KO H T U O T S U S
EESTI VABARIIGI NIMEL
Kohus Tallinna Ringkonnakohus
Kohtukoosseis Ruth Plaks, Oliver Kask ja Virgo Saarmets
Otsuse tegemise aeg ja koht 29.01.2014, Tallinn
Haldusasja number 3-12-438
Haldusasi Elisa Eesti AS kaebus Tarbijakaitseameti 03.02.2012
ettekirjutuse nr 6-25/12-00939-001 tühistamiseks
Menetlusosalised Kaebaja – Elisa Eesti AS, esindajad Piia Laks ja adv
Iivi Otto
Vastustaja – Tarbijakaitseamet, esindaja Katrin Malm
Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 14.11.2012 otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus Elisa Eesti AS apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine Kohtuistungil 10.12.2013
RESOLUTSIOON
1. Jätta Tallinna Halduskohtu 14. novembri 2012. a otsus haldusasjas nr 3-12-438
muutmata ja Elisa Eesti AS apellatsioonkaebus rahuldamata.
2. Jätta menetlusosaliste apellatsioonimenetluse kulud nende endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult
teatavakstegemisest arvates, so hiljemalt 28.02.2014, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises
lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1).
Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioon-
kaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).
Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS
§ 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).
Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi3-12-4382(9) taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb,eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1. Tarbijakaitseamet algatas 01.02.2012 Elisa Eesti AS kõnekaardi ZEN reklaami osas
haldusmenetluse ja kohustas 03.02.2012 ettekirjutusega nr 6-25/12-00939-001 reklaamiseaduse
(RekS) § 32 lg 1 p 1 ja tarbijakaitseseaduse (TKS) § 40 lg 1 p 1 alusel Elisa Eesti AS-i
lõpetama RekS § 4 lg-ga 1 ja lg 2 p-ga 3, § 5 lg-ga 1, TKS § 121 lg-ga 2, § 122 lg-ga 9, § 123
lg-ga 2, lg 2 p-ga 4, lg-ga 6 ning lg 8 p-ga 20 vastuolus olevate ZEN kõnekaardi ettekirjutuses
kirjeldatud reklaamide avalikustamise ringhäälingus, veebilehel ja välireklaamina hiljemalt
07.02.2012.
Telekanalis TV3 esitatakse ZEN kõnekaardi telereklaami, mille kõnes esitatav osa on järgmine:
„Astu omade sekka ja hakka elama! Võta ZEN ja 60 eurot on sinu! Lisaks tasuta kõned,
nett, sõnumid, pling ja boonused kõnedelt ning laadimistelt. Zen.“ Tekstis esitletav osa on
järgmine: „60€ Tasuta kõneaega. Tasuta kõned sõpradega, Nett, sõnumid, pling. /Ekraanile
ilmub loetamatult väikeses kirjas tekst/ + Boonus kõnedelt ja laadimiselt. ZEN sõpradega tasuta.
Zen.ee.“
Elisa Eesti AS kodulehel on avalikustatud reklaam „Võta ZEN ja 60EUR on sinu!“. Veebilehelt
on leitav täiendav teave ehk tingimused, mis tarbijal tuleb täita, et lubatud soodustusi saada.
Pakkumine kehtib üksnes uutele klientidele. 60 eurot on tegelikkuses boonusraha, mis
kantakse kõnekaardi kontole ja selle arvelt toimub nende kõnede tasaarvestus, mida ei tehta
teatud tingimustel ZEN-lt ZEN-le. Nimetatud boonusraha saamiseks tuleb 12 kuu jooksul igal
kuul laadida kõnekaardile 10 eurot ja peale seda kantakse igal kuul tarbija kontole 5 eurot
lisaks, millest moodustub kõigi tarbijapoolsete tingimuste täitmisel kokku 60 eurot boonusraha.
Välireklaam „Võta ZEN ja 60€ on sinu“ on järgmise sisuga: “Sulle meeldib sõpradega suhelda.
Iga kell ja igal pool. ZENiga suhtled sõpradega piiramatult tasuta. Tasuta kõned, sõnumid,
plingimine ja M-internet. Lisaks teenid boonust. Nii kõnedelt kui laadimiselt. ZENiga on sul
kõige rohkem võimalusi sõpradega tasuta suhtlemiseks. Tšekka lähemalt: ZEN.ee.“
Tarbijakaitseameti hinnangul on ülalkirjeldatud reklaamides esitatud järgmised väited eksitava
iseloomuga:
1) „Võta ZEN ja 60€ on sinu!“ – peale täiendavate tingimuste täitmist on tarbijal võimalik
saada boonusraha kõnede tasaarvestuseks, mis ei ole võrdsustatav lubatud 60 euroga;
2) „ZENiga suhtled sõpradega piiramatult tasuta“ – „sõbrad“ reklaami kontekstis on üksnes
teised ZEN kõnekaardi omanikud ehk kindlaks määratud kitsas isikute ring, mitte tarbija enda
poolt määratavad sõbranumbrid;
3) „Suhtled piiramatult tasuta. Tasuta kõned, sõnumid, plingimine, tasuta M-Internet“ – see
kehtib pärast esimese 10 euro laadimist 30 päeva jooksul ZEN kõnekaardile helistades. Tasuta
kõned on piiratud 600 minutiga 30 päeva jooksul. Selleks, et ka see piirang kaoks, tuleb kõneaega
laadida juba 15 eurot kuus. Teenuseid on kirjeldatud väljendiga „tasuta“ keelatud viisil,
kuna tarbijal tuleb tegelikult nende teenuste eest maksta. „Tasuta“ element peab olema selgelt
eristatav tasulistest elementidest ja „tasuta“ saab pakkuda paketi lisa, mitte aga paketi põhiosa.
Praegusel juhul on pakutud kõnekaardi põhiosa ehk kõnesid „piiramatult tasuta“, kuigi tarbijal
on selle nn soodustuse jaoks vaja täita rahaline kohustus ja lisaks rakenduvad erinevate rahasummade
kõnekaardile laadimisel erinevad piirangud;
4) „ZEN-iga on sul kõige rohkem võimalusi sõpradega tasuta suhtlemiseks“ – reklaamides
puudub tõendusmaterjal läbiviidud võrdluse kohta või võrdluse aluseks oleva hinnavõrdluse
teostamise kuupäev, mis kinnitaks väite tõesust. Kuna pakkumine hõlmab üksnes ZEN-lt
ZEN-le helistamist ja seda täpselt reguleeritud tingimuste täitmisel, ning arvestades, et mobiilsideoperaatorite
reklaampakkumised võivad muutuda igal ajahetkel, on ZEN kõnekaardi teistest
samaväärsetest toodetest esile tõstmisega rikutud võrdlevale reklaamile seatud nõudeid.
Seda eeskätt seetõttu, et tõendamist ei ole leidnud võrdluse põhinemine võrreldava kauba või
teenuse ühel või mitmel asjakohasel, olulisel ja tõendataval tunnusel.
Ülaltoodud põhjustel on tegemist eksitava reklaamiga, võrdlevale reklaamile seatud nõuete
rikkumisega ning ebaausa ja eksitava kauplemisvõttega. Reklaamid petavad üldsust ja võivad
oluliselt mõjutada tarbijate majanduskäitumist. Seetõttu ei anna Tarbijakaitseamet Elisa Eesti
AS-le täiendavalt tähtaega asja kohta oma arvamuste esitamiseks, tuginedes haldusmenetluse
seaduse (HMS) § 40 lg 3 p-le 1.
2. Elisa Eesti AS esitas 01.03.2012 Tallinna Halduskohtule kaebuse Tarbijakaitseameti
03.02.2012 ettekirjutuse tühistamiseks.
Ettekirjutus on õigusvastane, kuna haldusmenetluses ei tagatud kaebajale õigust olla ära kuulatud.
Kaebaja õiguste piiramine HMS § 40 lg 3 p 1 alusel oli põhjendamatu ja ebaproportsionaalne.
Ettekirjutus ei vasta HMS § 54 nõuetele. Ettekirjutusest ei selgu selle andmise faktiline
alus ja motiivid.
Ettekirjutus on ringhäälingus reklaami avalikustamise keelamise osas õigusvastane, kuna kaebaja
ei ole reklaami ringhäälingus avalikustanud. Kaebaja ei oma ega opereeri ühtegi tele- ega
raadiojaama. Reklaami avalikustamisega tegeleb ringhäälingus vastav meediateenuse osutaja,
kas televisioonikanali või raadiojaama omanik. Kui vastustaja soovib keelata ringhäälingus
reklaami avalikustamise, saab sellise ettekirjutuse adressaadiks olla üksnes vastava meediateenuse
osutaja. Ettekirjutus ei ole täidetav, sest kaebajat kohustatakse lõpetama tegevust, millega
kaebaja ei tegele.
Ettekirjutus on ZEN-i tingimuste veebilehel ja välireklaamina avalikustamise keelamise osas
õigusvastane, kuna keelab informatsiooni avalikustamise, mida RekS alusel ei loeta reklaamiks.
Veebilehekülg www.zen.ee on RekS § 2 lg 2 p 1 mõttes teenuse osutamise kohaks. Viidatud
sättest ei tulene, et silmas peetakse üksnes füüsilisi müügikohti. Välireklaamina ei ole
ZEN kõnekaardi tingimusi kunagi avalikustatud. Ettekirjutuses viidatud välireklaami puhul ei
ole tegemist välireklaamiga, vaid kaebaja esindustesse üles pandud teabega, mida ei ole tänavalt
näha. Teave oli müügiesindusse paigutatud selliselt, et polnud kahtlust teabe suunatusele
müügiesinduses asuvale kliendile. Tegemist oli RekS § 2 lg 2 p 1 välistuse alla mineva teabega.
Teabe avalikustamist ei saa käsitleda keelatud reklaamina.
Ettekirjutus on õigusvastane, sest ettekirjutuses kirjeldatud teadete puhul osas, milles need on
käsitletavad reklaamina, ei ole tegemist keelatud, eksitava ega võrdleva reklaamiga. Ettekirjutus
põhineb olulises osas sõnade kontekstist väljarebimisel. Reklaamid moodustavad ühtse
terviku kampaaniatingimustega, mille olemasolule ja asukohale reklaamid otsesõnu viitavad.
Reklaamist ega kampaania tingimustest ei saa järeldada, et tarbija ei pea kampaanias osalemiseks
mingeid tingimusi omalt poolt täitma või pakkumine oleks igavene. Kampaania tingimustes
on selgelt märgitud, milliseid tingimusi peab tarbija täitma, et ta saaks vastavaid teenuseid
kasutada. Väide, et fraas „kõige rohkem võimalusi“ on võrdlev reklaam, mille kohta
reklaamis tõendusmaterjal puudub, ei ole asjakohane. RekS ei nõua mingi tõendusmaterjali
esitamist otse reklaamis ning see ei oleks enamikel juhtudel objektiivselt võimalik. Tegemist
ei ole võrdleva reklaamiga, vaid teenuse olemuse kirjeldusega.
3. Tarbijakaitseamet palus jätta Elisa Eesti AS kaebus rahuldamata. Ettekirjutus on tehtud
kohases menetluses, on faktiliselt ja õiguslikult põhjendatud ning selle tühistamiseks pole
alust.
Ettekirjutuse tegemine oli seotud HMS § 40 lg 3 punktis 1 nimetatud asjaoludega. ZEN kõnekaardi
reklaamikampaania „Võta ZEN ja 60EUR on sinu!“ tingimuste kohta veebilehel
http://www.zen.ee/et avalikustatud teabe kontrollimisel selgus, et kampaania oli planeeritud
kuni 12.02.2012. Ettekirjutuses esitatud seisukohad laiemas mõttes on olnud kaebajale teada
juba pikemat aega, samuti on vastustaja eelnevalt pidanud kaebajaga kirjavahetust ZEN kõnekaardi
reklaamide osas, viidates reklaamide vastuolule RekS-ga ja TKS-ga. Vastustaja püüdis
kiire tegutsemisega takistada võimalikku tarbija majanduskäitumise moonutamist läbi ebaausa
kauplemisvõtte kasutamise. Varem on sarnastes menetlustes kaebajale antud võimalus oma
arvamuse esitamiseks.
Kaebaja on ZEN kõnekaarti reklaamides rikkunud nii RekS nõudeid kui ka kasutanud keelatud
ebaausaid kauplemisvõtteid eesmärgiga luua tarbijas ettekujutus tasuta saadavast teenusest.
Eksitav reklaam ning ebaausa ja eksitava kauplemisvõtte kasutamine on osundatud reklaamides
nii 60 euro suuruse rahasumma lubamine, sõna „tasuta“ kasutamine kui ka sõna „sõber“
kasutamine. Ettekirjutusest selgub üheselt, et tarbija ei saa lubatud raha 60 eurot, igasuguse
pakutava „tasuta“ teenuse kasutamine eeldab 10 või 15 euro suuruse summa laadimist
ZEN kõnekaardile, mida ei saa pidada tasuta teenuse osutamiseks.
Eksitav ja tegelikkusele mittevastav on väide, et veebilehe näol on tegu kaebaja majandus- ja
kutsetegevuse kohaga ZEN kõnekaartide turustamiseks. Majandustegevuse registri andmetel
puudub kaebajal e-kaubanduse luba. Kohatu on väita, et RekS ei kohaldu kodulehel avalikustatud
reklaamile.
Ettekirjutuse tegemisel on tuvastatud välireklaami esitlemine Rocca al Mare kaubanduskeskuse
I korrusel asuva Elisa Eesti AS müügikoha klaasseinal suunaga kaubanduskeskuse üldkasutatavale
alale. Välireklaam oli paigaldatud nii, et see oli vabalt nähtav kõigile kaubanduskeskuses
liikujatele. Seega on kaebaja avalikustanud ZEN reklaami välireklaamina.
Reklaamide avaldamine telekanalis TV3 oli võimalik vaid kaebaja tahte kohaselt ning tema
soovil. ZEN kõnekaardi reklaamimise eesmärgiks on kaebaja kaupade ja teenuste müügi suurendamine
ehk otsene majandushuvi, mistõttu on ettekirjutuse adressaat valitud põhjendatult.
4. Tallinna Halduskohus jättis 14.11.2012 otsusega Elisa Eesti AS kaebuse rahuldamata
ning menetluskulud poolte endi kanda.
Vastustaja pidas kõnekaardi telereklaami, kodulehel avalikustatud reklaami ja välireklaami
tarbijaid eksitavaks. Vaidlustatud haldusaktis on toodud reklaami kirjeldus (p 1). Haldusaktis
on vastustaja hinnang (p 3). Kaebaja ei ole seda sisuliselt ümber lükanud. Vastustaja on seisukohal,
et tarbijatele ei kavatsetud anda ZEN kõnekaardi soetamise järgselt 60 euro suurust
rahasummat, vaid peale täiendavate tingimuste täitmist oli võimalik mingil määral tasaarvestust
teostada, mis ei ole aga võrdsustatav konkreetselt lubatava rahasummaga. Samuti on vastustaja
näidanud ettekirjutuses, et tegelikkuses ei oleks tarbijad saanud oma sõpradega piiramatult
ja tasuta suhelda ning teenuse eest oleks tulnud tasuda. Kohus nõustub vastustaja sellekohase
hinnanguga. Tulenevalt HKMS § 165 lg-st 2 ei ole vaja kõiki põhjendusi üle korrata.
Vastustaja põhjendab menetlusosalise arvamuse ja vastuväidete ära kuulamata jätmist erandliku
olukorraga (reklaamikampaania läbiviimist planeeriti kuni 12.02.2012 ning õigusvastast
kampaaniat ei saanud lasta segamatult lõpule viia) ning viitab HMS § 40 lg 3 p-le 1 ja Riigikohtu
17.06.2011 lahendi nr 3-3-1-37-11 p-le 13. Vastustaja hinnangul oli tegemist tarbijate
majanduskäitumise tõenäolise ja võimaliku moonutamisega läbi ebaausa kauplemisvõtte kasutamise.
Kaebaja peab HMS § 40 lg 3 p 1 kohaldamist põhjendamatuks ja ebaproportsionaal-
seks ning olukorda tavapäraseks ja rutiinseks, kuid selle väitega ei saa nõustuda. Vastasel korral
ei oleks vastustaja saanud oma ülesandeid eksitava reklaami esitamise tõkestamisel tõhusalt
täita. Kohus nõustub vastustaja vastava hinnanguga. Eelnevalt on kohus asunud seisukohale,
et tegemist oli eksitava sisuga reklaamiga.
Kaebaja väitel ei ole reklaamide ringhäälingus avalikustamise keelamine täidetav, sest kaebaja
ise ei ole reklaami ringhäälingus avalikustanud ning ei opereeri ühtegi tele- ega raadiojaama.
Vastustaja selgitas, et reklaami avaldamine televisioonis saab toimuda lepingute alusel, mis
tähendab seda, et kaebaja võib selle ka lõpetada, tehes vastavasisulise korralduse. Vastustaja
viitas ka sarnasele vaidlusele haldusasjas nr 3-11-1493, milles kohtud asusid seisukohale, et
kaebajal on mõju telereklaami avaldamisele ja ta saab seda pidurdada või lõpetada. Kohus
nõustub vastustaja eelnimetatud seisukohaga.
Kaebaja on seisukohal, et teabe veebilehel avalikustamise ja väidetava välireklaami puhul ei
olnud tegemist reklaamiga RekS § 2 lg 2 p 1 mõttes. RekS § 2 lg 2 p 1 kohaselt ei käsitata
reklaamina majandus- või kutsetegevuse kohas, kus müüakse kaupa või osutatakse teenust,
antavat teavet kauba, teenuse või selle müügitingimuste kohta, ning sama lõike p-s 2 nimetatud
teavet. Kaebaja peab veebilehekülge teenuse osutamise kohaks, leides, et füüsilisi müügikohti
ei peaks kohtlema erinevalt virtuaalsetest. Ettekirjutuses osutatud välireklaami ei saa
kaebaja hinnangul vaadelda välireklaamina, kuna tegemist oli müügiesindusse ülespandud
teabega, mis paiknes siseruumides ega olnud tänavalt näha. Vastustaja leiab, et veebilehel ei
müüdud ZEN kõnekaarte ning seetõttu ei olnud tegemist kõnekaartide müügiga seotud majandus-
või kutsetegevuse kohaga. Samuti toob vastustaja välja, et kaebajal ei ole e-kaubanduse
luba, mis on täiendavaks põhjenduseks sellele, et veebilehe puhul ei saanud olla tegemist majandus-
ja kutsetegevuse kohaga. Neid väiteid ei ole kaebaja ümber lükanud. Välireklaami
osas on vastustaja viidanud RekS § 2 lg 1 p-dele 1 ja 8, mille kohaselt tuleb vaadelda välireklaamina
avalikus kohas asuvat või avalikust kohast jälgitavat reklaami, kusjuures avalikuks
kohaks on ka ehitis või selle osa, mis on avatud üldiseks kasutamiseks või mis on tegelikult
üldkasutatav. Eelnenu taustal ei lükka kaebaja rõhuasetus seoses teabe siseruumides paiknemisega
vastustaja seisukohta ümber. Vastustaja on tuvastanud, et välireklaam oli kaubanduskeskuse
üldkasutatava ala klaasseinal ning paigaldatud nii, et see oli kaubanduskeskuses liikujatele
vabalt nähtav. Selle kohta on esitatud ka näitlik materjal (tl 69). Eeltoodust lähtudes
nõustub kohus vastustaja seisukohaga. Antud juhul ei olnud tegemist eranditega RekS § 2 lg 2
tähenduses.
Kaebaja peab haldusakti õigusvastaseks ka seetõttu, et see on olulises osas motiveerimata.
Kohus nimetatud seisukohaga ei nõustu. Haldusaktis sisaldub põhjendusi piisaval määral ning
kohtumenetluse käigus on vastustaja esitanud ka täiendavaid selgitusi. HMS § 58 kohaselt ei
saa haldusakti kehtetuks tunnistamist nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti
menetlusnõudeid või haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui eelnimetatud (väidetavad) rikkumised
ei võinud mõjutada asja otsustamist. Praegusel juhul nõustus kohus vastustaja põhiväidetega
ning hinnanguga, mille kohaselt oli tegemist tarbijat eksitava reklaamiga ning seega ei
saa tühistada vaidlustatud ettekirjutust üksnes põhjusel, et seda oleks olnud võimalik ka paremini
põhjendada.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES
5. Elisa Eesti AS palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ja teha uus otsus,
millega tühistada vaidlustatud ettekirjutus.
Kohus asus ebaõigele seisukohale, nagu oleksid ettekirjutuses kirjeldatud ZEN kõnekaardi
telereklaam, kodulehel avaldatud reklaam ja välireklaam tarbijaid eksitavad. Kohus on tsiteerinud
ettekirjutuses osutatud sätteid, kuid ei ole neid oma seisukohtadega sidunud. Tsiteeritud
norme on kohus kohaldanud ebaõigesti. Otsus ei vasta HKMS § 157 lg 1 ja § 165 lg 1 nõuetele.
Kohtuotsus on sisuliselt põhjendamata, kuna kohus on tuginenud üksnes vastustaja seisukohtadele
ja põhjendustele, lisamata omapoolset analüüsi ja põhjendusi ning kohtu tuvastatud
asjaoludest tehtud järeldusi. Otsus sisaldab üksnes vastustaja põhjendamata seisukohtade kordamist,
kaebaja väited ja tõendid on jäetud käsitlemata. HKMS § 165 lg 2 kohaldamiseks
puudus alus, sest ettekirjutuses ei ole kaebaja poolt kohtumenetluses esitatud väidete ja tõenditega
mittenõustumist põhjendatud.
Kohtumenetluses kaebaja väitis, et vastustaja rebis ettekirjutuse tegemisel kontekstist välja
üksikuid sõnu ja jättis arvestamata asjaoluga, et reklaamitegevus eeldabki turundussituatsiooni
lühidalt ja selgelt esitamist ning praktilistel põhjustel ei ole visuaalses reklaamis kunagi võimalik
kõiki termineid esitada ammendavalt ja maksimaalselt täpselt. See on ka põhjus, miks
reklaamidesse pannakse sisse viiteid pakkumise muudele tingimustele, et tarbijad saaksid enne
tarbimisotsuse tegemist vajadusel ammendava ülevaate konkreetse toote või teenuse müügi
või osutamise tingimustest. Kõnealused reklaamid moodustavad ühtse terviku kampaaniatingimustega,
mille olemasolule ja asukohale reklaamid viitavad. Telereklaamis ja nn välireklaamis
oli viide, et täpsemad tingimused on saadaval veebilehelt zen.ee. Veebilehel avaldatud
teatele olid täpsemad tingimused juba juurde pandud. Halduskohus jättis sellekohased tõendid
tähelepanuta. Kaebajale teadaolevalt ei ole tarbijad kõnealuste reklaamide peale kaevanud
ning vastupidist pole vastustaja kohtumenetluses väitnud ega tõendanud. Vastustaja ametniku
subjektiivsed hinnangud, kuidas reklaame peaks sõnastama, ei saa olla reklaami eksitavuse
hindamise seisukohast määravad. See, kuidas ettekirjutuses reklaame tõlgendatakse, on vastuolus
tavapärase tähelepanelikkuse juures tegutseva tarbija poolt tajutavaga. Reklaamid on juba
keelekasutusest nähtuvalt suunatud noorele tarbijale, kellele ei käi veebilehe külastamine
kampaania tingimustega tutvumiseks üle jõu. On tähelepanuväärne, et vastustaja ise on tegelikult
hästi aru saanud ZEN kõnekaardi tingimustest, mida ta nimetab eksitavaks.
Vastuseks kõigile ettekirjutuses sisalduvatele etteheidetele on kaebaja esitanud kohtumenetluses
vastuväited, kuid kohus on jätnud need tähelepanuta. Väidetavalt on reklaamid eksitavad,
kuna lubavat 60 eurot, aga tegelikult saab isik tingimuste täitmise korral 60 euro väärtuses
teenust tarbida. Kaebaja osutas, et reklaamid sisaldavad kogu asjakohast infot kas vahetult
reklaami tekstis (nt veebilehel avalikustatud reklaam) või läbi viite, et täpsemad tingimused
leiab veebiaadressilt zen.ee, sh seda, et 60 euro all peetakse silmas 60 euro väärtuses teenuseid
ja tingimusi, mida tuleb täita. Pole alust arvata, et tarbija sellest aru ei saa. Vastustaja on sellest
aru saanud. Müügiesindustesse paigutatud teadete puhul saab tarbija ühtlasi ka kohapeal
teavet küsida, st ei pea isegi veebilehele minema. Milles seisneb vastustaja ja kohtu arvates
tarbija eksitamine, jääb arusaamatuks. Väide, et sõna „sõprade“ kasutamine olevat eksitav, on
eesmärgipäratu tähenärimine. Asjaolu, et tasuta kõnesid saab teha teiste ZEN kõnekaardi
omanikega, nähtub veebilehel olevast hinnakirjast. Arvestades ZEN kõnekaardi sihtgruppi
(peamiselt vanuses 15-29 aastat), on termini „sõbrad“ kasutamine antud kontekstis korrektne.
Vastustaja on aru saanud, mida termin „sõbrad“ reklaami kontekstis tähendab. Puudub alus
arvata, et tarbija sellest aru ei saa. Taas pole kaebajale mõistetav, milles seisneb tarbija eksitamine.
Etteheited seoses sõnapaari „piiramatult tasuta“ kasutamisega on samuti täiesti põhjendamatud.
Reklaamidest ega kampaania tingimustest ei saa järeldada, et kampaanias osalemiseks
ei pea tarbija mingeid tingimusi täitma või pakkumine oleks igavene. Tingimustes on
selgelt märgitud, milliseid tingimusi peab täitma, et vastavaid teenuseid piiramatult tasuta
kasutada saaks. Vastustaja on ettekirjutuses need tingimused ise välja toonud, seega ei valmistanud
tingimuste leidmine ja neist arusaamine vastustajale probleeme. Pole põhjust arvata, et
tarbijad neid ei leiaks ja/või neist aru ei saaks. Tõele ei vasta väide, et teenus ei olevat tasuta,
kuna kõnekaardi põhiosa ehk telefonikõnede tegemine eeldab rahaliste kohustuste täitmist.
ZEN kasutajalt teisele ZEN kasutajale telefonikõnede tegemine on igal juhul tasuta. Kampaaniatingimustes
nimetatud 60 eurot ei ole ette nähtud ega kasutatav antud kampaania raames
osutatavate tasuta teenuste rahastamiseks, nagu vastustaja ekslikult väidab. Vastavaid rahasummasid
saab klient kasutada üksnes muude, reklaamis nimetamata (s.o tasuliste) teenuste
kasutamiseks. Vastav info on veebilehel, mistõttu pole tegemist tarbija eksitamisega ja/või
ebaausa eksitava kauplemisvõtte kasutamisega. Väide, et fraas „kõige rohkem võimalusi“ on
võrdlev reklaam, mille kohta reklaamis tõendusmaterjal puudub, ei ole asjakohane. Kaebaja ei
anna ZEN reklaamides hinnanguid ühelegi konkurendile ega tema tootele ning ei teosta selles
osas mingeid võrdlusi. Seega puudub ka mistahes vastuolu RekS või TKS nõuetega. Kui kohus
oleks kaebaja väiteid analüüsinud, oleks ta jõudnud õigele järeldusele, et ettekirjutuse
seisukohad ei ole õiged ning kaebaja ei ole õigusrikkumist toime pannud.
Kohus asus ebaõigele seisukohale, nagu oleks esinenud HMS § 40 lg 3 p-s 1 sätestatud alus
kaebaja ärakuulamata jätmiseks. Kohus on omapoolse analüüsi ja põhjenduseta nõustunud
vastustaja sellekohase ebaõige väitega, jättes tähelepanuta kaebaja seisukoha, et HMS-s sätestatud
erandi kasutamine on põhjendamatu ja ebaproportsionaalne. Haldusmenetluses osalemisega
saanuks kaebaja võimaluse haldusakti andmist ära hoida. Kaebaja viitas, et on oma rohkem
kui 15-aastase tegevuse käigus pidanud vastustajaga pidevalt diskussioone erinevate reklaamide
sisu üle ning vastustaja on siiani alati kaasanud kaebaja vastavatesse menetlustesse ja
võimaldanud seisukohti avaldada. Kohtule esitatud varasemast kirjavahetusest nähtub, et kaebaja
on vastustaja selgitusnõuetele alati kiiresti ja konstruktiivselt reageerinud. Sisuliselt ainus
menetlusosaline, kes sai haldusmenetluses osaleda ja oma arvamust avaldada, oli AS EMT,
kelle kaebuse alusel 01.02.2012 alustati haldusmenetlust, mis kaks päeva hiljem lõpetati kaebajale
ettekirjutuse tegemisega. Menetlusosaliste võrdsuse põhimõtet arvestades tulnuks ära
kuulata ka kaebaja. Haldusakt ei sisalda erandi kohaldamise põhjendust. Põhjenduseks ei saa
lugeda ettekirjutuse viidet, et kaebaja tegevus oli vastuolus seadusega, kuna vastasel juhul
saaks alati jätta adressaadi menetlusse kaasamata väitega, et menetluse käigus tuvastati seadusevastane
tegevus. Fakt, et kampaania periood on lühike, ei ole HMS § 40 lg 3 p-s 1 sätestatud
erandi kohaldamise alus ja pealegi ei ole haldusakti põhjendamine alles kohtumenetluse käigus
lubatud. Kaebaja kaasamata jätmine on haldusmenetluse nõuete sedavõrd jäme rikkumine,
mis sõltumata haldusakti sisule antavast hinnangust toob kaasa haldusakti tühistamise.
Kuna kohtuotsus tuleb tühistada juba ainuüksi seetõttu, et kohus tuvastas ebaõigesti, nagu
oleksid ZEN reklaamid tarbijaid eksitavad ja kaebaja ärakuulamata jätmine põhjendatud
erandliku olukorraga, ei pea kaebaja vajalikuks apellatsioonkaebuses analüüsida halduskohtu
samuti ebaõigeid seisukohti, nagu oleks kaebaja ringhäälingus ise reklaame avalikustanud ja
nagu ei oleks müügiesindustes ja veebilehel avaldatud teave käsitletav erandina RekS § 2 lg 2
tähenduses.
6. Tarbijakaitseamet palub Elisa Eesti AS apellatsioonkaebus rahuldamata jätta.
Kaebaja on ZEN kõnekaarti reklaamides rikkunud nii reklaamiseaduses sätestatud nõudeid kui
kasutanud oma reklaamis keelatud ebaausaid kauplemisvõtteid, eesmärgiga luua tarbijas ettekujutus
tasuta saadavast teenusest. Eksitav reklaam ning ebaausa ja eksitava kauplemisvõtte
kasutamine on nii 60 euro suuruse rahasumma lubamine, sõna „tasuta“ kasutamine kui ka sõna
„sõber“ kasutamine ZEN kõnekaardi kasutajatele osundades. Ettekirjutusest selgub üheselt,
et tarbija ei saa lubatud raha summas 60 eurot, igasuguse pakutava „tasuta“ teenuse kasutamine
eeldab 10 või 15 euro suuruse summa laadimist ZEN kõnekaardile. Kõnekaart ei taga tasuta
piiramatut suhtlust sõpradega, vaid ainult teise sama kõnekaardi kasutajatega. Neile isikutele
emotsionaalse ja isikliku sõbrasuhte omistamine on avalikustatud reklaamides meelevaldne
ja eksitav. Eksitava reklaami või kauplemisvõtte olemasolu tuvastamine ei eelda tarbijakaebuste
olemasolu ega tarbijate eksitamise tuvastamist vastustaja poolt. Nii eksitava reklaami
kui eksitava kauplemisvõtte regulatsiooni sõnastuses on viidatud eksitamise võimalusele ning
konkreetsete tarbijate eksitamise olemasolu tuvastamine ei ole vajalik.
Ettekirjutuse tegemine on seotud HMS § 40 lg 3 punktis 1 nimetatud asjaoludega. ZEN kõnekaardi
reklaamikampaania oli planeeritud kuni 12.02.2012. Vastustaja ettekirjutuses esitatud
seisukohad on laiemas mõttes kaebajale olnud teada juba pikemat aega, samuti on vastustaja
eelnevalt pidanud kaebajaga kirjavahetust ZEN kõnekaardi reklaamide osas, viidates reklaamide
vastuolule RekS-i ja TKS-ga. Seisukohad on vastastikuselt olnud mõlemale poolele teada
ning enne ettekirjutuse tegemist HMS § 40 lg 1 toodud eelduse täitmisel oleks tagajärjeks
olnud üksnes reklaamikampaania soovitud kujul segamatu lõpule viimine kaebaja poolt.
Menetlusnormi rikkumisena ei saa tõlgendada asjaolu, et halduskohus on nõustunud vastustajaga
ja selle kohtuotsuses ära märkinud. HKMS § 165 annab halduskohtule kohtuotsust tehes
sellise võimaluse.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
7. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Ringkonnakohus
nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ning HKMS § 201 lg-le 4 tuginedes neid ei korda.
Kaebaja osutatud vigu halduskohtu otsus ei sisalda. Halduskohus ei ole ebaõigesti kohaldanud
õigusnorme, tuvastanud ebaõigesti või ebapiisavalt asja lahendamiseks olulisi asjaolusid ega
jätnud kaebaja põhiargumente tähelepanuta. Kohus on otsust piisaval määral põhjendanud.
Ringkonnakohus nõustub ka vaidlustatud haldusaktis sisalduvate seisukohtadega. Vaidlustatud
haldusakt vastab vorminõuetele, sisaldades selle andmise faktilist alust (p-s 1 ja 3 on toodud
ettekirjutuse tegemist tingivad asjaolud – telekanalis TV3, kaebaja kodulehel ja välireklaamina
reklaami avalikustamise fakt koos reklaamtekstidega, veebilehelt leitav teave reklaamikampaania
tingimuste kohta), õiguslikku alust (p-s 2 ja resolutsioonis on toodud ettekirjutuse
tegemise aluseks olevad õigusnormid ja vahetult enne resolutsiooni volitusnormid) ning
vastustaja poolt faktilistest asjaoludest tehtud järeldused koos põhjendustega (p 3). Haldusmenetluses
ei ole tehtud menetlusvigu ja haldusakt on materiaalselt õiguspärane. Vastuseks apellatsioonkaebuse
väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
8. HMS § 40 lg 3 p 1 kohaselt võib haldusmenetluse läbi viia menetlusosalise arvamust ja
vastuväiteid ära kuulamata, kui viivitusest tuleneva kahju ärahoidmiseks või avalike huvide
kaitseks on vaja viivitamatult tegutseda. Vastustaja selgitused, miks haldusmenetlus viidi läbi
menetlusosalise arvamust ja vastuväiteid ära kuulamata, kujutavad endast menetlusliku otsustuse
põhjendust, mitte haldusakti (nõue lõpetada ZEN kõnekaardi reklaamide avalikustamine
hiljemalt 07.02.2012) põhjendust. Seetõttu pole asjakohane kaebaja väide, et haldusakti ei saa
kohtumenetluses täiendavalt põhjendada. Vastustaja ja halduskohtu seisukohaga, et tegemist
oli HMS § 40 lg 3 p-s 1 märgitud erandliku olukorraga, ringkonnakohus nõustub. Arvestades
asjaolu, et reklaamikampaania, mille jätkamist soovis vastustaja ettekirjutusega ära hoida, pidi
peatselt lõppema, tuli vastustajal tegutseda viivitama. Kaebajale arvamuse ja vastuväidete
esitamiseks võimaluse andmine oleks paratamatult toonud kaasa viivituse, mis oleks muutnud
ettekirjutuse tegemise mõttetuks. Oma arvamuse ja vastuväited on kaebaja saanud esitada
kohtumenetluses.
9. Kaebaja on apellatsioonkaebuses korduvalt ja üldsõnaliselt väitnud, et kohus on jätnud
tõendid hindamata, kuid pole märkinud, milline asjas tähtsust omav faktilise asjaolu on halduskohtul
jäänud tuvastamata või on tuvastatud valesti. Faktiline asjaolu, et telereklaam ja
välireklaam sisaldavad viidet veebilehele ja veebilehel on leitavad kampaania tingimused, on
ettekirjutuses selgelt kajastatud ning selle faktilise asjaolu üle ei ole asjas vaidlust. Vaidluse
lahendamiseks olulise faktilise asjaolu, et reklaam oli kaubanduskeskuse üldkasutatava ala
klaasseinale paigaldatud nii, et see oli kaubanduskeskuses liikujatele vabalt nähtav, kohus
tuvastas ja viitas ka sellekohasele tõendile kohtutoimiku lehel 69. Tegemist on välireklaami
järelevalve õiendiga nr 26, millest nähtuvalt kontrollisid vastustaja ametnikud 02.02.2012
Rocca al Mare Kaubanduskeskuses Paldiski mnt 102 asuva kaebaja müügiesinduse klaasseinal
avalikustatud välireklaami, mis oli suunatud kaubanduskeskuse vahekoridoris esindusest
möödujatele. Õiendis oleva foto põhjal on võimalik veenduda, et reklaamplakat on tõepoolest
paigaldatud suunaga müügiesindusest väljapoole ja on kaubanduskeskuse vahekoridorist nähtav,
sest fotol on reklaamplakati kõrvalt näha müügiesinduse sisemust. Reklaami sel viisil
paigutamise puhul on tegemist välireklaamiga. Asjaolu, et sarnaseid reklaamplakateid paigaldas
kaebaja müügiesindusse ka suunaga oma tegevuskoha poole, ei puutu praeguses vaidluses
asjasse, sest ettekirjutus puudutab välireklaami.
10. Kaebaja keskse argumendi võib lühidalt kokku võtta nii, et vaadeldavad reklaamid ei ole
eksitavad, kuna need sisaldavad viidet veebilehele, kus on kampaania tingimused, millest vastustaja
on saanud aru ja saavad aru ka teenuse sihtgrupiks olevad noored; lisaks on alati võimalik
müügiesindusest infot küsida, mis tähendab, et veebilehelt ei peagi täiendavat infot otsima.
Et reklaamtekstist nähtuv raha saamine tähendakski raha saamist, sõbrad tähendaksidki
sõpru ja piiramatult tasuta suhtlemine tähendakski piiramatult tasuta suhtlemist, kaebaja ei
väida, vaid toonitab, et reklaamid moodustavad ühtse terviku kampaaniatingimustega, mille
olemasolule ja asukohale reklaamid viitavad ning millest selgub reklaamis kasutatud sõnade
tähendus. Ringkonnakohus ei jaga kaebaja arvamust, et vastustaja oleks oma seisukoha kujundanud
sõnu reklaami kontekstist välja rebides. Ettekirjutuses kajastatud reklaami kontekst
ei võimalda anda reklaamis kasutatud lihtsatele sõnadele sellist tähendust, mille need omandavad
juhul, kui veebilehel olevate kampaania tingimustega hoolikalt tutvuda. Kohus nõustub
kaebajaga, et reklaamis ei ole võimalik kõiki termineid esitada ammendavalt ja maksimaalse
täpsusega. See aga ei tähenda, et reklaamis kasutatavad sõnad võiksid lisainformatsiooni hankimise
korral omandada tavatähendusest sootuks erineva tähenduse. Ettekirjutuses kaebajale
tehtud etteheide seisnebki selles, et kampaania tingimustest nähtub reklaamis kasutatud sõnade
teistsugune tähendus ning selles seisnebki tarbija eksitamine. Isik, kes kampaania tingimustega
ei tutvu ja lähtub üksnes reklaamist, võib teha eksliku tarbimisotsuse. See, kas Tarbijakaitseametile
ja teenuse sihtgrupile on veebilehe külastamine ja kampaania tingimustest ning
hinnakirjast arusaamine ülejõu käiv või mitte, ei oma tähtsust, sest reklaam ise ei tohi olla
eksitav.
12. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad kaebaja apellatsioonimenetluse
kulud HKMS § 108 lg 1 alusel tema enda kanda. Vastustaja ei ole kuludokumente ja menetluskulude
nimekirja esitanud, mistõttu jäävad vastustaja võimalikud apellatsioonimenetluse
kulud HKMS § 109 lg 1 alusel samuti vastustaja enda kanda.
/allkirjastatud digitaalselt/
Oliver Kask
/allkirjastatud digitaalselt/
Ruth Plaks
/allkirjastatud digitaalselt/
Virgo Saarmets