Zapri

BETA RAZLIČICA PORTALA JE ZDAJ NA VOLJO!

Obiščite BETA različicoevropskega portala ePravosodje in opišite svojo izkušnjo!

 
 

Navigacijska pot

menu starting dummy link

Page navigation

menu ending dummy link

Liikmesriigi õigus - Luksemburg

Stran je strojno prevedena in njena kakovost ni zajamčena.

Kakovost prevoda je: nezanesljiva

Ali menite, da je ta prevod koristen?

Selles osas leiate ülevaate erinevatest õigusallikatest Luksemburgis.


Õiguse allikad

Rahvusvahelised õiguse allikad

Luksemburgi Suurhertsogiriigile on siduvad rahvusvahelised, mitmepoolsed või kahepoolsed lepingud. Lisaks kohustustele, mille need kohustused on kehtestanud Luksemburgi riigile suhetes teiste riikidega, on mõned neist lepingutest isikute õiguste allikaks (nt ELi kodanikud saavad tugineda otse liikumisvabadusele Euroopa aluslepingute alusel).

Rahvusvahelised konventsioonid

Need on Luksemburgi Suurhertsogiriigi ja välisriigi vahelised rahvusvahelised lepingud ja kokkulepped. Näitena võib tuua inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni, millele kirjutati alla 4. novembril 1950 Roomas või 3. veebruaril 1958. aastal Haagis ja 17. juunil 2008. aastal Haagis alla kirjutatud BeNLuxi leping ning mis oli siduv Belgia, Madalmaad ja Luksemburg.

Ühenduse õigus

Ühenduse õigus sisaldab Euroopa aluslepinguid ja teiseste õigusaktide eeskirju, mis sisalduvad Euroopa Ühenduse ja Euroopa Liidu institutsioonide vastuvõetud õigusaktides: Direktiivid, otsused, määrused, arvamused ja soovitused.

Riiklikud õigusallikad

Põhiseadusliku väärtuse eeskirjad

Luksemburgi Suurhertsogiriigi põhiseadus kuulutati välja 17. oktoobril 1868. 1868. aastal loodud põhiseaduslik süsteem sarnaneb tugevalt Belgia 1831. aasta põhiseaduse süsteemiga. Hoolimata üksikasjalikust üksikasjalikust erinevustest saab Belgia põhiseadusest tulenevate artiklite puhul ilma reservatsioonideta konsulteerida üldiste põhimõtete osas. Vaatamata arvukatele põhiseaduslikele muudatustele, mis on toimunud alates selle jõustamisest, vastab praegune põhiseadus endiselt suures osas 1868. aastal vastuvõetud tekstile.

Luksemburgi põhiseadus on jäiga tüübi põhiseadus, st selle muutmine nõuab konkreetse menetluse jälgimist, mis on keerukam kui seadusandlik tavamenetlus. Põhiseaduse läbivaatamine eeldab saadikutekoja (parlament) kahte järjestikust hääletust, mille häälte osakaal on vähemalt kaks kolmandikku esindajatekoja liikmete häältest, kuna volitatud esindaja hääletamine ei ole lubatud. Kaks häält eraldavad kaks häält vähemalt kolm kuud.

Kui kahe kuu jooksul pärast esimest hääletustulemust esitatakse rohkem kui veerand esindajatekoja liikmetest või 25 000 valijat, siis saadetakse rahvahääletusele esindajatekoja poolt esimesel lugemisel vastu võetud tekst. Seejärel ei hääletata teist korda ja läbivaatamine võetakse vastu ainult juhul, kui see võetakse vastu antud häälte enamusega.

Õigusliku väärtuse eeskirjad

Seadus on määratletud kui standard, mille on vastu võtnud suurhertsog. Välja arvatud juhul, kui põhiseaduslik säte või rahvusvahelise õiguse reegel piirab tema vabadust, otsustab Luksemburgi seadusandja ise suuniste üle, mida ta kavatseb haldusõigusele anda.

Regulatiivse väärtuse eeskirjad

On selge, et seadus ei saa kõiki probleeme reguleerida isegi viimase üksikasjalikkusega. Peale selle ei ole suhteliselt keerulise seadusandliku menetluse kasutamine alati asjakohane, näiteks selles küsimuses, mis puudutab õigusakte, kus standardit tuleb sageli muuta.

Siin on vastu võetud suurhertsogi määrus, mis on seaduse rakendamise reegel. Luksemburgi põhiseadus kohustab missiooni suurhertsogi „(tegema) seaduste täitmiseks vajalikke määrusi ja määrusi”.

Millised on muud õigusallikad ja milline on nende väärtus?

Kohtupraktika

Kohtupraktika kui ühe õigusallika vastuvõtmine ei ole keeruline. Luksemburgi õigusaktid ei tea tegelikult anglosaksi õigussüsteemidele kohaldatavat nn pretsedendi reeglit, mistõttu ei ole kohtuotsused tavaliselt teiste juhtumite puhul siduvad, isegi üsna võrreldavad. Peale selle on kohtunikel keelatud esitada oma arvamus üldsätte alusel ja seetõttu peab nende otsus piirduma alati konkreetse kohtuasjaga.

Praktikas on juhtumipõhise õiguse tootmisel siiski vaieldamatut mõju. Peale selle, kui tekst võimaldab tõlgendamist, on kohtuniku volitused kahtlemata olulisemad, kuna tal on võimalik seda tõlgendada, tõlgendades seda.

  • Rahvusvaheline kohtupraktika

Luksemburgi Suurhertsogiriik tunnustab mitme rahvusvahelise kohtu, sealhulgas Euroopa Inimõiguste Kohtu otsest võimu Strasbourgis.

  • Euroopa kohtupraktika

ELi toimimise lepingu artikli 267 kohaselt on Euroopa Liidu Kohtu kohtupraktika liikmesriikide kohtutele siduv, viidates eelotsusele, mis võimaldab liikmesriikide kohtutel enne otsuse tegemist taotleda Euroopa Kohtult, et lahendada ühenduse õiguse kohaldamisel tekkinud probleemid, millele üksikisikud võivad toetuda.

  • Siseriiklik kohtupraktika

Üldjuhul on tsiviil- ja kaubandusmenetluste lõpus tehtud kohtuotsustes ainult res judicata jõud: need otsused on vaidluse pooltele siduvad, kuid need ei muuda õiguse korraldust.

See kehtib ka enamiku halduskohtute otsuste puhul. Kui õigustloova akti vastu hagi esitatakse üldkohtule või halduskohtule, on kohtuotsus või kohtuotsus üldkohaldatav ja see avaldatakse Luksemburgi Suurhertsogiriigi ametlikus väljaandes Mémorial.

Konstitutsioonikohtu otsused on samuti üldkohaldatavad ja need avaldatakse Mémorial.

Üldpõhimõtted

Kohtupraktikaga kehtestatud eeskirjad hõlmavad eelkõige õiguse üldpõhimõtete kategooriat, mis on määratletud kui „seadused, mis on haldusorganitele siduvad ja mille olemasolu kinnitab kohus kui kohut”.

Normide hierarhia

Siseriikliku õiguse kohaselt on prioriteetsed õigusallikad. Kõrgeima tollimaksu allikaks on põhiseadus, millele järgnevad seadused ja eeskirjad.

Põhiseaduse sätte puudumisel tuleneb Luksemburgi seaduse seisukoht rahvusvahelise õiguse ja siseriikliku õiguse vahelise seose kohta üksnes kohtupraktikast.

Luksemburgi kohtupraktika selles küsimuses töötati välja alates 1950. aastate algusest kuni esimese kassatsioonikohtus (Cour de cassation) ja seejärel tegi riiginõukogu lõpu seisukohale, et kontrollikoja poolne rahvusvaheliste lepingutega õigusaktide vastavusse viimine oli võimude lahususe tõttu võimatu.

Riiginõukogu 1951. aasta viiteotsuse kohaselt on „Sertifitseeriõiguse heakskiitmise teel siseõigusesse üle võetud rahvusvaheline leping sellise kõrgema standardi seadus, mille päritolu on rohkem kui sisemise organi tahe. Sellest järeldub, et rahvusvahelise lepingu sätete ja järgneva siseriikliku õiguse konflikti korral peab rahvusvaheline õigus olema ülimuslik siseriikliku õiguse suhtes (Conseil d’Etat, 28. juuli 1951, Pas. lx, lk 263).

Selle otsuse sõnastus on loomulikult väga lai, kuna kohtuotsuses ei tehta vahet, kas rahvusvaheline standard on mis tahes sisemise organi tahtmist ülimuslik. Siiski ei ole Luksemburgi kohtud kunagi sõnaselgelt teinud otsust põhiseaduse rahvusvaheliste standardite ülimuslikkuse poolt.

Tuleb siiski märkida, et 1956. aastal vaadati läbi valitsuse eelnõu tekst, milles sätestati, et „rahvusvahelise õiguse eeskirjad on osa riiklikust õiguskorrast. Nad on ülimuslikud õigusaktide ja muude siseriiklike õigusnormide suhtes.” Artiklite kohta tehtud kommentaaris oli selgelt välja toodud, et viimane peab sisaldama põhiseaduse sätteid.

Siiski tunnistas riiginõukogu kaudselt selle prioriteedi 26. mai 1992. aasta arvamuses ELi lepingu heakskiitmise seaduse eelnõu kohta. Selles märgitakse, et „tuleb meeles pidada, et vastavalt õigusnormide hierarhia reeglile on rahvusvaheline õigus riigi õiguse suhtes ülimuslik ja et konflikti korral ei teosta kohus asutamislepingu pooldavat siseriiklikku õigust. Kuna on oluline vältida vastuolu siseriikliku õiguse ja rahvusvahelise õiguse vahel, nõuab Conseil d’Etat, et asjakohane põhiseaduslikkuse järelevalve toimuks kasuliku aja jooksul, et vältida sellist vastuolu.” Seega näib, et Luksemburgi Suurhertsogiriik on pühendunud resoluutselt internaalistlikule teele.

See on kahtlemata tehniline tagajärg, kuna puudub ülevaade Luksemburgi seaduste põhiseaduspärasusest. Konstitutsioonikohus kontrollib seaduste vastavust põhiseadusele.

Luksemburgi õiguskorras võib põhiseadusevastaseks kuulutada põhiseadusevastaseks seadused. Selle kohtu poole võib pöörduda Luksemburgi kohtu- või halduskohus, kui selles kohtus tõstatatakse põhiseaduslikkuse küsimus. Otsene suunamine ei ole võimalik.

Tühistamishagi on võimalik esitada ka halduskohtule esitatud õigusvastaste õigusaktide rikkumise korral, võimalusega pöörduda halduskohtu poole. Siiski on see meede vastuvõetav üksnes kolme kuu jooksul alates määruse avaldamise kuupäevast. Kui pärast selle tähtaja möödumist arutatakse õigus- või halduskohtus seadusandliku akti seaduslikkust, säilitab see kohus võimaluse õigusakti õigusteksti mitte arvesse võtta, kuid erinevalt otsemeetmest, mis on võimalik kolme kuu jooksul pärast selle avaldamist, ei ole sellel otsusel üldist pädevust.

Riigiüleste õigusaktide eeskirjade jõustumise kord riigi territooriumil

Rahvusvahelised konventsioonid

Luksemburgi põhiseadus on eriti lühike, kui sellega reguleeritakse rahvusvaheliste lepingute heakskiitmise menetlust, kuna selles sätestatakse vaid, et „aluslepingud ei jõustu enne, kui need on seadusega heaks kiidetud ja avaldatud seaduste avaldamiseks ettenähtud vormides”.

Suurhertsogiriik on monoistliku traditsiooniga riik. Teisisõnu on see leping ise, mida kohaldatakse samamoodi nagu suurhertsogiriigi sise-eeskiri, ilma et see oleks vajalik selle ülevõtmiseks ühte vormi või muusse vormi.

Seetõttu on heakskiitmisseaduse sisu väga lühike ja piirdub üldjuhul ühe artikliga, mille kohaselt „kiidetakse heaks” antud lepingu „on heaks kiidetud”. Sellel õigusel ei ole õiguslikku sisu. Tüübikinnituse õigus on kinnitatud, kuid ei ole üle võetud; sellel ei ole muud eesmärki kui volitada valitsust lepingut ratifitseerima.

Selle õiguse võtab parlament vastu tavamenetluse korras. Hääletamine toimub tavaliselt absoluutse häälteenamusega, välja arvatud juhul, kui alusleping sisaldab volituste delegeerimist (vt allpool). Alates 1956. aasta läbivaatamisest sisaldab Luksemburgi põhiseadus selgesõnalist sätet, millega antakse volitused delegeerida volitused rahvusvahelistele organisatsioonidele lepingu alusel. Põhiseaduse artiklis 49a on sätestatud, et „põhiseadusega antud volituste kasutamine Euroopa Liidu seadusandlike, täitev- ja kohtuharude vahel võib ajutiselt anda rahvusvahelise õiguse institutsioonidele lepingu alusel”. Põhiseaduse artikli 37 lõikes 2 on aga sätestatud, et sellised lepingud peavad saama saadikutekoja heakskiidu märkimisväärselt suurema häälteenamuse alusel.

Kui ei ole selgesõnaliselt sätestatud, ei tohi heakskiitmisseaduse hääletamisel avaldada Luksemburgi sisekorrale kehtivat lepingut. Tunnustamise eeltingimus on selle jõustumine, kuid alles pärast selle ratifitseerimist. Luksemburgis käsitletakse ka seda, et isegi pärast saadikutekoja heakskiitu säilitab täidesaatev asutus oma vabaduse teksti ratifitseerida ning et selle võimu teostamine jääb kohtuniku kontrolli alt välja.

Lepingu jõustumise aluseks on tavaliselt kolm tingimust. (1) Suurhertsoggid on lepingu ratifitseerinud, (2) leping on rahvusvahelisel tasandil jõus ja (3) lepingu tekst on tervikuna avaldatud Luksemburgi Mémorial sarnaselt seadusega.

Tuleb märkida, et asutamislepingu avaldamine (mis on kehtestatud põhiseaduse artikliga 37) on eraldi nõue, mis tuleneb asutamislepingu õiguse avaldamise nõudest. On tõsi, et enamikul juhtudel on mõlemad tingimused täidetud samal ajal, see tähendab, et asutamislepingu tekst avaldatakse Mémorial kohe pärast seaduse jõustumist. Need kaks õigusakti ei ole siiski samad ning väljaandeid on võimalik eraldada, sest alusleping ei ole tüübikinnituse õiguse lahutamatu osa.

Ühenduse normatiivid

Luksemburgi põhiseadus ei sisalda erisätteid, mis reguleeriksid Euroopa teiseste standardite siseriiklikku õigusesse ülevõtmise ülevõtmist Luksemburgi riigisisesesse järjekorda.

Euroopa direktiivide rakendamise tavapärane vahend on Saadikutekoja poolt vastu võetud õigusakt, mis on vastu võetud vastavalt tavapärasele häälteenamusele.

Kuigi põhimõtteliselt tuleb Euroopa direktiivid seaduse abil tavaliselt Luksemburgi õigusesse üle võtta, ei ole ametliku õiguse kasutamine vajalik, kui direktiiv käsitleb küsimust, mille suhtes juba kohaldatakse Luksemburgi õigust. Sellisel juhul võib ülevõtmine toimuda Grand Dual’i määrusega, mis on vastu võetud valitsuse üldise õiguse alusel rakendada põhiseaduse artiklitest 33 ja 36 tulenevaid seadusi. Seejärel on ametlikult Luksemburgi seadus, et suurhertsogi täidab nõudeid, isegi kui määruse sisu põhineb tegelikkuses Euroopa direktiivil.

Seadusandliku menetluse kasutamist võib siiski vältida, kui direktiiviga ühtlustatud teemat on käsitletud võimaldavas õiguses, millega parlament annab valitsusele volitused lahendada lihtsaid määrusi küsimustes, mis kuuluvad tavaliselt õigusvaldkonda.

Saadikutekoda võtab sellised „võimaldavaid õigusakte” igal aastal vastu alates 1915. aastast ning seega on valitsusel ulatuslikud seadusandlikud volitused majandus- ja finantsvaldkonnas, mis, isegi kui puudub selgesõnaline viide Euroopale, oleks võimaldanud tal kahtlemata üle võtta paljud Euroopa direktiivid.

Euroopa direktiivide ülevõtmine on nüüd reguleeritud 9. augusti 1971. aasta seadusega, mida on muudetud 8. detsembri 1980. aasta seadusega, mille eesmärk on piirata valitsuse volitusi rakendada ja karistada Euroopa Ühenduse majanduslikke, tehnilisi, põllumajandus-, metsandus-, sotsiaal- ja transpordialaseid direktiive. Erandina tavapärasest regulatiivmenetlusest peavad kõnealused suurhertsogi määrused olema saanud saadikutekoja parlamendi heakskiidu.

Suurhertsogi eeskirjade vastuvõtmise menetlust iseloomustab näiteks seadusandlik menetlus, mille kohaselt peab valitsus esitama oma teksti eelnõu Conseil d’Etat’arvamuse ja kaubanduskoja arvamuse kohta. Erinevalt õigusloomemenetlusest lubab regulatiivkomitee menetlus valitsusel siiski lihtsalt selliseid konsultatsioone vältida põhjendusega, et soovitav meede on vaja kiiresti vastu võtta. Kui valitsus kavatseb võtta Euroopa direktiivi üle suurhertsogi määruse abil, ei lubata tal seda siiski valitsuse ees võtta. 9. augusti 1971. aasta seadusega täiendatakse seadusandlikku tavamenetlust, nõudes ühelt poolt kohustuslikku konsulteerimist nõukoguga ja teiselt poolt saadikutekoja parlamendikomisjoni nõusolekut.

Mõlemal juhul võetakse suurhertsogi määruse tekst vastu ministrite nõukogus ja seejärel kirjutab sellele alla kevadel minister ning see esitatakse tagasisaadetavale suurhertsogile. Grand Dual määrus jõustub pärast selle avaldamist Mémorial.

Siseriiklike eeskirjade jõustamise kord

Luksemburgis jõustuvad seadused ja määrused alles pärast Luksemburgi Suurhertsogiriigi ametlikus väljaandes avaldamist.

Õigusnormid, mille eesmärk on võtta vastu õigusnorme

Rahvusvahelised standardid

Luksemburgi põhiseaduse kohaselt on suurhertsog aluslepingud. Ta lisab siiski, et „asutamislepingutel ei ole mingit mõju enne, kui need on seadusega heaks kiidetud ja avaldatud seaduste avaldamiseks ettenähtud vormides”.

Tuleb märkida, et heakskiit on nõutav kõikide rahvusvaheliste lepingute puhul, olenemata nende eesmärgist, ning heakskiit antakse seaduse vormis. Viimane lisati 1956. aastal riiginõukogu selgesõnalisel taotlusel, kes leidis, et „selline nõusolek antakse õiguse ettevalmistamise menetlusele, kuna põhiseadus hõlmab ainult seda ühtset menetlust, mida on kohaldatav kõikide Saadikutekoja kavatsuste suhtes olulises osas”.

Riiklikud standardid

Luksemburgi Suurhertsogiriigi õigussüsteemis võib algatus olla pärit saadikutekojast Lingil klikates avaneb uus akenvõi valitsuskojastLingil klikates avaneb uus aken.

Valitsuse algatusõigust tuntakse valitsuse algatusena ning seda tehakse seaduseelnõude esitamise kaudu.

Esindajatekoja algatusõigust nimetatakse „parlamendi algatuseks” ja seda teostatakse „õigusakti ettepanekute” kaudu.

Seejärel esitatakse kõnealused eelnõud või õigusaktide ettepanekud eri organite arvamustele (kutsekojad), kuid eelkõige Lingil klikates avaneb uus aken riiginõukogu arvamusele. Pärast riiginõukogult arvamuse saamist saadetakse eelnõu või eelnõu Saadikutekojale tagasi.

Eeskirjade vastuvõtmise protsess

Seadus

Saadikutekoda on ainus parlament.

Ühekojalisele süsteemile avalduva ohu vähendamiseks on Luksemburgi koosseisu kuuluva koosseisu puhul tagatud, et seaduse eelnõu suhtes kohaldatakse põhimõtteliselt kahte häält, vähemalt kolme kuu pikkust häälteenamust.

Põhiseaduses on aga sätestatud, et vaja võib olla ka teist häält (kvalifitseeritud teise põhiseadusliku häälena), „kui Saadikutekoda kokkuleppel riiginõukogu otsusega, mis toimub avalikul istungil, otsustab teisiti”.

Riiginõukogul on siin väga oluline roll, mis on lähemal teise seadusandliku koja rollile teistes riikides (eriti Lordidekoja rollile Inglismaal). See on esimene kord enne parlamendiarutelusid. Põhiseaduse kohaselt tuleb mis tahes projekti või õigusakti ettepaneku puhul võtta vastu riiginõukogu arvamus. Seejärel sekkub riik teist korda pärast esimest hääletust saadikutekojas, et otsustada avalikul istungil, kas anda teisele hääletusele või mitte.

Praktikas on enamik seadusi seega teise hääletusega vabastatud. Riiginõukogu on vastu võtnud poliitika, mille kohaselt tehakse erand peaaegu kõikidel juhtudel, kusjuures kõige tõsisemate juhtumite korral on keeldumise eest ette nähtud karistus. Erandi tegemisel esinevad takistused kõrvaldatakse kõige sagedamini esialgse menetluse käigus.

Samuti tuleb märkida, et Riiginõukogu (Conseil d’Etat) volitused ei ole tegelik vetoõigus, mida oleks raske ühildada asjaoluga, et Conseil d’Etat on mittevalitud organ. Riiginõukogu liikmed nimetab suurhertsog. Kui vaba ametikoht vabaneb, nimetatakse asendusliikmed esimeseks asendajaks: otse suurhertsogi poolt, teine: saadikutekoja poolt välja pakutud kolme kandidaadiga ja kolmanda kandidaadiga: loetelu kolmest kandidaadist, mille pakkus välja riiginõukogu. Riiginõukogu võib kahe kuu õiguse hääletust edasi lükata ainult siis, kui seadusandja on ette näinud täiendava järelemõtlemisaja.

Suurhertsog ei ole mitte ainult seadusandliku menetluse alguses (õigusakti eelnõu puhul), vaid ka pärast seda, kui esindajatekojas on toimunud lõplik hääletus seaduse teksti üle. Luksemburgi põhiseaduses on sätestatud, et „Suurhertsog kuulutab seadused välja kolme kuu jooksul pärast koja hääletust”.

Suurhertsogi määrused

Vastavalt 12. juuli 1996. aasta seaduse (nõukogu reformi kohta) artiklile 2 ei saa seaduste ja lepingute rakendamiseks vastu võetud määruse eelnõud suurhertsog esitada kuni pärast seda, kui riiginõukogu on esitanud oma arvamuse.

Siiski võib valitsus kiireloomulistel juhtudel sellest üldreeglist erandeid teha (suurhertsog hindab peaministri poolt nõuetekohaselt põhjendatud ja peaministri poolt nõuetekohaselt põhjendatud aruande alusel) ning loobub seega kõrgema äriühingu arvamuse küsimisest. Sellise kiirmenetluse kasutamine on siiski piiratud erandjuhtudega.

Peale selle, kui seadus nõuab ametlikult Riiginõukogult arvamuse saamist selle seaduse alusel tehtud määruste kohta, ei saa ühegi juhtumi puhul kasutada kiirmenetlust. Sama kehtib ka selliste määruse eelnõu muudatuste puhul, mille kohta kõrgem korporatsioon on juba esitanud esimese arvamuse.

Nagu ka seaduste puhul, koostab riiginõukogu põhjendatud aruande vormis oma arvamuse määruste eelnõude kohta, mis hõlmavad üldisi kaalutlusi, projekti teksti läbivaatamist ja vajaduse korral vastuprojekti.

Riiginõukogu kontroll hõlmab eeskirja eelnõu sisu ja vormi ning selle vastavust kõrgema astme õigusriigile.

Õigusaktide andmebaasid

Lingil klikates avaneb uus akenLegix sait on Luksemburgi Suurhertsogiriigi valitsuse õigusportaal.

See võimaldab juurdepääsu Luksemburgi õigusaktidele kas Mémorial A brutotekstina või kooskõlastatud tekstidena, mis suures osas sisalduvad õigusaktide aruannetes ja aruannetes.

Veebisait on jagatud kolme põhivaldkonda:

Kas juurdepääs andmebaasidele on tasuta?

Jah, juurdepääs andmebaasidele on tasuta.

Lingid

Lingil klikates avaneb uus akenLegilux sait

Lingil klikates avaneb uus akenValitsus:

Lingil klikates avaneb uus akenSaadikutekoda

Lingil klikates avaneb uus akenValitsus

Lingil klikates avaneb uus akenJustiitsministeerium


See on sisu masintõlge. Lehekülje omanik ei vastuta masintõlgitud teksti kvaliteedi eest.

Viimati uuendatud: 22/10/2019