Millise riigi õigust kohaldada?

1 Kehtivate õigusnormide allikad

1.1 Riigi õigusnormid

Šotimaal on enda eraldiseisev n-ö segaõigussüsteem. Seda „kohaldatava õiguse“ valdkonda on eriti mõjutanud kontinentaalsed süsteemid ja üldine õigus. Šotimaa moodustab Ühendkuningriigis eraldi jurisdiktsiooni ning Ühendkuningriigi-siseste juhtumite ja tõeliselt rahvusvaheliste juhtumite kindlakstegemiseks on vaja kollisiooninorme. Kui Ühendkuningriik on saanud kohaldatavat õigust käsitlevaid õigusnorme sisaldava rahvusvahelise instrumendi osaliseks, siis üldiselt kohaldatakse samu norme Ühendkuningriigi-siseste vastuolude suhtes, kuigi tavaliselt pole see kohustuslik. Šoti õiguses tuntakse seda valdkonda rahvusvahelise eraõigusena või õigusaktide kollisioonina.

Nagu ka Inglismaal ja Walesis, tulenevad paljud õigusnormid praegu vahetult kohaldatavatest ELi määrustest. Tsiviil- ja kaubandusasjades on need järgmised: määrus (EÜ) nr 593/2008 lepinguliste võlasuhete suhtes kohaldatava õiguse kohta („Rooma I“) ja määrus (EÜ) nr 864/2007 lepinguväliste võlasuhete suhtes kohaldatava õiguse kohta („Rooma II“). Enne 17. detsembrit 2009 sõlmitud lepingute puhul on endiselt asjakohane 1990. aasta lepinguseadus (kohaldatav õigus) (Contracts (Applicable Law) Act 1990) (millega rakendati Rooma 1980. aasta konventsioon) (Rooma I määrust kohaldatakse sellel kuupäeval või pärast seda sõlmitud lepingute suhtes). 1995. aasta rahvusvahelise eraõiguse seadus (muud sätted) (Private International Law (Miscellaneous Provisions) Act 1995) on asjakohane üksnes olukordades, mida Rooma II määrus ei hõlma (määrust kohaldatakse juhtumite suhtes, mille puhul kahju tekkis pärast 11. jaanuari 2009).

Teistes valdkondades kohaldatakse üldiselt üldist õigust. Šotimaa perekonnaõiguse allikad on üldine õigus, kirjutatud õigus (sageli järgides Šotimaa õiguskomisjoni soovitusi) ning ELi ja rahvusvahelised kohustused.

1.2 Mitmepoolsed rahvusvahelised konventsioonid

Haagi 1961. aasta testamendi vormile kohaldatava õiguse konventsioon

Rooma 1980. aasta lepinguliste kohustuste suhtes kohaldatava õiguse konventsioon (asendatud Rooma I määrusega seoses lepingutega, mis on sõlmitud 17. detsembril 2009 või pärast seda)

Haagi 1. juuli 1985. aasta konventsioon usaldusfondide suhtes kohaldatava õiguse ja nende tunnustamise kohta

1.3 Peamised kahepoolsed konventsioonid

Meile ei ole teada ühtki kohaldatavat õigust käsitlevaid sätteid sisaldavat kahepoolset konventsiooni, milles Ühendkuningriik oleks osaline.

Tuleb siiski märkida, et kuigi Rooma 1980. aasta konventsioon ja Haagi konventsioonid lubavad riigil kohaldada „sisevastuolude“ – näiteks Inglise ja Walesi ning Šoti õiguste vaheliste vastuolude – korral mõnda muud kollisiooninormi, on Ühendkuningriik otsustanud seda võimalust mitte kasutada. Seega kohaldatakse Ühendkuningriigi eri jurisdiktsioonide vaheliste vastuolude ja rahvusvaheliste vastuolude korral Rooma konventsiooni (enne 17. detsembrit 2009 sõlmitud lepingute suhtes) ja Haagi konventsiooni.

2 Kollisiooninormide rakendamine

2.1 Kohtuniku kohustus kohaldada kollisiooninorme omal algatusel

Välisriigi (st muu kui Šoti) õigust kohaldatakse Šotimaa kohtutes üksnes juhul, kui see on kohaldatav riigisiseste kollisiooninormide kohaselt, ning kui sellele tuginemist sooviv pool seda taotleb ja tõendab. See norm on seotud tõendite ja menetlustega ning ELi õigusaktid selle kohaldamist ei välista.

2.2 Tagasisaade ja edasiviide

Tagasisaade ja edasiviide on protsess, mille käigus kohus kohaldab õigusaktide kollisiooni korral välisriigi õigust. See võib olla asjakohane mitmes õigusvaldkonnas, näiteks pärimis- ja perekonnaõiguses, kuigi tagasisaadet ja edasiviidet käsitlevat Šotimaa kohtupraktikat ei ole palju. Asjaomased ELi määrused (nagu Rooma I ja Rooma II määrus) välistavad tagasisaate ja edasiviite kohaldamise ning sama lähenemisviisi kasutati ka 1995. aasta rahvusvahelise eraõiguse seaduses (muud sätted) seoses õigusvastaselt tekitatud kahjuga.

2.3 Kohaldatava õiguse muutumine

Tavaliselt lahendatakse see ühendava teguri kohaldamise aja kindlaksmääramisega. Vallasasjade omandiõiguse üleandmise suhtes kohaldatakse selle riigi õigust, kus vallasasjad asusid selle sündmuse toimumise ajal, millega omandiõigus väidetavalt üle anti.

2.4 Kollisiooninormide tavapärase kohaldamise erandid

Šotimaa kohtud võivad keelduda muidu kohaldatava välisriigi õiguse kohaldamisest, kui see on vastuolus Šotimaa avaliku korraga. Kuigi mõistet „rahvusvaheline avalik kord“ selles kontekstis ei kasutata, tähendab fraas „vastuolus Šotimaa avaliku korraga“, et vastavat õigust peetakse vastuvõetamatuks, hoolimata sellest, et tegemist on rahvusvahelise juhtumiga, mille suhtes Šoti õiguse kohaldamist ei saa eeldada. Šotimaa avalik kord tuleneb mõnikord rahvusvahelistest instrumentidest või normidest, näiteks Euroopa inimõiguste konventsioonist.

Lisaks näevad Rooma I määrus ja Rooma II määrus nüüd ette kohtu asukohariigi üldist kehtivust omavate sätete kohaldamise, olenemata sellest, milline õigus oleks muidu lepingu suhtes kohaldatav. Šoti õiguses ei ole palju selliseid õigusnorme ning olemasolevad õigusnormid sisalduvad peamiselt kogu Ühendkuningriiki hõlmavates seadustes. Üks näide on volitamata isikute poolt või kaudu või pärast kliendi ebaseaduslikku teavitamist sõlmitud investeerimislepingute tühisuse tunnustamine 2000. aasta finantsteenuste ja -turgude seaduse (Financial Services and Markets Act 2000) artiklite 26 ja 30 kohaselt.

2.5 Välisriigi õiguse tõendamine

Välisriigi õiguse sisu on faktiline asjaolu ja pooled peavad seda tõendama ning kohtunik peab tegema otsuse tõendite analüüsi alusel. Kohtunik ei saa välisriigi õigust iseseisvalt uurida ega kohaldada. Kui tõendid on vastuolulised, peab kohtunik otsustama, kumma poole seisukoht tundub usutavam, ning võib selleks uurida välisriigi seadusi ja kohtuasju, millele on tõenditena viidatud.

Ainus erand normist, et välisriigi õigus on faktiline asjaolu, on see, et kui Ühendkuningriigi kõrgeim kohus (Supreme Court) menetleb Ühendkuningriigi ühes osas esitatud apellatsioonkaebust, võib ta kohaldada Ühendkuningriigi mis tahes muu jurisdiktsiooni õigust, isegi kui selle õiguse sisu ei ole tõendatud. Seda seetõttu, et kõrgeimasse kohtusse kuuluvad kohtunikud Ühendkuningriigi kõigist jurisdiktsioonidest ning kohus peab ennast pädevaks ükskõik millise jurisdiktsiooni õigust kohaldama.

Kui välisriigi õigust tuleb tõendada, tehakse seda tavaliselt ekspertidest tunnistajate esitatud tõendite alusel. Ei piisa lihtsalt teksti, näiteks välisriigi seaduse esitamisest kohtule, kes ei pea ennast pädevaks välisriigi õiguslikke asjaolusid tõlgendama või kohaldama, ilma et teda juhendaks isik, kellel on sellest süsteemist piisavad teadmised. Eksperdi tõendid võib esitada iga isik, kellel on asjakohased teadmised või kogemused, isegi kui ta ei ole teises riigis praktiseeriv jurist. Näiteks on kasutatud teadlasi.

Kui pooled on välisriigi õiguse sisus eriarvamusel, tuleb seda üldiselt tõendada ekspertide suuliste ütlustega, mille käigus nad võivad viidata dokumentaalsetele tõenditele, mis võidakse esitada kohtule. Kui välisriigi õiguse sisu üle ei vaielda, saavad pooled lihtsalt omavahel selles kokku leppida või esitada kirjalikud tõendid.

Eeldatakse, et välisriigi õigus on sama mis Šoti õigus. Seda saab loomulikult ümber lükata tõenditega, mis rahuldavalt tõendavad välisriigi õiguse (erinevat) sisu.

3 Kollisiooninormid

3.1 Lepingulised kohustused ja õigusaktid

Õigusaktide konflikti korral lepingulisi kohustusi käsitlevates tsiviil- ja kaubandusasjades on vahetult kohaldatav Rooma I määrus (määrus (EÜ) nr 593/2008 lepinguliste võlasuhete suhtes kohaldatava õiguse kohta). Kõikehõlmavuse põhimõte tähendab, et Rooma I määruses nimetatud mis tahes õigust kohaldatakse olenemata sellest, kas tegemist on ELi liikmesriigi õigusega või mitte.

Rooma I määrust ei kohaldata tõendite või menetlusega seotud küsimuste suhtes, mida reguleerib endiselt kohtu asukohariigi õigus. Erandiks on normid tõendamiskoormuse kohta, mida Rooma I määruse kohaselt reguleerib õigus, mida määruse kohaselt kohaldatakse lepingulise kohustuse suhtes. Aegumistähtaegade tõlgendamist, täitmist ja kohustuse rikkumise tagajärgi jne reguleerib määruse alusel kohaldatav õigus.

Rooma I määruse esmased normid on järgmised. Kui pooled on kohaldatava õiguse sõnaselgelt valinud või see nähtub selgesti lepingutingimustest või juhtumi asjaoludest, kohaldatakse seda õigust.

Valikuvabadus on piiratud. Rooma I määruse artiklis 3 on sätestatud, et kui kohaldatav õigus valitakse, kuid kõik muud „olukorda mõjutanud asjaolud“ esinevad teises riigis, ei piira poolte õiguse valik selle teise riigi õiguse nende sätete kohaldamist, millest ei saa kokkuleppel kõrvale kalduda. Artiklis 9 on sätestatud, et kohaldada tuleks riigi imperatiivseid sätteid, isegi kui pooled ei ole kasutanud vabadust valida kohaldatav õigus. Lisaks ei saa tarbija- ja töölepingute puhul õiguse valik jätta tarbijat või töötajat ilma kohustuslikust kaitsest, mis on ette nähtud selle süsteemi imperatiivsete sätetega, mida oleks kohaldatud, kui õigust ei oleks sõnaselgelt valitud.

Juhuks kui kohaldatavat õigust ei ole sõnaselgelt valitud või valik ei nähtu selgesti lepingutingimustest või juhtumi asjaoludest, on Rooma I määruse artiklis 4 sätestatud täiendavad õigusnormid kohaldatava õiguse kindlaksmääramiseks, mis on sageli seotud selle poole hariliku viibimiskohaga, kes toote või teenuse eest ei maksa, nt müüja kauba müügilepingu puhul, pangalaenu andja või garantiilepingu puhul garantiiandja. Selle eelduse võib ümber lükata selle riigi kasuks, millega leping on ilmselgelt tihedamalt seotud. Rooma konventsiooni käsitlev kohtupraktika, mis võib olla Rooma I määruse tõlgendamisel asjakohane, kinnitab, et eelduse ümberlükkamiseks peavad teise riigi kasuks rääkivad tegurid olema vähemalt selgelt ülekaalus. Šoti tähtsaimas kohtuasjas Caledonia Subsea vs. Microperi SA läks enamik kohtunikke kaugemale ja ütles, et eeldus tuleks ümber lükata üksnes juhul, kui juhtumi erandlikke asjaolusid arvestades ei ole iseloomuliku täitja harilik viibimiskoht tegelikult oluline.

3.2 Lepinguvälised kohustused

Õigusaktide konflikti korral kohaldatakse lepinguväliste võlasuhete suhtes tsiviil- ja kaubandusasjades Rooma II määrust (määrus (EÜ) nr 864/2007 lepinguväliste võlasuhete suhtes kohaldatava õiguse kohta). Määruses sätestatud õigusnormide kohaldamiseks peab kahju olema tekkinud või tõenäoliselt tekkima. Kahju on määratletud nii, et see hõlmab õigusvastaselt tekitatud kahju, alusetu rikastumise ja käsundita asjaajamise (lepinguväline kohustus, mis tuleneb teost, mis on toime pandud ilma nõuetekohase volituseta teise isiku asjadega seoses) või culpa in contrahendo (lepinguväline kohustus, mis tuleneb tehingutest enne lepingu sõlmimist) kõiki tagajärgi. Rooma II määrust ei kohaldata muu hulgas laimu või välisriigi õiguse alusel esitatud samaväärse nõude suhtes.

Rooma II määruse kohaselt kohaldatakse kahju suhtes üldiselt selle riigi õigust, kus kahju tekkis. Erinormidega määratakse kindlaks teatavat liiki lepinguväliste kohustuste, sealhulgas tootevastutuse, kõlvatu konkurentsi, keskkonnakahju ja intellektuaalomandi õigustega seotud lepinguväliste võlasuhete suhtes kohaldatav õigus. Määrusega kehtestatakse ka normid alusetu rikastumise, käsundita asjaajamise ja culpa in contrahendo kohta. Määrus võimaldab pooltel valida kohaldatava õiguse teatavatel asjaoludel. Määrusega kehtestatakse siiski piirangud kohtu asukohariigi õigusnormide kohaldamise vältimisele määruse kohaldamise kaudu ning muu kui valitud riigi õigusnormide kohaldamise vältimisele, kui kõik kahju põhjustanud sündmuse toimumise ajal valitsenud olukorraga seotud asjaolud esinevad selles riigis.

Teatud juhtudel Šotimaal Rooma II määrust ei kohaldata, vaid kohaldatakse kas 1995. aasta rahvusvahelise eraõiguse seadust (muud sätted) või üldist õigust.

3.3 Isiku õiguslik seisund ja perekonnaseisuga seotud aspektid (nimi, elukoht, teovõime)

Alaline elukoht

Šotimaal kaotati 2006. aasta perekonnaseaduse (Family Law (Scotland) Act 2006) artikliga 21 õigusvastane staatus. Sellest tulenevalt on 2006. aasta seaduse artikli 22 lõikes 2 sätestatud, et kui a) alla 16-aastase lapse vanemate alaline elukoht on samas riigis ja b) laps elab ühe või mõlema vanema juures, siis on lapse alaline elukoht samas riigis, kus tema vanematel. Artikli 22 lõikes 3 on sätestatud, et muudel juhtudel on lapse alaline elukoht riigis, millega laps on seni olnud kõige tihedamalt seotud.

Üle 16-aastase isiku puhul on selleks endiselt tema eelmine alaline elukoht, välja arvatud juhul, kui ta valib oma elukoha ise. Valitud elukoha valimiseks peab isik olema tegelikult kolinud uude riiki, kus ta soovib elada, ning ta peab tõendama kavatsust loobuda oma eelmisest elukohast ja samuti kavatsust elada alaliselt uues riigis. Valitud alalisest elukohast loobumise korral asendab alalist elukohta kuni uue alalise elukoha valimiseni uuesti päritolukoht.

Abielus isikute alalist elukohta hinnatakse nüüd teisest abikaasast sõltumatult.

1973. aasta alalise elukoha ja abielumenetluse seaduse (Domicile and Matrimonial Proceedings Act 1973) artiklis 1 on sätestatud, et abielunaisel on seoses alalise elukohaga samad õigused nagu kõigil teistel isikutel. Kui aga naine abiellus enne 1973. aasta seaduse jõustumist (ja omandas seeläbi oma abikaasa alalise elukoha varasema seaduse alusel), säilitab ta selle alalise elukoha, välja arvatud juhul, kui ta sellest loobub või valib uue alalise elukoha.

Nimi

Lapsele nime andmise õigus on osa vanemlikust vastutusest ja vanemlikest õigustest. Kui tekib vaidlus Šotimaa 1995. aasta lasteseaduse (Children (Scotland) Act 1995) artikli 11 üle, peab kohus esmajärjekorras arvesse võtma lapse heaolu.

Täiskasvanutel on Šotimaal üldiselt õigus kasutada iga endale meeldivat nime, tingimusel et seda ei tehta kavatsusega petta. Üle 16-aastane isik, kelle sünd on registreeritud Šotimaal või kes on seaduslikult lapsendatud Šotimaal, võib esitada Šotimaa riiklikule registrile (National Records of Scotland) taotluse registreeritud nime muutmiseks. Selle teenuse kasutamine ei ole siiski kohustuslik. Lisateavet nime muutmise kohta saab Šotimaa riikliku registri veebisaidilt.

Õigus sõlmida lepinguid

Õigust sõlmida lepinguid, teha testamente jne reguleerivad erinevad õigusaktid sõltuvalt sellest, millega seoses teovõime küsimus tekib. Teatavatel juhtudel on asjakohane Šotimaa 1991. aasta teovõime tekkimise ea seadus (Age of Legal Capacity (Scotland) Act 1991). Šotimaa 1991. aasta teovõime tekkimise ea seaduse kohaselt on 16-aastasel või vanemal isikul teovõime, st õigus teha mis tahes tehinguid. Nooremal inimesel on teovõime teatavatel seaduses sätestatud asjaoludel.

3.4 Vanema ja lapse õigussuhe, sealhulgas lapsendamine

Šoti õiguses on sätestatud vanemate (ja teatavate teiste isikute, kellel on seaduslik õigus lapse eest hoolitseda) vanemlikud õigused ja kohustused. Vanemlikud õigused ja kohustused on sätestatud Šotimaa 1995. aasta lasteseaduses. Šoti õigust kohaldatakse alati, kui Šotimaa kohtud on pädevad vastavalt Haagi 1996. aasta konventsioonile ja Brüsseli IIa määrusele. Šoti õiguses kohaldatakse lapsendamisküsimuste suhtes Šotimaa 2007. aasta lapsendamise ja laste seadust (Adoption and Children (Scotland) Act 2007).

3.5 Abielu, kooselu, partnerlus, lahutus, lahuselu, ülalpidamiskohustus

Abielu on Šotimaal kehtiv ainult siis, kui on täidetud teatavad tingimused. Mõlemal poolel peab olema vabadus abielluda, täielik teovõime ning nad peavad olema andnud täieliku nõusoleku abiellumiseks.

Šotimaa 2006. aasta perekonnaseaduse artikli 38 lõike 1 kohaselt peab abielu vastama ka abielu sõlmimise riigi õigusega nõutavatele formaalsustele. See hõlmab tseremoonia ja selle osade kehtivust, nt kas tuleb kasutada konkreetseid vormeleid, kas abielu tuleb sõlmida konkreetses kohas ja kas abielu saab sõlmida volituse alusel.

See, kas abielu sõlminud isikul oli õigus seda teha ja kas ta oli abieluga täielikult nõus, tehakse kindlaks selle riigi õiguse alusel, kus oli tema alaline elukoht vahetult enne abielu sõlmimist (2006. aasta seaduse artikli 38 lõige 2). Šotimaal on isikutel õigus abielluda 16-aastaselt. Mis puudutab nõusolekut, siis peavad abielu mõlemad pooled sellega reaalselt ja tõsimeeli nõus olema.

Pärast Šotimaa 2014. aasta abielu ja registreeritud kooselu seaduse (Marriage and Civil Partnership (Scotland) Act 2014) vastuvõtmist tunnustab Šotimaa nüüd ka samasooliste abielu. See hõlmab nii Šotimaal kui ka välismaal sõlmitud samasooliste abielusid.

Kui abielu sõlmimisel ei ole õiguslikke takistusi, võib Šotimaal abielluda iga isik. Šotimaal abielluda soovivatele paaridele ei ole kehtestatud Šotimaal elukoha omamise nõuet, kuigi väljastpoolt ELi pärit isikud võivad vajada sisserändeluba.

Registreeritud kooselu ja samasooliste abielu

Vastavalt 2014. aasta registreeritud kooselu seadusele tunnustab Šoti õigus ka samasooliste registreeritud kooselu. 2004. aasta seaduse artiklis 85 on sätestatud, et samasooliste registreeritud kooselu tekib siis, kui kaks samast soost isikut sõlmivad registreeritud kooselu lepingu kahe vähemalt 16-aastase tunnistaja ja volitatud perekonnaseisuametniku juuresolekul (kõik peavad kohal viibima).

2004. aasta seadus sisaldab ka erisätet väljaspool Ühendkuningriiki loodud registreeritud kooselu kohta. Väljaspool Ühendkuningriiki seaduslikult registreeritud samasooliste kooselu käsitatakse Šotimaal registreeritud kooseluna, kui see vastab teatavatele 2004. aasta seaduses sätestatud kriteeriumidele.

Vabaabielu

Kui Šotimaal elab paar koos nii, nagu nad oleksid abielus, tekivad sellisest kooselust üldjuhul teatavad õigused ja kohustused. Šotimaa 2006. aasta perekonnaseaduses on sätestatud kooselupaaride õigused (mis kehtivad võrdselt nii samast soost kui ka vastassoost elukaaslaste puhul). Näiteks on artiklis 26 sätestatud teatavate majapidamistarvetega seotud õigused, artiklis 27 on sätestatud õigus teatavale rahale ja varale, artiklis 28 on ette nähtud rahaline toetus lahuselu korral, artiklis 29 on ette nähtud rahaline toetus juhuks, kui üks elukaaslane sureb testamenti tegemata, ning artiklis 30 on ette nähtud lähenemiskeeld kaitseks kuritarvitamise eest.

Lahutus ja lahuselu

Seoses abielulahutuse ja lahuseluga on Ühendkuningriigi õigusaktides (nimelt 1973. aasta alalise elukoha ja abielumenetluse seaduses ning 2004. aasta registreeritud kooselu seaduses) sätestatud, millal on Šotimaa kohtud pädevad menetlema abielulahutuse ja lahuseluga seotud kohtuasju. Lisateavet saab Šotimaa kohtuameti veebisaidilt.

Ülalpidamiskohustus

Ülalpidamiskohustusega tegeleb kogu Suurbritannias töö- ja pensioniameti (Department for Work and Pensions) laste elatise teenistus.

Šotimaal on Šotimaa 1985. aasta perekonnaseaduses ette nähtud ka pereliikmete, näiteks abikaasade ja laste ülalpidamise kohustus. Ülalpidamiskohustus on kohustus maksta sellist toetust, mis on asjaolusid arvestades mõistlik.

3.6 Abieluvara

Šotimaal on kehtestatud rahalise toetuse maksmise süsteem abielulahutuse või registreeritud kooselu lõpetamisel. Šoti õiguses on sätestatud teatavad põhimõtted, mida tuleb arvesse võtta rahalise toetuse maksmise ja abieluvara jagamise üle otsustamisel, ning need põhimõtted sisalduvad Šotimaa 1985. aasta perekonnaseaduses.

Šoti õiguses kehtib üldnorm, et abieluvara netoväärtus tuleks jagada poolte vahel õiglaselt, välja arvatud juhul, kui on olemas põhjus, mille tõttu ei saa seda õiglaselt ja võrdselt jagada. Abieluvara on määratletud kui kogu abielu või registreeritud kooselu pooltele kuuluv vara, mis omandati enne abielu või registreeritud kooselu või selle ajal. 1985. aasta seaduse artiklis 9 on sätestatud põhimõtted, mida tuleks arvesse võtta abielulahutuse või registreeritud kooselu lõpetamise korral rahalise toetuse määramisel ning mis peaksid aitama otsustada, kas abieluvara tuleks jagada poolte vahel võrdselt või kas üks abikaasa või registreeritud kooselu pool peaks saama suurema osa kui teine.

3.7 Testamendid ja pärimine

Seadusjärgse pärimise (st testamendi puudumise) korral kohaldatakse vallasvara pärimise suhtes pärandaja surmaaegse alalise elukoha õigust ja kinnisvara pärimise suhtes selle riigi õigust, kus vara pärandaja surma ajal asus. Samad normid kehtivad ka siis, kui tegemist on „seadusliku õigusega“ (st teatavate pereliikmete õigusega osale pärandvarast, mida ei saa testamendiga tühistada). Seaduslikku õigust tuleb arvesse võtta nii seadusjärgse kui ka testamendijärgse pärimise puhul. Tuleb märkida, et Šoti õiguse kohaselt kehtib praegu seaduslik õigus ainult vallasvara puhul ja seega ainult juhul, kui pärandaja suri ajal, mil tema alaline elukoht oli Šotimaal. Testamendiga seotud juhtudel reguleerib testaatori testamendi tegemise õigust vallasvara puhul tema testamendi tegemise aegse alalise elukoha õigus ja kinnisvara puhul selle asukohariigi õigus.

1963. aasta testamendiseaduse (Wills Act 1963) kohaselt on testament tehtud seaduslikult („ametlikult kehtiv“, nt õiges vormis, õige arvu tunnistajatega), kui see vastab ühele järgmistest riigisisestest õigustest: testamendi tegemise riigi õigus (allkirjastatud ja tehtud tunnistajate juuresolekul), selle riigi õigus, kus oli testaatori alaline elukoht või harilik viibimiskoht või mille kodanik testaator oli testamendi tegemise kuupäeval ning testaatori surmaaegse alalise elukoha või hariliku viibimiskoha või kodakondsuse riigi õigus. See kehtib ametlikult ka kinnisvaraga seoses, kui testament vastab selle riigi õigusele, kus kinnisvara asub.

Vallasvaraga seotud testamendi sätted on kehtivad ja täidetavad („sisuliselt kehtivad“) (nt testamendiga pärandatava pärandvara osale kehtestatud piirangud), kui testament vastab selle riigi õigusele, kus oli testaatori alaline elukoht tema surma ajal. Kinnisvaraga seotud testament on sisuliselt kehtiv, kui see vastab selle riigi õigusele, kus vara asus testaatori surma ajal.

Testamente tõlgendatakse testaatori valitud õiguse kohaselt; valik võib olla sõnaselgelt väljendatud või tuletatav testamendi sõnastusest. Muudel juhtudel eeldatakse, et vallasvara puhul on selleks selle riigi õigus, kus oli testaatori alaline elukoht testamendi tegemise kuupäeval. See kehtib tõenäoliselt ka kinnisvara puhul. Erandjuhtudel, kui testamendis ei ole kohaldatavat õigust selgelt märgitud, on kohaldatud testaatori surmakuupäeval kehtinud alalise elukoha õigust.

Tuleb märkida, et 1963. aasta seaduse artiklis 4 on sätestatud:

„Testaatori alalise elukoha muutumine pärast testamendi tegemist testamendi tõlgendust ei muuda.“

Testamendi väidetava tühistamise sisuline kehtivus määratakse seoses vallasvaraga selle riigi õiguse alusel, kus on testaatori alaline asukoht väidetava tühistamise kuupäeval, ja seoses kinnisvaraga kinnisvara asukohariigi õiguse alusel, kui tühistamine mõjutaks seda vara. Testament, millega taotletakse varasema kehtiva testamendi või varasema kehtiva testamendi mõne sätte tühistamist, arvatakse ametlikult kehtivaks, kui varasemat testamenti tühistav testament vastab mis tahes riigi õigusele, mille kohaselt tühistatud testamenti või sätet oleks käsitatud nõuetekohaselt tehtuna.

3.8 Kinnisvara

Vara liigitumise vallas- või kinnisvaraks määrab vara asukohariigi õigus.

Kinnisvara puhul kohaldatakse kinnisvara asukohariigi õigust. See kehtib kõikide tehinguga seotud küsimuste puhul, sealhulgas teovõime, vorminõuded ja sisuline kehtivus. Maatüki või muude kinnisasjade üleandmist eristatakse lepingust, mis reguleerib sellise ülemineku poolte õigusi ja kohustusi – viimaste suhtes kohaldatakse teistsuguseid õigusnorme (eelkõige Rooma I määruse sätteid).

Materiaalse vallasvara puhul kohaldatakse selle riigi õigust, kus asub vara selle sündmuse toimumise ajal, mis väidetavalt mõjutas selle omandiõigust. Selle üldnormi kohaselt omandatud materiaalse vallasvara omandiõigus tunnistatakse Šotimaal üldiselt kehtivaks. Lepinguküsimusi reguleerib loomulikult Rooma I määrus.

3.9 Maksejõuetus

Ühendkuningriik kohaldab nõukogu määrust (EÜ) nr 1346/2000 maksejõuetusmenetluse kohta, milles on sätestatud asjakohased õigusnormid, mis käsitlevad menetlust, mille käigus võlgnik kaotab täielikult või osaliselt oma vara käsutamise õiguse ja määratakse likvideerija, kui võlgniku põhihuvid asuvad ELi liikmesriigis (välja arvatud Taanis). Kui asja on pädev arutama Šotimaa kohus (see on nii juhul, kui võlgniku põhihuvide kese, milleks on eeldatavalt tema registrijärgne asukoht, on Šotimaal), kohaldatakse Šoti õigust.

Määruse (EÜ) nr 1346/2000 kohaldamisalast välja jäävate juhtumite puhul kohaldatakse Šoti õigust, kui asjaomast vaidlust on pädevad lahendama Šotimaa kohtud ja nad teostavad seda pädevust.