2017. aasta lepitusseadus jõustus 1. jaanuaril 2018. Seadus sisaldab sätteid kõikehõlmava õigusraamistiku jaoks, et edendada vaidluste lahendamist lepituse kaudu alternatiivina kohtumenetlusele. Seaduse eesmärk on edendada lepitust mõistliku, tõhusa ja toimiva alternatiivina kohtumenetlusele, vähendades sellega õiguskulusid, kiirendades vaidluste lahendamist ja vähendades kohtumenetlusega sageli kaasnevat stressi ja kibestumust.
Seadus
- sisaldab kvalifitseeritud lepitajate teostatava lepituse üldpõhimõtteid – artiklid 6–8;
- kehtestab kvalifitseeritud lepitajate teostatava lepituse juhendi – artikkel 9;
- sätestab, et pooltevaheline suhtlus lepituse ajal on konfidentsiaalne – artikkel 10;
- sätestab võimaluse luua tulevikus lepitusnõukogu, mis teostab järelevalvet sektori arengu üle – artikkel 12;
- kehtestab juristidele ja advokaatidele kohustuse soovitada vaidlevatel pooltel kaaluda vaidluste lahendamiseks lepituse kasutamist – artiklid 14 ja 15;
- sätestab, et kohus võib omal või poolte algatusel kutsuda pooli üles kaaluma lepitust vaidluse lahendamise vahendina – artikkel 16;
- sätestab lepituse mõju aegumistähtaegadele – artikkel 18;
- sätestab, et kohus võib kulude jaotamisel seoses seaduse artiklis 16 viidatud menetlusega ja kui ta peab seda õiglaseks, võtta arvesse menetluspoole põhjendamatut keeldumist kaaluda lepitust või keelduda lepitusest või poole põhjendamatut keeldumist osaleda lepituses pärast kohtu vastavat kutset või jätta selles osalemata vastavalt artiklile 16 – artiklid 20 ja 21.
Seaduse kohaldamisala hõlmab kõiki tsiviilmenetlusi, mille võib kohtus algatada, välja arvatud teatavad seaduse artiklis 3 sätestatud erandid.