuse, millest tuleneva eelduse peab ümber lükkama laenuandja, s.o hageja. Hageja on TsÜS § 86 lg-st 3 tulenevad eeldused ümber lükanud.

Kuna kostja on rikkunud kohustust tasuda laenu, tuleb tagastamata krediidisumma temalt välja mõista. Intressinõude tühisust ei ole kohus tuvastanud, ka see tuleb nõutud suuruses kostjalt välja mõista. Laenu tagastamise tähtaja pikenemine ja viivise rakendumine oli tingitud kostja enda käitumisest võlasuhtes. Võttes arvesse kohtu ette toodud asjaolusid ja menetluses esitatud seisukohti, ei saa kokkulepet viivisemäära kohta VÕS § 42 lg-s 1 ja VÕS § 42 lg 3 p-s 5 ette nähtud alustel tühistada. Võlgnik peab VÕS § 415 lg-s 1 ja VÕS § 113 lg 1 kolmandas lauses sätestatu tõttu arvestama sellega, et tal on kohustus maksta viivist lepinguga ettenähtud intressimäära järgi.

6. Kostja palus apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ja jätta hagi läbi vaatamata või rahuldamata ja rahuldada vastuhagi.

Kostja arvates on maakohus valesti kohaldanud TsÜS § 86 lg-d 1−3 ning VÕS § 113 lg-t 1 ja § 415 lg-t 1.


Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

7. Tallinna Ringkonnakohus keeldus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 637 lg 21 alusel 25. märtsi 2014. a määrusega apellatsioonkaebust menetlusse võtmast.

Määruse järgi on tegemist TsMS § 405 lg-s 1 nimetatud asjaga. Maakohus ei ole andnud luba otsuse edasikaebamiseks ega ole otsuse tegemisel selgelt ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust või selgelt rikkunud menetlusõigust või selgelt ebaõigesti tõendeid hinnanud.


MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

8. Kostja palub määruskaebuses Riigikohtule ringkonnakohtu määruse tühistada ja saata asi ringkonnakohtule uueks lahendamiseks.

Kostja leiab, et ringkonnakohus keeldus alusetult tema määruskaebust menetlemast. Maakohus ei menetlenud asja lihtmenetluses. Maakohus ei teinud märget lihtmenetluse kohta ei asja menetlusse võttes ega ka otsuses. Otsuses on viide apellatsiooniõigusele.

Maakohus jättis TsÜS § 86 lg 3 alusetult kohaldamata ja vastuhagi rahuldamata, kuigi krediidi kulukuse määr oli laenulepingus 999,99% aastas, olles Eesti Panga avaldatud määrast (27,86%) 35,89 korda suurem. Riigikohus on leidnud, et kui krediidi kulukuse määr ületab Eesti Panga avaldatud määra üle kuue korra, on põhjust eeldada laenuvõtja sundolukorda ja seda ei ole vaja eraldi tõendada. Tühist lepingut ei pea täitma ega maksma selle eest intressi ja viivist. Alusetust rikastumisest tulenevat nõuet ei ole hageja esitanud.

9. Hageja palub jätta ringkonnakohtu määruse muutmata ja määruskaebuse rahuldamata.

10. Kostjale riigi õigusabi korras määratud vandeadvokaat Natalia Lausmaa on palunud määrata kostjale riigi õigusabi osutamise tasuks kolme tunni eest 216 eurot (sh käibemaks).


KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

11. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu määrus tuleb TsMS § 701 lg 3 esimese ja teise lause alusel tühistada ja kostja apellatsioonkaebus saata ringkonnakohtule menetlusse võtmise otsustamiseks. Määruskaebus rahuldatakse.

12. Kolleegium käsitleb esmalt lihtmenetluse tingimuste täitmist ja olulisi asjaolusid (I). Seejärel analüüsib kolleegium apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise seaduslikkust (II) ja lõpetuseks teeb menetluslikud otsustused (III).


I

13. Hageja nõuab kostjalt 370 euro 66 sendi väljamõistmist. See on TsMS § 124 lg 1 esimese lause ja § 133 järgi ka hagi hind. Sellest lähtudes on tegu lihtmenetluse asjaga TsMS § 405 lg 1 esimese lause mõttes.

Riigikohus on korduvalt märkinud, et lihtmenetlus ei ole hagimenetluse eriliik ja et asja lihtmenetluses läbivaatamise kohta ei ole vaja teha eraldi määrust (vt viimati Riigikohtu 15. oktoobri 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-79-14, p 13). Pealegi on maakohus nt 27. novembri 2012. a määruses hagiavalduse menetlusse võtmise kohta märkinud (seda tekstis esile tõstes), et asja arutatakse lihtmenetluses (I kd, tl 77).

14. Riigikohtu menetluses ei ole vaidlustatud järgmisi asjaolusid:

• SMS ja kostja sõlmisid 20. juulil 2009 interneti vahendusel teenuse kasutamise lepingu, mille alusel võimaldas SMS kostjal võtta kiirlaenu;

• kostja laenutaotluse alusel väljastas SMS talle 20. juulil 2009 laenuna 191 eurot 73 senti (3000 krooni) 180 päevaks (st laen tuli tagastada hiljemalt 20. jaanuaril 2010) koguintressiga 172 eurot 56 senti, st 0,73% päevas (265,43% aastas);

• lepingujärgne krediidi kulukuse määr on 999,99% aastas;

• kostja on tasunud laenu tagastamiseks 92 eurot 67 senti;

• laenulepingu p 4.1 on käsitatav tüüptingimusena;

• SMS on loovutanud oma nõude kostja vastu hagejale.


II

15. Lihtmenetluses esitatud apellatsioonkaebust ei pea ringkonnakohus TsMS § 637 lg 21 järgi menetlema, kui maakohtu otsuses ei ole antud luba edasikaebamiseks ning kui maakohtu otsuse tegemisel ei ole selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi ega selgelt rikutud menetlusõiguse normi ega selgelt valesti hinnatud tõendeid või see ei võinud oluliselt mõjutada lahendit.

16. Maakohus ei ole otsuses andnud luba oma otsuse edasikaebamiseks. Üldise edasikaebamise korra märkimine ei ole võrdsustatav loa andmisega TsMS § 442 lg 10 tähenduses (vt nt Riigikohtu 31. oktoobri 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-113-12, p 9).

17. Kolleegiumi arvates keeldus ringkonnakohus aga kostja apellatsioonkaebust menetlemast alusetult, sest maakohus võis eelkõige olla ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse normi.

18. Esmalt märgib kolleegium, et maakohtu otsuse õiguslikud põhjendused on raskesti mõistetavad ning kohati ebaselged ja vastuolulised.

Nimelt on maakohus lähtunud asja lahendamisel eelkõige võlaõigusseaduse tüüptingimusi reguleerivatest sätetest (VÕS § 42 lg 1 2009. a juulis kehtinud redaktsioonis), sisustades neid kohati paralleelselt TsÜS § 86 kriteeriumitega. Lõppkokkuvõttes on raske aru saada, millist sätet maakohus kohaldas. Kolleegium märgib, et TsÜS § 86 lg 1 järgi toob heade kommete vastaselt kõrge intressi kokkulepe kaasa kogu krediidilepingu tühisuse. VÕS § 42 kontekstis intressi kui tasu suurust krediidi eest ebamõistliku tüüptingimusena VÕS § 42 lg 2 järgi ei hinnata, kuna see puudutab nii lepingu põhieset kui ka hinna ja üleantu väärtuse suhet. Sama kehtis ka lepingu sõlmimise ajal kehtinud VÕS § 42 lg-te 1 ja 2 järgi. Seega ei ole laenuintressi suuruse määramisel VÕS §-l 42 tähendust.

19. Riigikohus on leidnud, et kui krediidilepingust tuleneva krediidi ja selle eest makstava tasu vahekord on tasakaalust väljas erakordselt suures ulatuses, õigustab see tehingu heade kommete vastaseks lugemist ka krediidisaaja sundolukorda (TsÜS § 86 lg-d 2 ja 3) hindamata. Sel juhul on võimalik laenulepingu tühisus tuvastada TsÜS § 86 lg 1 alusel (vt Riigikohtu 5. märtsi 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-186-13, p 22). Vähemalt eelduslikult on sellise olukorraga tegemist siis, kui krediidi kulukuse määr ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kuus korda.

Praeguses asjas on lepingujärgne krediidi kulukuse määr maakohtu otsuse järgi 999,99% aastas, mis ületas 2009. a juulis Eesti Panga avaldatud keskmist kulukuse määra enam kui kuus korda.

20. Kui tarbijakrediidileping ei peaks TsÜS § 86 lg 1 alusel erandlikult siiski osutuma tühiseks, tuleb asja uuel läbivaatamisel TsÜS § 86 lg-te 2 ja 3 kohaldamisel arvestada ka Riigikohtu 5. märtsi 2014. a määruses tsiviilasjas nr 3-2-1-186-13 esitatud muude õiguslike seisukohtadega. Muu hulgas tuleb arvestada, et asjaolu, kas laenuvõtja sai aru laenutingimustest ja nõustus nendega laenu saamise eeldusena, ei välista laenuintressi liigkasuvõtjalikkust, laenuvõtja sundolukorda ega ka laenuandja teadlikkuse eeldust sundolukorra kohta (vt viidatud määruse p 19).

21. Kolleegium ei nõustu kostjaga, et laenulepingu tühisuse tuvastamisel ei saa hagi rahuldada, kuna hageja ei ole esitanud nõuet alusetu rikastumise sätete alusel. Riigikohus on olnud seisukohal, et hageja laenulepingu täitmise nõude osalist rahuldamist ei välista see, kui kohus leiab, et laenuleping on tühine. Lepingu järgi üleantu tagastamist saab laenuandja nõuda ka siis ja seda põhimõtteliselt ka sama hagi raames alternatiivse õigusliku kvalifikatsiooni alusel (vt Riigikohtu 5. märtsi 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-186-13, p 23).

Kolleegium selgitab, et kui tehing on heade kommete vastase intressi tasumise kohustuse tõttu tühine, on intressi või muud sellesarnast laenu kasutamise ajast sõltuvat tasu maksma kohustatud poolel TsÜS § 86 lg 4 järgi õigus tühise tehingu järgi saadu tagastada selleks tähtpäevaks, milleks ta pidi laenu tervikuna tagasi maksma tühise tehingu järgi, makstes intressi VÕS § 94 lg-s 1 sätestatud suuruses (vt Riigikohtu 5. märtsi 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-186-13, p 23).

22. Kolleegiumi arvates tuleb apellatsioonkaebuse läbivaatamisel kaaluda kostja vastuhagi läbi vaatamata jätmist osas, milles kostja palub tuvastada lepingu ja nõuete tühisuse, kuna need asjaolud tehakse kindlaks haginõude lahendamisel (vt nt Riigikohtu 2. aprilli 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-162-13, p 48). Kolleegium ei saa jätta vastuhagi ise läbi vaatamata, kuna lahendab üksnes määruskaebust ringkonnakohtu määruse peale.

Põhjendatud võib kostja vastuhagi menetlemine olla vaid osas, mis puudutab enamtasutu tagastamist. Küll märgib kolleegium, et rahalise nõude suurus tuleb kostjal endal selleks kindlaks määrata (vt ka Riigikohtu 3. aprilli 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-20-12, p 18). Kuna kostja on tasutud summad esitatud asjaoludel arvestanud laenu põhisumma katteks, mille tagastamiseks ei ole hagejal kohustust, kuna see tuleb nagunii maksta, võib siiski ka see vastuhaginõue olla alusetu.

23. Kolleegium märgib, et Riigikohus on sarnast tsiviilasja lahendades (hageja on sama, kes praeguses asjas) viidanud sellele, et hageja võis olla toime pannud kelmuse katse, kui esitas maksekäsu kiirmenetluses kohtule tahtlikult valeandmeid võla suuruse kohta (vt Riigikohtu 5. märtsi 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-186-13, p 24).

Ka praeguses asjas on hageja maksekäsu kiirmenetluses nimetanud oma põhinõudena märksa suurema summa (765 eurot) kui hagis (99 eurot 5 senti). TsMS § 481 lg 21 järgi ei kohaldata maksekäsu kiirmenetlust kõrvalnõuetele (eelkõige viivis, intress, lepingu tasu, lepingu pikendamise tasu, võlanõude menetlemisega seotud tasud, nt meeldetuletuskirjade eest jms) ulatuses, mis ületab põhinõuet. TsMS § 45 lg 6 esimese lause järgi, kui menetlusosalise või muu isiku käitumises ilmnevad kohtus kuriteo tunnused, edastab kohus kuriteoteate prokuratuurile või politseile. Hageja korduv tegevus viitab süsteemsusele ning selle tõkestamise vajadusele laiemalt. Seetõttu peab kolleegium vajalikuks edastada pädevale asutusele kuriteoteate.


III

24. Riigikohus vabastas kostja 21. mai 2014. a määrusega kautsjoni tasumisest ja rahuldas taotluse saada riigi õigusabi hilisema hüvitamiskohustusega.

25. Kolleegium leiab, et vandeadvokaat N. Lausmaa taotlus määrata kindlaks riigi õigusabi tasu tuleb rahuldada. Kolleegium määrab tema tasuks taotletud 216 eurot riigi õigusabi seaduse § 23 lg 1 alusel. Tasu maksmise korraldab sama seaduse § 24 lg 1 alusel Eesti Advokatuur.

26. Menetluskulude jaotus jääb TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel ringkonnakohtu otsustada, lähtudes asja lahendamise tulemusest.


Ants Kull, Villu Kõve, Tambet Tampuu