Sulje

UUSI BETA-VERSIO ON NYT KÄYTETTÄVISSÄ!

Tutustu Euroopan oikeusportaaliin uuteen beta-versioon ja anna siitä palautetta!

 
 

Navigointipolku

  • Etusivu
  • Muutoksenhaku- ja vireillepano-oikeus ympäristöasioissa

menu starting dummy link

Page navigation

menu ending dummy link

Õiguskaitse kättesaadavus keskkonnaasjades - Poola

Tämän sivun teksti on konekäännös, eikä sen laatua voida taata.

Konekäännöksen arvioitu laatutaso: Heikko

Onko käännös mielestäsi hyödyllinen?


  1. Constitutional Foundations
  2. Kohtusüsteem
  3. #II
  4. Juurdepääs teabele
  5. Õiguskaitse kättesaadavus, üldsuse osalemine
  6. Õiguskaitse kättesaadavust tegevuse või tegevusetuse
  7. Muud võimalused õigusemõistmisele juurdepääsuks
  8. Kaebeõigus
  9. Seaduslik esindamine
  10. Tõendid
  11. Esialgne õiguskaitse
  12. Kohtukulud
  13. Finantsabimehhanismid
  14. Ajakohasus
  15. Muud küsimused
  16. On välismaalane,
  17. Piiriülesed juhtumid

I. Constitutional Foundations

Poola põhiseadusega ei ole ette nähtud õigust (puhtale, tervislikule, soodsale vms) keskkonnale.

  • Põhiseaduse artiklis 5 on sätestatud üldreegel, et Poola Vabariik tagab keskkonnakaitse vastavalt säästva arengu põhimõttele.
  • Põhiseaduse artikkel 86 kohaselt peavad kõik hoolima keskkonna kvaliteedist ja keskkonda kahjustanud isikud võetakse vastutusele. Sellist vastutust käsitlevaid põhimõtteid täpsustatakse õigusaktides.
  • Põhiseaduse artikli 74 lõigetes 1,2 ja 4 nähakse ette ametiasutuste üldine kohustus kaitsta keskkonda.
    • Ametiasutused rakendavad poliitikaid, mille abil tagatakse praeguse põlvkonna ja tulevaste põlvkondade ökoloogiline turvalisus.
    • Keskkonna kaitsmine on ametiasutuste ülesanne.
    • Ametiasutused toetavad kodanike tegevust, mille eesmärk on kaitsta ja parandada keskkonna kvaliteeti.
  • Põhiseaduse artikkel 68 lõikes 4 on sätestatud, et ametiasutused võitlevad epideemiatega ja ennetavad keskkonnaseisundi halvenemisest tulenevat negatiivset mõju tervisele.
  • Artikkel 74 lõikega 3 on kõigile antud õigus saada teavet keskkonna kvaliteedi ja keskkonnakaitse kohta.

Haldus- või kohtumenetlustes ei piisaks ainult põhiseaduse sätetele tuginemisest, sest eespool nimetatud, põhiseaduse artiklites 86 ja 74 esitatud sätteid tuleb täpsustada õigusaktides (vt põhiseaduse artikkel 81 ja artikli 86 viimane lause). Kuid neile sätetele võib siiski tugineda kui täiendavatele argumentidele, et toetada nõudega seotud väiteid.

Isik võib tugineda kohtu- ja haldusmenetlustes vahetult välislepingutele, sest põhiseaduse artikkel 91 lõigete 1 ja 2 kohaselt muutuvad ratifitseeritud välislepingud pärast nende väljakuulutamist ametlikus väljaandes siseriikliku õiguskorra osaks ja on vahetult kohaldatavad. Praktikas soovitatakse siiski tugineda nii välislepingutele kui ka kohaldatavatele siseriiklikele õigusaktidele.

Ametiasutused ja kohtud võivad Århusi konventsiooni kohaldada vahetult, kui see konventsioon on otsekohaldatav, s.t kui see konventsioon vastab põhiseaduse artikkel 91 tingimustele.

Ühes asjas leidis kohus, et Århusi konventsiooni ei vasta käesoleva standardi sätete tõttu, millega nõutakse, et osalisriigid „võtavad vajalikud seadusandlikud, regulatiivsed ja muud meetmed”, samas kui mitmed teised olulised kohtuotsused kohtusse, ilma et ta hindaks selle otsese kohaldatavuse, on tuginenud ka Århusi konventsiooni asjaomaseid riiklikke eeskirju (ja mitte ainsa või peamise õigusliku alusena).

II. Kohtusüsteem

Põhiseaduse artikkel 175 lõike 1 kohaselt koosneb Poola kohtusüsteem järgmist peamist liiki kohtutest.

  1. N-ö üldkohtud, mis on omakorda jagatud:

a tsiviilkohtuteks, mille raames lisaks üldistele tsiviilkolleegiumidele on olemas näiteks kaubandusasjade, perekonnaasjade ja tööõiguse kolleegiumid;

B kriminaalkohtutes;

  1. Halduskohtud.
  2. Sõjaväekohtud.

Eespool nimetatud kohtud on jagatud astmeteks (instantsideks). Üldkohtutel on kolm astet — kõrgeim neist on Ülemkohus (Sąd Najwyższy). Kuid mitte kõik asjad ei pruugi jõuda Ülemkohtusse (teatavates küsimustes on võimalik asja arutada ainult kahes astmes).

Halduskohtutel on kaks astet — teise (ja ühtlasi kõrgeima) astme kohus on Kõrgeim Halduskohus (Naczelny Sąd Administracyjny). Põhiseaduse artikkel 184 kohaselt on halduskohtute ülesanne teha kohtulikku järelevalvet ametiasutuste tegevuse üle.

Praktikas menetletakse enamikke keskkonnaasju halduskohtus (kuna keskkonnaküsimusi lahendatakse tavaliselt haldusotsuse või -akti tegemisega).

Tsiviilkohtud menetlevad eraõiguse valdkonda kuuluvaid asju (kahe eraõigusliku isiku vahelisi vaidlusi), sealhulgas varale avalduvat keskkonnakahju hõlmavaid juhtumeid.

Kriminaalkohtud menetlevad karistusseadustikus või keskkonda käsitlevates õigusaktides nimetatud keskkonnakuritegusid või keskkonnaalaseid väiksemaid õigusrikkumisi.

Poolas teevad keskkonnaasjades otsuse üldise pädevusega asutused ja kohtud; puuduvad spetsiaalsed keskkonnakohtud või -asutused.

Meelepärase kohtualluvuse valimine (mille käigus menetlusosaline valib pädeva kohtu) ei ole Poolas võimalik. See tähendab, et isik peab esitama hagiavalduse õigele kohtule (näiteks halduskohtule või üldkohtule), õige astme kohtule ja õiges kohas (linnas) asuvale kohtule.

Edasikaebuse esitamise süsteem on sõltuvalt kohtu liigist erinev.

Haldusotsuste puhul (sealhulgas keskkonnaasjades tehtud otsuste puhul) koosneb tavapärane apellatsioonimenetlus kolmest etapist:

  • Kõigepealt esitatakse kaebus teise astme haldusasutusele (vaidlustatud otsuse teinud asutusest kõrgemalseisvale asutusele). Näiteks omavalitsusasutuste puhul on teise astme asutuseks omavalitsuse apellatsiooninõukogu (Samorządowe Kolegium Odwoławcze), vojevoodkonna (wojewoda) puhul asjaomane minister jne;
  • Kui kaebuse esitaja ei ole rahul teise astme ametiasutuse otsusega, võib ta esitada kaebuse esimese astme halduskohtule, s.t vojevoodkonna halduskohtule (Wojewódzki Sąd Administracyjny);
  • Kui hageja ei ole kohtuotsusega rahul, võib ta esitada apellatsiooni teise astme halduskohtule, s.t Kõrgeimale Halduskohtule (Naczelny Sąd Administracyjny).

Erakorralisi õiguskaitsevahendeid on haldusmenetlustes (s.t haldusasutustes) võimalik kasutada järgmistel juhtudel:

  • kui haldusotsus on muutunud juba lõplikuks (seda otsust ei ole võimalik enam vaidlustada tavakorras);
  • teatavad otsused, tõsine viga — üks artiklites 145 ja 156 loetletute haldusmenetluse seadustiku (Kodeks postępowania administracyjnego), näiteks juhul, kui isik, kes tuleb käsitleda menetluse poolena, ja kellel on õigus osaleda selles menetluses –, et temalt võeti õigus (nt seetõttu, et ametiasutus ei teavitanud seda isikut nõuetekohaselt).

Kõik eespool nimetatud kaebused saab esitada ainult selleks õigust omav isik (vt kaebeõigust käsitlev VII osa).

Kohus ei saa ise otsust muuta.

Kui halduskohus leiab, et haldusotsuse peale esitatud kaebus on põhjendatud, siis ta tühistab selle otsuse, mis tähendab, et asi saadetakse tagasi sellesse haldusasutusse, kus see otsus tehti. Sellisel juhul peab see ametiasutus järgima asja uuesti läbivaatamisel kohtu esitatud tõlgendusi.

Poolas ei ole spetsiaalseid keskkonnakohtuid või spetsiaalselt keskkonnaasjade puhul kohaldatavaid kohtumenetlusi.

Reeglina on halduskohtud seotud menetlusosaliste esitatud hagiavalduse sisuga (s.t kohtud ei saa toimida omal algatusel).

Seega kaaluvad kohtud vaid neid õigusrikkumisi või muid aspekte, millele pooled tähelepanu juhtisid, kuid teatavaid kõige raskemaid rikkumisi peavad kohtud arvesse võtma isegi siis, kui hageja neile ei osutanud.

Halduskohtud tuginevad ainult asjaomase haldusmenetluse dokumentidele ja poolte esitatud tõenditele (kohtul puudub õigus kutsuda eksperte).

III Juurdepääs teabele

Teabe avaldamisest keeldumine tuleb vormistada haldusotsusena. Seega kohaldatakse selle otsuse vaidlustamise korral tavapärast korda (nagu on kirjeldatud eespool II osas), s.t:

  • tuleb esitada kaebus teise astme haldusasutusele;
  • Kui teise astme asutus kinnitab keeldumist, võib esitada kaebuse esimese astme halduskohtule, s.t vojevoodkonna halduskohtule (Wojewódzki Sąd Administracyjny);
  • kui vojevoodkonna halduskohtu otsus hagejat ei rahulda, võib esitada apellatsiooni Kõrgeimale Halduskohtule.

Kui keelduva otsuse tegi kõrgeima astme asutus (näiteks asutus, kellest kõrgemalseisev instants puudub (näiteks kui otsuse tegi minister)), peab isik, kellele keelduti teavet avaldamast, esitama sellele ametiasutusele taotluse asja uuesti läbivaatamiseks. Kui ametiasutus kinnitab oma esialgset keeldumist, võib huvitatud isik esitada hagiavalduse halduskohtule (vojevoodkonna halduskohtule ja seejärel Kõrgeimale Halduskohtule).

Teabenõude rahuldamisest keeldumise otsus (nagu kõik haldusotsused) peab sisaldama teavet kättesaadavate õiguskaitsevahendite kohta. Praktikas ametiasutused sellist teavet (olenemata kohustusest) alati ei lisa, kuid see ei tähenda siiski, nagu ei oleks õiguskaitsevahendeid võimalik kasutada.

  • Teise astme haldusasutusele tuleb kaebus (või taotlus asja uuesti läbivaatamiseks) esitada 14 päeva jooksul alates keelduva otsuse kättetoimetamisest huvitatud isikule.
  • Esimese astme halduskohtule tuleb kaebus esitada (vastava haldusasutuse kaudu) 30 päeva jooksul alates teise astme ametiasutuse otsuse (või keeldumise kinnituse) kättetoimetamisest.
  • Teise astme halduskohtule tuleb apellatsioon esitada 30 päeva jooksul alates esimese astme kohtu otsuse kättetoimetamisest.

Seoses teabele juurdepääsuga (nii üldise juurdepääsuga teabele kui ka juurdepääsuga keskkonnateabele) kohaldatakse spetsiaalseid protseduurireegleid, mille eesmärk on menetlust kiirendada ja tagada asja kiire läbivaatamine esimese astme kohtus. Seega peab ametiasutus, kelle kaudu kaebus halduskohtule esitatakse, edastama kohtule nii kaebuse kui ka oma vastuse kaebusele 15 päeva jooksul. Kohus peab asja läbi vaatama 30 päeva jooksul. Sellega tagatakse asja kiire läbivaatamine esimese astme kohtus võrreldes muude asjadega, kus esimese astme kohus teeb tavaliselt otsuse alles mitme kuu pärast.

Iga kaebus peab sisaldama järgmist:

  • Kaebuse esitaja andmed;
  • selle ametiasutuse (või kohtu) andmed, kellele kaebus on adresseeritud;
  • teave selle kohta, millise otsuse (kohtuotsuse) peale kaebus esitatakse;
  • teave selle kohta, mida hageja taotleb (näiteks keeldumise tühistamine);
  • omakäeline allkiri.

Kohtule adresseeritud kaebused peavad sisaldama väidete nõuetekohaseid põhjendusi. Teise astme ametiasutusele adresseeritud kaebused ei pea selliseid põhjendusi formaalselt sisaldama, kuid praktikas suurendab põhjenduste lisamine märkimisväärselt asjas positiivse otsuse saamise tõenäosust.

Ainult teise astme halduskohtule (Kõrgeim Halduskohus) adresseeritud apellatsiooni peab olema koostanud ja allkirjastanud hagejat esindav advokaat; Muude kaebuste puhul selline nõue puudub.

Tavaliselt puudub kohtutel juurdepääs teabele, mille kättesaadavus vaidlustati.

Kohtud teevad otsuse hageja hagiavalduses teabe kohta esitatud kirjelduse ja teavet avaldamast keelduva ametiasutuse väidete põhjal.

Kui kohus leiab, et kaebus on põhjendatud, siis ta tühistab teabele juurdepääsu võimaldamisest keelduva otsuse ja esitab põhjendused, miks juurdepääsu keelamine ei olnud õige.

Ametiasutuse jaoks on kohtu tõlgendus siduv ja seega on ta — kaudselt — kohustatud teabe avaldama. Kuid ei saa välistada, et ametiasutus leiab uued põhjendused keeldumiseks (erandid, mis võimaldavad asutusel keelduda teabe avaldamisest), mida varem ei olnud märgitud ning mida kohus ei ole seega veel kaalunud.

IV. Õiguskaitse kättesaadavus, üldsuse osalemine

Ametiasutused võivad keskkonnaküsimustes teha otsuse:

  • haldusotsuse kujul — kui tegemist on individuaalse küsimusega, näiteks käitise heiteloaga, tehakse keskkonnamõju hindamist (KMH) käsitlev otsus, millega viiakse lõpule uue (kavandatud) projekti keskkonnamõju hindamise menetlus, või otsus, millega määratakse rahatrahv käitisele, mis põhjustab ebaseaduslikku saastet;
  • otsuse (uchwała) kujul, mille on vastu võtnud kollektiivorgan, näiteks kohaliku omavalitsuse volikogu (rada gminy); otsus võib käsitleda näiteks maakasutusplaanide või muude plaanide või kavade vastuvõtmist.

Individuaalsete haldusotsustega seotud protseduurilised aspektid on reguleeritud haldusmenetluse seadustikuga (Kodeks postępowania administracyjnego).

Nende menetluste puhul on teatavatel isikutel (kellel on asjaga seoses piisav õigustatud huvi) õigus osaleda menetluses ja sellest tulenevalt ka vaidlustada tehtav otsus. Neid isikuid nimetatakse menetlusosalisteks. Haldusmenetluse seadustikus ja eriõigusnormides on sätestatud eeskirjad selle kohta, keda konkreetse asjaga seoses käsitatakse menetlusosalisena (vt kaebeõigust käsitlev VII osa).

Haldusotsuse võib vaidlustada teise astme haldusasutuses.

Kui otsuse tegi kõrgeima astme asutus (näiteks asutus, kellest kõrgemalseisev organ puudub (näiteks kui otsuse tegi minister)), võib huvitatud isik esitada sellele ametiasutusele taotluse asja uuesti läbivaatamiseks.

Esimeses astmes tehtud haldusotsuseid ei saa otse kohtus vaidlustada.

Üldjuhul peab isik enne halduskohtule hagiavalduse esitamist läbima haldusmenetluse. See tähendab, et ametiasutuse mis tahes tegevus või tegevusetus (sealhulgas haldusotsus) tuleb kõigepealt vaidlustada haldusmenetluse korras (kõige sagedamini teise astme ametiasutuses) ning alles pärast selle menetluse lõppu võib asjaga pöörduda halduskohtu poole.

Halduskohtud võivad asja kaaludes kontrollida nii otsuse protseduurilist kui ka sisulist õiguspärasust. See tähendab, et nende ülesanne on kontrollida, kas haldusasutus tegi oma otsuse vastavalt kohaldatavatele õigusaktidele.

Sellepärast võivad kohtud tutvuda tehniliste dokumentidega vaid sel määral, mil õigusaktides on sätestatud konkreetsed nõuded, millele need dokumendid peavad vastama (näiteks kohustuslikud küsimused, mida tuleb käsitleda KMH aruandes). Sel juhul võivad kohtud kontrollida, kas lisatud on kõik nõutud elemendid, ning tavaliselt ei soovi nad kontrollida esitatud tehniliste andmete õigsust (pidades silmas eelkõige asjaolu, et halduskohtud ei kutsu eksperte ning kohtunikel endil puuduvad asjaomased tehnilised teadmised).

Maakasutusplaanidega hõlmatud kinnistute omanikud ja ka selliste kinnistute naabrid võivad plaani vaidlustada.

Selleks peavad nad tegema järgmist:

  • esitama plaani vastu võtnud kohaliku omavalitsuse volikogule taotluse asja uuesti läbivaatamiseks;
  • kui volikogu jääb oma varasema seisukoha juurde, võivad nad esitada hagiavalduse esimese astme halduskohtule, s.t vojevoodkonna halduskohtule (Wojewódzki Sąd Administracyjny);
  • Kui nad ei ole rahul vojevoodkonna kohtu otsusega, võivad nad esitada hagiavalduse Kõrgeimale Halduskohtule.

Hagiavalduses peaks asjaomane isik tõendama, et tal on juhtumiga seoses õigustatud huvi (s.t ta on sellise kinnistu omanik, mida plaan võib mõjutada).

N-ö II grupi projektide puhul teeb pädev ametiasutus KMH menetluse raames kõigepealt keskkonnamõju eelhindamist käsitleva otsuse (postanowienie w sprawie obowiązku przeprowadzenia oceny oddziaływania na środowisko), milles otsustatakse, kas projektiga seoses tuleb läbi viia KMH menetlus.

KMH otsuse (decyzja o środowiskowych uwarunkowaniach) peale on järgmine samm.

Sellise keskkonnamõju eelhindamist käsitleva otsuse (postanowienia) võivad menetlusosalised vaidlustada eraldi (s.t kaebuse (zażalenie) esitamisega), kui see otsus on positiivne, s.t kui ametiasutused otsustavad läbi viia KMH menetluse.

Kui keskkonnamõju eelhindamist käsitlev otsus (postanowienie) on negatiivne (ametiasutused otsustavad, et KMH menetlust ei ole vaja läbi viia), võib selle otsuse vaidlustada edasikaebuse (odwołanie) esitamisega KMHd käsitleva otsuse (decyzja o środowiskowych uwarunkowaniach) peale.

KMH ulatuse määramist käsitlevad otsused (postanowienia dotyczące zakresu raportu) on KMH menetluse raames tehtud otsused, milles pädev ametiasutus määrab kindlaks arendaja koostatava KMH aruande ulatuse (keskkonnamõju aruanne, keskkonnamõju uuring).

„II rühm” projekte käsitleva otsuse (postanowienie nakładające positiivse tulemusega obowiązek przeprowadzenia oceny oddziaływania na środowisko) esitatakse samal ajal aruandega. Sellise otsuse (postanowienie) võivad menetlusosalised vaidlustada.

N-ö I grupi projektide puhul teeb pädev ametiasutus KMH ulatuse määramist käsitleva otsuse (postanowienie dotyczące zakresu raportu) ainult arendaja taotluse alusel. Sellist KMH ulatuse määramist käsitlevat otsust (postanowienie) ei saa vaidlustada eraldiseisvalt (kaebuse (zażalenie) esitamisega), kuid selle otsuse võivad menetlusosalised vaidlustada KMH otsuse (decyzja o środowiskowych uwarunkowaniach) peale esitatava edasikaebuse (odwołanie) raames.

Menetlusosalised ja ka valitsusvälised organisatsioonid, kes osalevad menetluses kui menetlusosalise õigustega isikud, võivad vaidlustada KMH otsused: kõigepealt teise astme haldusasutuses ja seejärel halduskohtus.

Oma kaebustes võivad menetlusosalised ja valitsusvälised organisatsioonid tõstatada nii menetluslikke kui ka sisulisi küsimusi.

Pooled KMH otsusega seotud menetluse (s.t isikud, kelle õigustatud huve võidakse otsusega mõjutada (tavaliselt kõrvalkinnistute omanikud)) ja ka menetluses osalevad valitsusvälised organisatsioonid võivad vaidlustada otsuse: kõigepealt teise astme haldusasutuses ja seejärel halduskohtus.

Halduskohtud võivad asja kaaludes kontrollida nii otsuse protseduurilist kui ka sisulist õiguspärasust. See tähendab, et nende ülesanne on kontrollida, kas haldusasutus tegi oma otsuse vastavalt kohaldatavatele õigusaktidele.

Sellepärast võivad kohtud tutvuda juhtumi tehniliste aspektidega (s.t tehniliste dokumentidega) vaid sel määral, mil õigusaktides on sätestatud konkreetsed nõuded, millele need dokumendid peavad vastama (näiteks kohustuslikud küsimused, mida tuleb käsitleda KMH aruandes). Sel juhul võivad kohtud kontrollida, kas lisatud on kõik nõutud elemendid, ning tavaliselt ei soovi nad kontrollida esitatud tehniliste andmete õigsust (pidades silmas eelkõige asjaolu, et halduskohtud ei kutsu eksperte ning kohtunikel endil puuduvad asjaomased tehnilised teadmised).

KMH otsusega seotud menetluse osalised ja valitsusvälised keskkonnaorganisatsioonid võivad KMH otsuse vaidlustada olenemata sellest, kas nad osalesid avaliku konsulteerimise etapis.

Teise astme haldusasutusele kaebuse esitamisel on otsuse täitmist peatav toime, mis tähendab, et arendaja ei saa KMH otsust täitma asuda. Praktikas tähendab see seda, et arendaja ei saa taotleda ehitusluba või muud luba, mis on projekti arendamiseks vajalik.

Kuid mõnikord lisavad pädevad ametiasutused KMH otsusesse kohese kohaldatavuse sätte, eelkõige seoses selliste taristuprojektidega nagu teedeehitus jms. Sellise sätte tulemusel on arendajal võimalik taotleda pärast KMH otsuse saamist ehitusluba.

Esimese astme halduskohtule hagiavalduse esitamine ei peata automaatselt kaebuse esemeks oleva haldusotsuse täitmist. Kuid halduskohus võib hageja avalduse alusel peatada otsuse täitmise juhul, kui valitseb oht, et otsuse täitmine võib tekitada märkimisväärset kahju või põhjustada selliseid tagajärgi, mida on raske kõrvaldada. Sel juhul peab hageja tõendama, et oht on reaalne.

Menetlusosalised ja ka valitsusvälised organisatsioonid, kes osalevad menetluses kui menetlusosalise õigustega isikud, võivad vaidlustada IPPC loa: kõigepealt teise astme haldusasutuses ja seejärel halduskohtus.

Halduskohtud võivad asja kaaludes kontrollida nii otsuse protseduurilist kui ka sisulist õiguspärasust. See tähendab, et nende ülesanne on kontrollida, kas haldusasutus tegi oma otsuse vastavalt kohaldatavatele õigusaktidele.

Sellepärast võivad kohtud tutvuda juhtumi tehniliste aspektidega (s.t tehniliste dokumentidega) vaid sel määral, mil õigusaktides on sätestatud konkreetsed nõuded, millele need dokumendid peavad vastama (näiteks kohustuslikud küsimused, mida tuleb IPPC loas käsitleda). Sel juhul võivad kohtud kontrollida, kas lisatud on kõik nõutud elemendid, ning tavaliselt ei soovi nad kontrollida esitatud tehniliste andmete õigsust (pidades silmas eelkõige asjaolu, et halduskohtud ei kutsu eksperte ning kohtunikel endil puuduvad asjaomased tehnilised teadmised).

IPPC loaga seotud menetluse osalised ja valitsusvälised keskkonnaorganisatsioonid võivad load vaidlustada olenemata sellest, kas nad osalesid avaliku konsulteerimise etapis.

V. õiguskaitse kättesaadavust tegevuse või tegevusetuse

Füüsiliste või juriidiliste isikute tegevuse või tegevusetuse, mis mõjutab keskkonda, võib vaidlustada tsiviilkohtus ainult juhul, kui sellise tegevuse või tegevusetusega kahjustatakse samal ajal hageja materiaalseid või mittemateriaalseid huve (näiteks kui veereostus kahjustab isiku põllumajanduslikku majapidamist). Sel juhul võivad mõjutatud isikud nõuda saastajalt hüvitist (kuid nad ei saa nõuda keskkonnale tekitatud kahju heastamist).

Kui tegevus või tegevusetus mõjutab keskkonda kui n-ö ühishüvist, võivad valitsusvälised keskkonnaorganisatsioonid esitada tsiviilkohtule hagiavalduse mis tahes üksuse (isiku) peale, kes põhjustas kahju või kahju tekkimise ohu keskkonna seadusevastase mõjutamisega. Hagiavalduses võivad nad paluda olukorra taastamist kooskõlas õigusaktidega või asjakohaste ennetavate meetmete võtmist (323. aasta keskkonnakaitseseaduse artikkel 2001).

Hagiavalduse võib esitada nii eraõigusliku isiku (näiteks tööstuskäitist käitava ettevõtja) kui ka avaliku sektori asutuse peale (kui ta ei teosta mitte seadusandlikku võimu, vaid näiteks toimib teatava vara omaniku või haldajana või käitise käitajana).

Ametiasutuse otsuse võivad vaidlustada selleks õigust omavad isikud (menetlusosalised jt).

Riigiorganite tegevust või tegevusetust, näiteks keskkonnakaitse inspektsiooni (Inspekcja Ochrony Środowiska) otsust mitte nõuda saastajalt keskkonnanõuete täitmist (või otsust kohaldada tema suhtes leebemat karistust), ei saa üldsuse esindajad vaidlustada.

Kuid valitsusvälised organisatsioonid võivad nõuda ametiasutustelt sekkumist juhtumite puhul, kus kolmas isik on rikkunud keskkonnaõigust, ning neil on õigus vaidlustada ametiasutuste tegevusetus (haldusmenetluse seadustiku artikkel 31). Kui ametiasutus (näiteks keskkonnakaitse inspektsioon) tunnistab organisatsiooni taotluse põhjendatuks, võib ta otsustada algatada menetluse ex officio. Menetluse algatamisest keeldumise otsuse võib organisatsioon vaidlustada teise astme ametiasutuses ja seejärel halduskohtus.

Keskkonnakaitse piirkondlikud direktorid (regionalni dyrektorzy ochrony środowiska) on ametiisikud, kes vastutavad keskkonnavastutuse küsimustega tegelemise eest (küsimused, mis on reguleeritud 2007. aasta seadusega keskkonnakahju ennetamise ja heastamise kohta; millega võetakse üle direktiiv 2004/35).

Geneetiliselt muundatud organismide tekitatud kahju korral on pädev ametiisik keskkonnaminister (Minister Środowiska).

Igaüks võib neid organeid teavitada täheldatud keskkonnakahjust, paludes neil võtta asjakohased meetmed. Teate esitav isik peab teatele lisama asjakohase teabe ja andmed, mis kinnitavad keskkonnakahjuga seoses tehtud tähelepanekuid (artiklid 24.1 ja 2 2007. aasta seadusega keskkonnakahju ennetamise ja heastamise kohta).

Kui pädev ametiasutus keeldub meetmeid võtmast, võib taotluse esitanud isik selle keelduva otsuse vaidlustada halduskohtus.

Valitsusvälised keskkonnaorganisatsioonid või keskkonnaküsimustega tegelevad riigiorganid, kes on teavitanud pädevat ametiasutust kahjust, võivad osaleda ka menetluses ja esitada hagiavalduse ametiasutuse n-ö positiivse otsuse peale (s.t sellise otsuse peale, millega nähakse kahju tekitanud isikule ette kohustused). Sellise otsuse võib vaidlustada ka isik, kellele see otsus on suunatud (s.t saastaja). Teistel isikutel, kes on kahjust teada andnud, selline õigus puudub.

Õiguskaitse saamiseks puuduvad muud vahendid peale eespool kirjeldatute.

VI. Muud võimalused õigusemõistmisele juurdepääsuks

Lisaks eespool kirjeldatud haldus- ja tsiviilõiguslikele vahenditele on olemas ka kriminaalõiguslikud vahendid, mida võib kasutada juhul, kui tegevus või tegevusetus kujutab endast samas ka kuritegu.

Sellisel juhul on kõigil (sealhulgas valitsusvälistel organisatsioonidel), kes on teadlikud kuriteo toimepanemisest, kohustus teavitada sellest prokuröri või politseid (304. aasta kriminaalmenetluse seadustiku artikkel 1997).

Prokurör on seejärel kohustatud toimima ex officio. Kuid kui prokurör otsustab mitte algatada uurimist (sest ta ei pea seda põhjendatuks), on sellise otsuse vaidlustamise õigus ainult järgmistel isikutel:

  • kuriteo tõttu kannatada saanud isik (ning tuleb meeles pidada, et tavapäraste keskkonnaasjade puhul ei ole tavaliselt selliseid isikuid, kes võiksid väita, et nad on kuriteo tõttu kannatada saanud isikud);
  • valitsusvälised organisatsioonid (ja ka avaliku sektori asutused või organid), kes andsid kuriteost teada.

Kuriteost teavitavatel füüsilistel isikutel (kodanikel) ei ole õigust vaidlustada prokuröri keelduvat otsust.

Prokuröri otsuse mitte jätkata alustatud uurimist (kui ta ei leia piisavaid põhjendusi või tõendeid süüdistusakti esitamiseks) võivad vaidlustada ainult kuriteo tõttu kannatada saanud isikud (valitsusvälistel organisatsioonidel selline õigus puudub).

Poolas ei ole spetsiaalset keskkonnaasjadega tegelevat ombudsmani või prokuröri, seega tegelevad nende asjadega tavapärased ombudsmanid ja prokurörid.

Ombudsmanidel ja prokuröridel on haldusmenetlustes kaebeõigus: nad võivad kas algatada menetluse või sekkuda pooleliolevasse menetlusse (sealhulgas vaidlustada otsuseid). Kuigi need tegutsevad ex officio, võtavad nad meetmeid sageli pärast seda, kui on saanud teavet/kaebuse füüsiliselt isikult või valitsusväliselt organisatsioonilt.

Prokurörid on loomulikult samuti pädevad algatama kriminaalmenetlust, sealhulgas keskkonnakuritegudega (kuriteod, mida on kirjeldatud karistusseadustiku XXII peatükis või muudes õigusaktides) seotud juhtumite korral.

Erasüüdistusmenetluse kasutamine ei ole keskkonnaasjade puhul võimalik.

Kui ametiasutus ei tee otsust õigeaegselt või ei teavita pooli viivituse põhjustest, võivad menetlusosalised (aga mitte kolmandad isikud) esitada kaebuse teise astme haldusasutusele ja seejärel halduskohtule.

Kaebuse võib esitada ka juhul, kui menetlus venib liiga pikale (przewlekłość postępowania), s.t kui tähtaja pikendamine ametiasutuse poolt ei tundu olevat põhjendatud.

Teise astme ametiasutus ja seejärel halduskohus annavad esimese astme ametiasutusele korralduse asi lahendada (teha otsus).

VII. Kaebeõigus

Kaebeõigus

Haldusmenetlus

Kohtumenetlus

Üksikisikud

Haldusmenetlustes kaebeõigus individuaalseid haldusotsuseid, mis antakse „lepinguosaliste”, samas kui haldusmenetluse osaline — kooskõlas haldusmenetluse seadustiku artikkel 28 — võib olla „isik, kelle õigustatud huve on mõjutatud või tollimaksu või nõuab seda amet tegevuse õiguslik huvi või kohustus”. Haldusmenetluse poole mõiste on seetõttu ülioluline, et mõista, kes võib ametiasutuse otsuse vaidlustada.

Sellepärast on kaebeõigus antud neile isikutele (füüsilistele või juriidilistele isikutele), kellel on õigustatud huvi (mis hõlmab ka halduskohustusi). Isikul on asjas õigustatud huvi, kui see huvi on kaitstud mis tahes õigusnormiga (haldusõiguse, tsiviilõiguse või muu õiguse sättega). Näiteks kui haldusotsus võib mõjutada isiku vara (näiteks kui uue objekti ehitamise korral võib avalduda mõju naaberkinnistute omanikele). Isikul, kes taotles sellise haldusotsuse tegemist, mis hiljem halduskohtus vaidlustatakse, või isikul, kellele otsus oli adresseeritud, on alati asjas õigustatud huvi ja seega ka kaebeõigus. Selliseid isikuid käsitatakse haldusmenetluse pooltena.

Kuna individuaalset haldusotsust käsitleva, halduskohtus läbiviidava menetluse näol on tegemist teise astme ametiasutuses toimunud menetlusele järgneva menetlusega, siis nende isikute ring, kellel on õigus esitada kaebus esimese astme kohtule, määratakse kindlaks haldusmenetluse käigus.

Kuid isik, kes ei osalenud haldusmenetluses, kuid kelle õigustatud huve on menetlusega mõjutatud (kaebuse võib esitada ka artikkel 50.1 halduskohtumenetluse seaduse; PACLA). Samas selleks, et ühiskondlikul organisatsioonil oleks õigus esitada kaebus, peab see organisatsioon olema osalenud eelnenud haldusmenetluses.

Lisaks kaebuse esitamise õigusele on järgmistel isikutel võimalus osaleda menetluses ja kasutada menetlusosalisi õigusi:

  • isikud, kes osalesid eelnenud haldusmenetluses (nii haldusmenetluse pooled kui ka menetlusosalise õigused saanud organisatsioonid), kuid kes ei esitanud halduskohtule kaebust (neile isikutele antakse osalemisõigus ex officio, ilma et nad peaksid esitama selleks avaldust — halduskohtumenetluse seaduse artikkel 33 lõige 1);
  • isikud, kelle õigustatud huve halduskohtumenetlus mõjutab, kuid kes ei ole osalenud eelnenud haldusmenetluses (neile isikutele võib osalemisõiguse anda kohus nende poolt; Euroopa Kohtu keelduva otsuse võib vaidlustada teise astme halduskohtus — halduskohtumenetluse seaduse artikkel 33 lõige 2); Selline olukord võib tekkida näiteks seoses selle isiku abikaasaga, kes vaidlustas teise astme haldusasutuse maksuotsuse, juhul kui see otsus oli algselt adresseeritud mõlemale abikaasale. Valitsusvälised organisatsioonid

Valitsusvälised organisatsioonid

Sotsiaalsed organisatsioonidel on kaebeõigus individuaalseid haldusotsuseid käsitlevate juhtumite korral, kus nad esindavad avalikku huvi. Organisatsioon võib osaleda menetluses kui menetlusosalise õigustega isik, mis tähendab, et organisatsioonil on menetlusosalisega samad õigused, sealhulgas õigus esitada edasikaebus. Osalemisloa saamiseks peab organisatsioon esitama asjakohase avalduse.

Ametiasutus hindab seejärel avaldust ja teeb otsuse selle kohta, kas ta peab avaldust põhjendatuks. Hindamise käigus ei kontrollita mitte ainult vastavust vorminõuetele, vaid ka väärivad põhjendus (vajaduse kohta) organisatsiooni osalemist konkreetses asjas (teisisõnu: Amet teeb otsuse selle kohta, kas ta peab mõttekaks lubada organisatsioonil osaleda). Organisatsioon võib keelduva otsuse vaidlustada (haldusmenetluse seadustiku artikkel 31).

Valitsusvälised organisatsioonid võivad teiste isikute õigustatud huve käsitlevate asjade puhul tegutseda, kuid mitte tingimata selleks, et kaitsta neid huve. Näiteks keskkonnaasjade puhul kaitseb valitsusväline organisatsioon keskkonda, mitte selle isiku õigustatud huve, kes keskkonda mõjutab (näiteks tööstusettevõtja) — kuid sellest olenemata on asi seotud selle ettevõtja huvidega.

Teatavate keskkonnaasjade puhul on valitsusvälistel keskkonnaorganisatsioonidel suuremad õigused (vt allpool küsimusele nr 2 antud vastus).

Halduskohtutes on kaebeõigus ka neil valitsusvälistel organisatsioonidel, kes ei osalenud eelnenud haldusmenetluses.

Kaebeõigus on valitsusvälistel organisatsioonidel, kes ei osalenud eelnenud haldusmenetluses, kui halduskohtumenetlus käsitleb nende tegevuse ulatust (sellisele organisatsioonile võib osalemisõiguse anda kohus nende poolt; Euroopa Kohtu keelduva otsuse võib vaidlustada teise astme halduskohtus). Kohtupraktika kohaselt peab kohus samuti kontrollima seda, kas valitsusvälise organisatsiooni osalemine on vajalik avalike huvide kaitsmiseks.

Teatavate keskkonnaasjade puhul on valitsusvälistel keskkonnaorganisatsioonidel suuremad õigused (vt allpool küsimusele nr 2 antud vastus).

Muud juriidilised isikud

Juriidilistel isikutel on füüsiliste isikutega samad õigused.

Juriidilistel isikutel on füüsiliste isikutega samad õigused.

Ajutised rühmad

Kaebeõigus puudub.

Kaebeõigus puudub.

Välisriigi valitsusvälised organisatsioonid

Samasugune kaebeõigus, nagu Poola valitsusvälistel organisatsioonidel, kuid neil võib olla raske tõestada, et nende osalemine on õigustatud (s.t et see organisatsioon kaitseb antud asja puhul avalikke huve).

Samasugune kaebeõigus, nagu Poola valitsusvälistel organisatsioonidel.

Muud isikud [1]#_ftn1

Ametiasutused võivad teatavatel konkreetsetel juhtudel algatada halduskohtumenetluse teise ametiasutuse vastu. Näiteks vojevood (piirkonnavalitsuse juht) teeb — teataval määral — järelevalvet omavalitsusasutuste tegevuse üle ning võib teataval juhul tühistada nende asutuste akti või esitada sellise akti peale kaebuse halduskohtule.

Peale selle võivad ka prokurör ja ombudsman algatada haldusmenetluse või pöörduda halduskohtu poole.

Ametiasutused võivad teatavatel konkreetsetel juhtudel algatada halduskohtumenetluse teise ametiasutuse vastu. Näiteks vojevood (piirkonnavalitsuse juht) teeb — teataval määral — järelevalvet omavalitsusasutuste tegevuse üle ning võib teataval juhul tühistada nende asutuste akti või esitada sellise akti peale kaebuse halduskohtule.

Peale selle võivad ka prokurör ja ombudsman algatada haldusmenetluse või pöörduda halduskohtu poole.

Valitsusvälistel keskkonnaorganisatsioonidel on muude ühiskondlike organisatsioonidega võrreldes suuremad õigused sellistes keskkonnaasjades, mille puhul on nõutav üldsuse osalemine (s.t KMH [2] ja IPPC [3] küsimustes).#_ftn2#_ftn3 Kuid ametiasutuse otsust on õigus vaidlustada ka muudes küsimustes peale üldsuse osalemisega seotud küsimuste. Kui tegemist on üldsuse osalemisega seotud küsimusega, on valitsusvälistel keskkonnaorganisatsioonidel õigus vaidlustada otsusega seotud kõik protseduurilised ja sisulised küsimused. Erinevusi valitsusväliste organisatsioonide üldiste osalemiseeskirjade (nagu on ette nähtud haldusmenetluse seadustiku artiklis 31) ja valitsusväliste keskkonnaorganisatsioonide õiguste (nagu on ette nähtud KMHd käsitleva seaduse artiklis 44) vahel võib selgitada järgmiselt:

  • Kõnealune artikkel 31 sätestatud, et valitsusväline organisatsioon võib osaleda menetluses kui menetlusosalise õigustega isik (mis tähendab, et organisatsioonil on menetlusosalisega samad õigused, sealhulgas õigus esitada edasikaebus) ainult juhul, kui ametiasutus leiab, et ühiskonna huvides on valitsusvälise organisatsiooni osalemine (teisisõnu: Amet teeb otsuse selle kohta, kas ta peab mõttekaks lubada organisatsioonil osaleda);
  • Vastavalt KMHd käsitleva seaduse artiklit 44, võivad valitsusvälised keskkonnaorganisatsioonid osaleda menetluses kui menetlusosalise õigusi, kuid — vastupidiselt muudele ühiskondlikele organisatsioonidele — ei pea nad tõendama, et nende osalemine on nõutav avalikes huvides. Teisisõnu: See tähendab, et sel juhul uurib ametiasutus ainult seda, kas keskkonnaorganisatsioon vastab formaalsetele nõuetele (vt allpool), kuid ametiasutusel ei ole õigust teha otsust selle kohta, kas sellise organisatsiooni osalemine on vajalik avalike huvide seisukohast ja põhjendatud selliste huvidega. Laiemad õigused haldusmenetluses tähendavad automaatselt ka laiemat kaebeõigust halduskohtumenetlustes.

Peale selle võib valitsusväline keskkonnaorganisatsioon esitada kaebuse otsuse peale teise astme ametiasutusele isegi juhul, kui ta ei osalenud esimese astme haldusmenetluses.

Poolas puudub actio popularis (õigus esitada hagi avalike huvide kaitseks).

Ainus mehhanism, mis võib meenutada actio popularis’t, on 221. aasta haldusmenetluse seadustikuga (artiklid 260-1960) reguleeritud n-ö kaebuste ja ettepanekute menetlus, kuid selle menetluse kohaldamisala on väga üldine. Selle menetluse kohaselt võib igaüks esitada kaebuse või ettepaneku kas avalikes huvides või oma faktilistest huvidest lähtuvalt (siinkohal ei nõuta õigustatud huvi või sisuliste seadusest tulenevate õiguste olemasolu). Nii kaebused kui ettepanekud võivad käsitleda mis tahes avalik-õigusliku institutsiooni või ametiasutuse (ja tegelikult ka muude institutsioonide, näiteks ametiühingute jne) mis tahes tegevust (või tegevusetust). Kaebuse peab läbi vaatama kaebuses osutatud ametiasutusest kõrgemalseisev ametiasutus. Ettepaneku peab läbi vaatama asjaomase küsimuse eest vastutav ametiasutus. Kui kaebus või ettepanek on esitatud valele organile, peab see organ edastama kaebuse või ettepaneku asjakohasele (pädevale) organile. Asjakohane (pädev) organ peab kaebuse või ettepaneku läbi vaatama ning vastama sellele ühe kuu jooksul. Selle menetluse kohaseid kaebuseid ja ettepanekuid käsitletakse kui n-ö õigusmõjuta õiguslikke vahendeid, sest neid vahendeid kasutaval isikul ei ole ametlikku staatust asja sisust lähtuvalt ega õigust taotleda asja menetlemist ega õigust esitada mis tahes kohtule hiljem hagiavaldust.

Ombudsmanid ja prokurörid ei ole n-ö apellatsiooniorganid, kuid neile on antud haldusmenetlustes kaebeõigus: Nad võivad algatada menetluse või sekkuda pooleliolevasse menetlusse (sealhulgas vaidlustada otsuseid). Kuigi nad tegutsevad ex officio, võtavad nad meetmeid sageli pärast seda, kui on saanud teavet/kaebuse füüsiliselt isikult või organisatsioonilt.

Eeskirjad, mis käsitlevad õiguskaitse kättesaadavust keskkonnaasjades, on erinevad strateegiliste otsuste korral (näiteks õhukvaliteedikavad ja muud strateegilised dokumendid) ja individuaalsete haldusotsuste korral (näiteks KMH otsus, IPPC luba, sektorispetsiifiline heiteluba).

Strateegiliste otsuste puhul on õiguskaitse kättesaadavus väga piiratud.

Kui seaduse alusel antud õigusaktid on määratletud kui n-ö kohalikud õigusaktid, võivad sellise kohaliku õigusakti vaidlustada isikud, kelle õigustatud huve võidakse plaani või kava rakendamisega mõjutada.

Kuid alati ei ole siiski selge, kas konkreetset liiki plaan või kava on n-ö kohalik õigusakt või mitte.

Näiteks kohalikke maakasutusplaane või õhukvaliteedikavasid käsitatakse n-ö kohalike õigusaktidena vastavalt kas maakasutuse planeerimise seaduse või keskkonnakaitseseaduse alusel.

Samal ajal selliseid õigusakte, näiteks keskkonna kaitsmine programmid on ebaselge, sest keskkonnakaitseseaduses ei määratle seda ja praktika on vastuoluline selles osas (näiteks Krakówi piirkondlik halduskohus on sedastanud, et jäätmekavad — osaks oleva keskkonnakaitse programme — ei ole kohalike õigusaktidega; Kuid seda seisukohta ei ole alati nõus).

See erinevus strateegiliste otsuste staatuses on oluline, sest õiguskaitse kättesaadavus on tagatud ainult nende strateegiliste otsuste puhul, mida käsitatakse n-ö ko halike õigusaktidena.

Valitsusvälistel organisatsioonidel puuduvad eriõigused strateegiliste otsuste vaidlustamiseks.

Individuaalsete haldusotsuste puhul võib füüsiliste isikute ja valitsusväliste organisatsioonide kaebeõigus sõltuda otsuse liigist. Üldeeskirju on kirjeldatud eespool esitatud tabelis ja valitsusväliste keskkonnaorganisatsioonide eriõigusi on käsitletud küsimusele nr 2 antud vastuses.

Ka füüsiliste isikute kaebeõigusega seoses esinevad teatavad erisused.

  • Hoone seadusega (toorikute) ütleb, et seotud menetluse osalised on ainult taotleja ja loa omanikud või haldajad omaduste mõjutatud piirkonnas asuva hoone konstruktsiooni, samas kui „mõjutatud piirkond” on määratletud piirkonnast erisätted, millega piiratakse nende kasutamist (artikkel 28 lõige 2 ja artikkel 3 punkti 20 BLA). See säte piirab märkimisväärselt poolte ringi, sest ala kasutuspiiranguid sisaldavaid erisätteid esineb üsna harva.

Ehitusloa menetluse osaliste ring määratakse kindlaks üldeeskirjadest lähtuvalt (s.t haldusmenetluse seadustiku alusel) ainult juhul, kui selle menetluse raames viiakse läbi korduv keskkonnamõju hindamine.

  • Keskkonnakaitseseaduses piiritletakse õhku või vette heidetavate saasteainete sektorispetsiifiliste lubade ja samuti jäätmete tekitamisega seotud lubade menetluste osaliste ring. Keskkonnakaitseseaduse kohaselt on menetlusosalised ainult loataotleja ja sellise vara omanikud, mis asuvad piiratud kasutusega alal, kui selline ala on käitisega seoses kindlaks määratud.

Heitelubade menetluse osaliste ring tehakse kindlaks vastavalt üldeeskirjadele (s.t haldusmenetluse seadustiku alusel) ainult seoses IPPC lubadega (nagu on nõutav IPPC direktiivi kohaselt).

  • Veeseaduse kohaselt „seotud menetluse osalised on: vee erikasutusluba (1) isikut, kes taotleb loa omanik; (2) (3), kanalisatsioonivõrgu omanik, kuhu Tööstusreovesi; (4) on olemasoleva veerajatise omanik, mis asub tegevuse mõju ulatus sõltub vee erikasutusluba; (5) maaomanik rajatis asub tegevuse mõju ulatus sõltub vee erikasutusluba; (6) õigus kalanduse valdkonnas tegevuse mõju ulatus sõltub vee erikasutusluba” (art 127.7) veeseaduses.

Kuid erinevalt eespool esitatud kahest näitest tundub, et veeseaduse artikliga 127 ei piirata menetlusosaliste ringi, vaid pelgalt täpsustatakse seda, nii et nimetatud artikkel on ikkagi kooskõlas haldusmenetluse seadustiku artikliga 28.

  • Geoloogia- ja kaevandamisseaduses on sätestatud, et maavarade kaevandamise kontsessiooni käsitleva menetluse osalised on nende kinnistute omanikud, mille territooriumil kaevandada soovitakse (geoloogia- ja kaevandamisseaduse artikkel 41).

VIII Seaduslik esindamine

Puudub kohustus kasutada advokaadi abi haldusasutustes ja esimese astme halduskohtus. Advokaati tuleb kasutada ainult teise astme halduskohtus menetletavate asjade korral — kassatsioonkaebuse peab koostama advokaat (adwokat) või õigusnõustaja (radca prawny).

Teatavad õigusbürood on spetsialiseerunud keskkonnaõigusele. Sellist õigusbürood otsiv isik peaks külastama büroode veebisaite, et teha kindlaks nende büroode kogemus selles valdkonnas.

Teinekord pakuvad ka teatavad valitsusvälised keskkonnaorganisatsioonid mõningast õigusalast nõu (tasuta või vähendatud tasu eest), kuid tavaliselt on see projektipõhine (s.t sellist nõu pakutakse siis, kui valitsusväline organisatsioon viib ellu projekti, mille raames on ette nähtud õigusalase nõu pakkumine kodanikele). Sellepärast praktikas valitsusvälised organisatsioonid sellist nõu pidevalt ei paku.

IX. Tõendid

Halduskohtud teevad asjas otsuse kohtuetapile eelneva haldusmenetluse raames kogutud dokumentide põhjal, sest kohtumenetluse käigus keskendutakse haldusasutuste läbiviidud menetluste nõuetekohasuse kontrollimisele.

Kui kohus leiab, et haldusmenetluse käigus kogutud tõendid ei ole piisavad, siis ta tühistab otsuse ja saadab asja haldusasutusele tagasi korraldusega viia tõendite kogumise menetlus uuesti läbi.

Nagu eespool öeldud, hindavad halduskohtud haldusmenetluse käigus kogutud tõendeid ning seega ei vii nad ise läbi tõendite kogumise menetlust.

Halduskohtud (kes tavaliselt vaatavad läbi keskkonnaasju) ei kutsu eksperte. Nende otsused põhinevad haldusmenetluse käigus kogutud dokumentidel. Menetlusosalised võivad esitada oma seisukohad ja argumendid ning põhimõtteliselt võivad neile lisada eksperdiarvamused, kuid need ei ole kohtu jaoks siduvad.

Esialgset õiguskaitset.

Teise astme haldusasutusele kaebuse esitamisel on otsuse täitmist peatav toime.

Erandkorras võib esimese astme ametiasutus anda korralduse otsuse koheseks täitmisele pööramiseks (n-ö anda rohelise tule). Selline korraldus tähendab, et esimese astme ametiasutuse tehtud otsust võib kohe täitma asuda olenemata sellest, kas selle otsuse peale on esitatud kaebus või mitte (sel juhul ei ole kaebusel otsuse täitmist peatavat toimet). Tingimused, mille korral kohese täitmisele pööramise korralduse võib anda: inimeste tervise või elu kaitseks, muudel olulistel avalike huvide kaitsest tulenevatel põhjustel või menetlusosalise eriti olulise huvi kaitseks.

Kui tehakse selline korraldus, siis haldustasandil ei ole mingit muud võimalust otsuse täitmisele pööramise peatamiseks, kuid korralduse (mis kujutab endast osa haldusotsusest) võib siiski vaidlustada halduskohtus.

KMH otsuste ja keskkonnaheitelubasid (sealhulgas IPPC lubasid) käsitlevate otsuste täitmise peatamist võib lubada üldeeskirjade alusel vastavalt eespool kirjeldatud tingimustele.

Kuid teatavate taristuprojektide jaoks (näiteks teed, lennujaamad, tulvaveerajatised) on olemas asjaomaste rajatiste ehitusprotsessi reguleerivad eriõigusnormid, millega nähakse arendajatele ette väga ulatuslikud võimalused saada korraldus asjaomase projektiga seotud ehituslubade koheseks täitmisele pööramiseks (zezwolenie na realizację). Praktikas antakse selliste lubade kohese täitmisele pööramise korraldus nende eriõigusnormide kohaselt peaaegu automaatselt — arendaja avalduse alusel.

Esimese astme halduskohtule kaebuse esitamine ei peata automaatselt kaebuse esemeks oleva haldusotsuse täitmist. Kuid halduskohus võib hageja avalduse alusel peatada otsuse täitmise juhul, kui valitseb oht, et otsuse täitmine võib tekitada märkimisväärset kahju või põhjustada selliseid tagajärgi, mida on raske kõrvaldada. Sel juhul peab hageja tõendama, et oht on reaalne.

Tavaliselt ei pea hageja deponeerima mis tahes ühekordset makset (garantiid) tagatiseks, kuid kohus võib sellise kohustuse kehtestada ehitusluba käsitlevate menetluste puhul. Kui kaebus jäetakse rahuldamata, siis tagatis kantakse üle arendajale tema nõuete katmiseks.

Juhul, kui otsus tehti kohese täitmisele pööramise korralduse haldustasandil (ja keegi ei ole vaidlustanud või kohtusse, et kohus jättis esiteks selle kohtumääruse), Euroopa kohus tõenäoliselt rahuldamata ka taotluse peatada otsuse täitmise (vt kohtuotsus peamisi halduskohtu 1. märts 2011. aasta I OSK 289/11), milles kohus sedastas, et selline peatamine oleks vastuolus kohese täitmisele pööratavuse „institutsioon” ja tema põhikirjajärgne eesmärk).

XI. Kohtukulud

Teise astme haldusasutusele kaebuse esitamine (ja samas ka kaebuse menetlemine) toimub tasuta.

Teoreetiliselt menetlusosaline (sh apellatsioonimenetlust ja isikute õigustega isik võib siiski tasuma menetluskulud, mis (1) oli selle poole süül, näiteks kui ametiasutus peab teatavaid menetluse ajal toiminguid, sest isik ei osale; (2) toimunud käesoleva seaduse huvides või poole avalduse ning samal ajal ei tulene ametiasutuste seadusest tulenevate kohustuste täitmisest, näiteks kui pool nõuab Kulud. Näiteks kui pool nõuab täiendava eksperttunnistaja kutsumist. Menetluskulud võivad hõlmata näiteks tunnistajate ja eksperttunnistajate reisikulusid või kohapealse vaatlusega seotud kulusid, samuti kirjaliku tõlke kulusid juhul, kui menetluses osalevad välismaalased. Puuduvad statistilised andmed selle kohta, kui sageli ametiasutused selliseid sätteid kasutavad; Kuid käesoleva aruande autorid ei ole kunagi kokku puutunud oma senise õiguspraktika jooksul selliste juhtumitega kokku.

Juhul kui isik otsustab kasutada advokaati (õigusnõustajat) või palgata eksperdi haldusmenetluse raames, peab ta maksma nende tasu. Haldusmenetlustes kannavad kõik pooled oma kulud ise (haldusasutused ei tee otsust kulude kohta).

Nagu Euroopa Kohus halduskohtule keskkonnaasjas esitatava kaebuse esimese astme kohus kasutab Poola õigussüsteemi tasu „väärtus” — kuid üksnes juhul, kui kohtuasja väärtust mõõta (kui juhtum on seotud rahalise kohustusega, näiteks tasu maksmine keskkonna kasutamise eest või haldustrahvi keskkonnanõuete täitmata jätmise eest). Sel juhul on kohtukulud järgmised:

  • juhtumite puhul, kus hagi summa on kuni 10.000 Poola zlotti (2500 eurot) — 4 % hagi summast, kuid mitte alla 100 Poola zloti (25 eurot);
  • juhtumite puhul, kus hagi summa on 10.000 Poola zlotti (2500 eurot) kuni 50.000 Poola zlotti (12.500 eurot) — 3 % hagi summast, kuid mitte alla 400 Poola zloti (100 eurot);
  • juhtumite puhul, kus hagi summa on 50.000 Poola zlotti (12.500 eurot) kuni 100.000 Poola zlotti (25.000 eurot) — 2 % hagi summast, kuid mitte alla 1500 Poola zloti (375 eurot);
  • juhtumite puhul, kus hagi summa on üle 100.000 Poola zlotti (25.000 eurot) — 1 % hagi summast, kuid mitte alla 2000 Poola zloti (500 eurot) ja mitte rohkem kui 100.000 Poola zlotti (25.000 eurot).

Enamiku keskkonnaasjade puhul ei ole siiski võimalik kohtuasja väärtust mõõta. Sel juhul on esimese astme halduskohtule keskkonnaasjas esitatava kaebuse korral kohtukulu 200 Poola zlotti (umbes 50 eurot). See on suhteliselt väike summa ning seda ei saa käsitada õiguskaitse kättesaadavust takistava asjaoluna.

Teise astme halduskohtule esitatava edasikaebuse korral moodustab kohtukulu 50 % summast, mis tuleks antud asjas maksta esimese astme kohtule, kuid mitte alla 100 Poola zloti (25 eurot).

Lisaks kohtukuludele peavad menetlusosalised katma oma kulud (näiteks kohtusse tulekuga kaasnevad reisikulud), sealhulgas õigusnõustaja kulud (kui nad otsustavad kasutada õigusnõustaja abi).

Teise astme haldusasutused ega halduskohtud ei kutsu tunnistajaid või eksperte, seega nende osalemisega kaasnevad kulud puuduvad.

Sellest olenemata võivad menetlusosalised soovida tellida oma seisukohtade toetamiseks eksperdiarvamuse ja esitada selle ametiasutusele. Sellise arvamusega seotud kulusid kaotanud pool ei hüvita.

Õigusnõustaja baastasud on kehtestatud seaduses. Halduskohtumenetlusega seotud miinimumtasud (keskkonnaasjades) on järgmised:

A esimese astme kohtus — 240 poola zlotti (60 eurot);

b) teise astme kohtus — 75 % eespool nimetatud summast.

Eespool nimetatud summasid võib kohus konkreetse kohtuasja puhul suurendada kuni 600 % võrreldes miinimummääradega. Kui määratakse kindlaks advokaaditasude lõplikku summat, võtab kohus arvesse kohtuasja keerukust, nõutava töö mahtu jne.

Kuid praktikas on advokaatide tegelikud tasud neist summadest suuremad (arvutatakse töötundide või -päevade alusel) ning need tasud lepitakse kokku advokaadi ja kliendi vahel sõlmitavas eraldi lepingus. Kaotanud vastaspool seda täiendavat tasu siiski ei hüvita.

Eksperditasud lepitakse alati kokku eksperdi ja kliendi vahelises individuaalses lepingus.

Kui ametiasutused kaotavad kohtuasja, peavad nad tasuma võitnud poolele tema kulud (nii kohtukulud kui ka õigusnõustaja tasud, mis ei ületa eespool nimetatud seadusest tulenevaid määrasid, kuid mitte potentsiaalsete ekspertidega seotud kulud), kuid kui ametiasutused võidavad kohtuasja, ei ole neil õigus nõuda oma kulude hüvitamist.

XII. Finantsabimehhanismid

Isikud (nii füüsilised kui ka juriidilised isikud, sealhulgas valitsusvälised organisatsioonid), kes ei suuda kanda kohtukulusid või palgata õigusnõustajat, võivad taotleda halduskohtult õigusabi ning Poolas nimetatakse seda õiguseks saada abi (prawo pomocy). Avaldusele tuleb lisada taotleja rahalist olukorda käsitlevad tõendid. Õigus saada abi hõlmab vabastust kohtukulude tasumisest ja õigusnõustaja määramist, kes esindab hagejat kohtus tasuta. Isik võib jääda ilma õigusest saada abi, kui sellise õiguse tinginud asjaolud peaksid kaduma. Puudub siiski statistika, mis näitaks, kui sageli kohtud on õigusabi võimaldanud või selle võimaldamisest keeldunud. Organisatsioonid taotlevad sellist abi üsna harva, sest menetluskulud ei ole väga suured.

Valitsusvälised keskkonnaorganisatsioonid võivad saada riiklikku rahastamist nende poolt läbiviidavate projektide jaoks. Riikliku rahastamise abil võib katta ka kohtumenetlusega seotud kulusid (tavaliselt peavad valitsusvälised organisatsioonid seda liiki kulud lisama projekti eelarvesse).

Teatavad valitsusvälised organisatsioonid viivad läbi tegevusi, mis hõlmavad teiste valitsusväliste organisatsioonide või füüsiliste isikute nõustamist, sealhulgas abistamist kohtumenetlustes. Sellised valitsusvälised organisatsioonid võivad saada selliseks tegevuseks ka riiklikke vahendeid. Kuna selline tegevus on projektipõhine, puudub loetelu sellistest valitsusvälistest organisatsioonidest, mis tegeleksid nõustamisega keskkonnaõiguse valdkonnas.

Poolas on olemas õiguskliinikud, kuid üldjuhul ei keskenduta seal keskkonnaõigusele.

XIII. Ajakohasus

Üldjuhul peab haldusasutus tegema otsuse ühe kuu jooksul ja eriti keerukate juhtumite korral kahe kuu jooksul.

Kuid ametiasutus võib seda tähtaega pikendada, andes menetlusosalistele teada sellest asjaolust ja viivituse põhjustest ning määrates uue tähtaja asjas otsuse tegemiseks.

Kui ametiasutus ei tee otsust õigeaegselt või ei teavita pooli viivituse põhjustest, võib menetlusosaline esitada kaebuse teise astme haldusasutusele ja seejärel halduskohtule.

Kaebuse võib esitada ka juhul, kui menetlus venib liiga pikale (przewlekłość postępowania), s.t kui tähtaja pikendamine ametiasutuse poolt ei tundu olevat põhjendatud.

Teise astme ametiasutus ja seejärel halduskohus annavad esimese astme ametiasutusele korralduse asi lahendada (teha otsus).

Ametiisik, kes ei teinud asjas otsust õigeaegselt ja ei põhjendanud viivitust nõuetekohaselt, võetakse distsiplinaarvastutusele. Õigusnormides ei ole täpsustatud, milliseid karistusi võidakse ametniku suhtes kohaldada (see on asjaomase haldusorgani siseküsimus).

Isik, kes soovib haldusotsust (individuaalset või strateegilist otsust) vaidlustada halduskohtus, peab esitama hagiavalduse 30 päeva jooksul alates päevast, mil otsus talle kätte toimetati või avaldati.

Üldjuhul ei ole õigusaktides sätestatud tähtaegu, mille jooksul kohtud peaksid otsuse tegema. Sellised tähtajad on kehtestatud vaid seoses teatavate õigusaktides sätestatud kohtuasjadega — näiteks kui tegemist on teabele juurdepääsu käsitlevate asjadega (vt III osa).

Tavaliselt kestab esimese astme kohtus menetlus mõned kuud (umbes 3-7 kuud). Teise astme kohtus kestab menetlus umbes 6-12 kuud.

Nagu eespool öeldud, ei ole üldjuhul õigusaktides sätestatud tähtaegu, mille jooksul kohtud peaksid otsuse tegema. Sellised tähtajad on kehtestatud vaid seoses teatavate õigusaktides sätestatud kohtuasjadega — näiteks kui tegemist on teabele juurdepääsu käsitlevate asjadega (vt III osa).

Kohtute suhtes ei kohaldata otsuse tegemisega viivitamise korral mingeid karistusi.

XIV. Muud küsimused

Pooled saavad keskkonnaalase otsuse vaidlustada pärast seda, kui esimese astme ametiasutus on selle otsuse teinud. Seejärel võib teise astme ametiasutuse otsuse vaidlustada halduskohtus.

Ei olnud võimalik leida sellist teavet õiguskaitse kättesaadavuse kohta keskkonnaasjades, mida jagatakse üldsusele struktureeritud ja kättesaadaval viisil.

Haldusmenetluse etapis võidakse haldusasi lahendada menetlusosaliste vahelise kokkuleppe sõlmimisega (seda võib käsitada kui vaidluste alternatiivset lahendamist). Kokkulepe võidakse sõlmida nii esimese kui ka teise astme menetluse käigus.

Kuid kokkuleppe pooled võivad olla ainult menetlusosalised ja mitte valitsusvälised organisatsioonid (kes osalevad menetluses kui menetlusosalise õigustega isikud).

Halduskohtumenetluses võivad menetlusosalised kasutada vaidluse lahendamiseks vahendust.

Praktikas kasutatakse haldusmenetluste käigus kokkuleppe sõlmimist ja ka halduskohtumenetluse käigus vahendust harva.

XV. On välismaalane,

Poola menetlusnormid ei sisalda otseselt keelest või päritolumaast lähtuva diskrimineerimise vastaseid sätteid.

Kuid asjaolu, et õigusaktidega ei võeta välismaalastelt ära kohtu poole pöördumise õigust, tähendab, et neile on antud Poola kodanikega samad õigused.

Kõik menetlused Poola ametiasutustes ja kohtutes peavad siiski toimuma poola keeles. See tähendab, et poola keelt mitteoskavad välismaalased peavad kasutama tõlgi abi.

Halduskohtumenetlusega seotud kirjaliku tõlke kulud kannab välismaalane ja kui ta võidab kohtuasja, võib ta nõuda kaotanud poolelt nende kulude hüvitamist.

Haldusmenetlustega seotud kirjaliku tõlke kulude küsimus ei ole konkreetselt reguleeritud, seega ei ole eeskirjad selles küsimuses selged.

XVI. Piiriülesed juhtumid

Juhtumite puhul, kus Poola on päritolumaa (Poolas läbi viidud tegevus mõjutab teist riiki), ei diskrimineerita Poola menetlusnormidega välisriigi üldsust ega jäeta seda üldsust kõrvale.

Kuid ka seda küsimust käsitlevad üldeeskirjad puuduvad. See küsimus on reguleeritud ainult seoses juhtumitega, mille puhul Espoo konventsiooni või ELi direktiivide (KMH, IPPC) nõuetest tulenevalt on Poola õigusaktidega ette nähtud n-ö piiriülene menetlus. Sellise menetluse puhul vastutavad menetluse läbiviimise eest mõlemad riigid (päritoluriik ja mõjutatud riik).

Poola õigusaktides ei ole mõiste „asjaomane üldsus” piiriüleses kontekstis konkreetselt määratletud. Ainult nende juhtumitega seoses, mille puhul on vajalik Espoo konventsiooni või muude välislepingute kohane piiriülene menetlus ja selline menetlus läbi viiakse, sisaldavad need lepingud eeskirju teise riigi asjaomase üldsuse kindlaksmääramiseks.

Puuduvad erieeskirjad välisriigi valitsuseväliste organisatsioonide osalemise kohta keskkonnaalastes menetlustes, kuid Poola õigusnormidega ei välistata teiste riikide valitsusväliste organisatsioonide võimalust osaleda menetluses kui menetlusosalise õigustega isik. Sellepärast võib järeldada, et välisriigi valitsusvälistel keskkonnaorganisatsioonidel on siseriiklike valitsusväliste organisatsioonidega samad õigused.

Käesoleva ülevaate koostajad ei ole teadlikud välisriigi keskkonnaorganisatsioonide või muude ühiskondlike organisatsioonide mis tahes katsetest osaleda Poolas haldusmenetlustes, seega ei ole võimalik hinnata praktilist kogemust selles küsimuses (tõenäoliselt selline praktika puudub).

Kui juhtum kuulub Poola kohtute pädevusse, ei ole võimalik otsustada teise riigi kohtu kasuks (Poola õigusnormide kohaselt ei ole võimalik valida meelepärast kohtualluvust).

Lingid

  • Keskkonnaasjadega seotud riiklikud õigusaktid (poola keeles):

Lingil klikates avaneb uus akenhttp://www.gdos.gov.pl/Articles/view/1916/Akty_prawne

Lingil klikates avaneb uus akenhttp://www.ekoportal.gov.pl/opencms/opencms/ekoportal/prawo_dokumenty_strategiczne/PodstawoweAkty/

  • Peamised siseriiklikud keskkonnaasutused:

Lingil klikates avaneb uus akenhttp://www.mos.gov.pl/ http://www.gdos.gov.pl/
Lingil klikates avaneb uus akenhttp://www.gdos.gov.pl/

Lingil klikates avaneb uus akenhttp://www.ekoportal.gov.pl/opencms/opencms/ekoportal/home/index.html (keskkonnateabele spetsialiseerunud organ).

  • Advokatuurid:

Lingil klikates avaneb uus akenhttp://www.nra.pl/nra.php

Lingil klikates avaneb uus akenhttp://www.kirp.pl

  • Ombudsmani büroo:

Lingil klikates avaneb uus akenhttp://www.rpo.gov.pl/

  • Prokuratuur:

Lingil klikates avaneb uus akenhttp://www.pg.gov.pl/


See on sisu masintõlge. Lehekülje omanik ei vastuta masintõlgitud teksti kvaliteedi eest.

Viimati uuendatud: 14/09/2016