Euroopa e-õiguskeskkonna portaal

Juhtumi üksikasjad
- Isikutunnistus: 3-2-1-135-15
- Liikmesriik: Eesti
- Lühinimetus:link
- Otsuse liik: Ülemkohtu otsus
- Otsuse kuupäev: 24/11/2015
- Kohus: Riigikohus
- Teema:
- Hageja: Republic of Estonia (through the Consumer Protection Board)
- Kostja: Elisa Eesti AS
- Võtmesõnad: invoice, price, telecommunications operator, unfair terms

Direktiivi artiklid

Unfair Contract Terms Directive, Article 2, (a) Unfair Contract Terms Directive, Article 3, 1. Unfair Contract Terms Directive, Article 4, 1.
Põhimärkus

Standard terms that give its user the right to charge consumers for sending invoices by e-mail or by regular post might be void due to being unreasonably harmful, more specifically due to their derogation from a fundamental principle in law, i.e. the principle that the debtor bears the costs of performance of the debtor's obligations which also means that the costs necessary for the performance of an obligation must be included in the price of the product or service and these costs cannot be added to the other party for an extra charge. However, when assessing the validity of these standard terms, other terms in the defendant's contract and the circumstances under which the contract was signed should also be taken into account (for example, what are the consumer's other options for receiving a free invoice).
Faktid

The plaintiff filed an action requiring the defendant to terminate application of two standard terms in its general conditions. The defendant is a telecommunication company whose general conditions also included a price list for specific services. According to the price list, consumers were supposed to pay 60 cents for an invoice sent to them by e-mail and 70 cents for an invoice sent to them by regular post. The consumer could check the invoice for free online in the defendant’s customer operated system or in the consumer’s e-bank’s customer operated system.
The plaintiff argued that both standard terms prescribing fees for sending invoices to consumers were unfair and thus void.
Õigusküsimus

Is a standard term void due to being unreasonably harmful if it gives its user the right to charge consumers for sending invoices by e-mail or by regular post?
Otsus

(1) The basis for the invalidity of the standard terms in question can in theory be their derogation from a fundamental principle in law. The fundamental principle that should be taken into account is the principle that the debtor bears the costs of performance of the debtor's obligations. This also means that the costs necessary for the performance of an obligation must be included in the price of the product or service and these costs cannot be added to the other party for an extra charge. Information must be presented in a way that the client can preserve it under his/her own control and if necessary, use it to assert his/her rights and fulfil his/her obligations (including accounting obligations).

(2) In order to assess the invalidity of the standard terms in question, other general conditions of the defendant and the circumstances under which the contract was signed should also be taken into account. Among other things, the courts have to analyse whether the option of checking the invoice for free online is reasonable, i.e. not too complicated or burdensome for clients, and whether the clients can effectively assert their rights and fulfil their obligations. Other free options offered by the defendant for informing the client must also be taken into account, for example, the possibility of getting the invoice on paper from the defendant’s stores. When deciding on the reasonableness, the rights of the people who do not use Internet services must also be taken into account.

URL: N/A

Täistekst: Täistekst
Seotud juhtumid

Tulemused puuduvad
Õiguskirjandus

Tulemused puuduvad
Tulemus

The court referred the matter back to the second instance court for a new hearing.

Täistekst

RIIGIKOHUS
TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS
Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number
3-2-1-135-15

Otsuse kuupäev
Tartu, 24. november 2015. a

Kohtukoosseis
Eesistuja Malle Seppik, liikmed Tambet Tampuu ja Henn Jõks

Kohtuasi
Eesti Vabariigi (Tarbijakaitseameti kaudu) hagi Elisa Eesti AS vastu tüüptingimuste kasutamise keelamiseks

Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Ringkonnakohtu 19. mai 2015 otsus tsiviilasjas
nr 2-14-50691

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Elisa Eesti AS kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus
3500 eurot

Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Hageja Eesti Vabariik (Tarbijakaitseameti kaudu), esindaja vandeadvokaat Alar Urm
Kostja Elisa Eesti AS, esindajad vandeadvokaadid Andrus Kattel ja Carri Ginter

Asja läbivaatamise kuupäev
19. oktoober 2015. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 19. mai 2015 otsus tsiviilasjas nr 2-14-50691. Saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

3. Tagastada Advokaadibüroo Sorainen AS-le Elisa Eesti AS eest tasutud kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Eesti Vabariik (Tarbijakaitseameti kaudu; hageja) esitas 28. märtsil 2014 Harju Maakohtule hagi Elisa Eesti AS (kostja) vastu, milles palus keelata kostja kasutatava tüüptingimuse „Arveldustega seotud hinnakiri (eraklient)" kasutamine (hinnakiri) osas, mille kohaselt ei võimaldata tarbijatele tasuta arve edastamist.

Hagiavalduse kohaselt esitas hageja tarbijakaitseseaduse (TKS) § 411 lg 2 alusel nõude tarbijaid ebamõistlikult kahjustavate tüüptingimuste kasutamise keelamiseks. 1. oktoobril 2013 jõustunud kostja teenuste kasutamise üldtingimuste (üldtingimused) kohaselt oli lepingu osaks ka hinnakiri. 1. detsembril 2013 avaldas kostja teate, mille kohaselt alates 1. jaanuarist 2014 ei edastata enam tarbijatele tasuta arveid. Hinnakirja järgi pidid tarbijad alates 1. jaanuarist 2014 tasuma meilile saadetud arve eest 60 senti. Postiga saadetud arve eest kehtestas kostja alates 1. aprillist 2013 hinnakirja järgi tasu 70 senti. Seega ei saadeta tarbijale osutatud teenuse eest tasuta arvet meiliga ega paberkujul. Tasuta pakkus kostja arve vaatamise võimalust iseteeninduses, e-arve panga iseteeninduse või arved.ee keskkonnas. Hinnakirja punktides „e-arve mailile" ja „arve postiga" kehtestatud maksumused olid võlaõigusseaduse (VÕS) § 42 lg 1 ja § 42 lg 3 p 23 mõttes tarbijat ebamõistlikult kahjustavad. Tarbijale kasutatud teenuse eest arve esitamine on teenusepakkuja kohustus tulenevalt seadusest ja kostja tüüptingimustest. Arve eest tasu kehtestamine võib olla põhjendatud juhul, kui tarbija soovib, et talle edastataks arve lisaks ka paberil. Tüüptingimused ei võimaldanud ühte tasuta arve edastamise viisi tarbijale tema valikul. Kostja pakutud alternatiive tasuta arvega tutvumiseks ei saa käsitada „arve edastamisena". Internetis arvega tutvumise võimalus ei taga mõistlikul viisil tarbijate õigusi. Kõikidel kostja ostutava mobiilside teenuse tarbijatel kui kostja klientidel ei ole interneti ja arvuti kasutamise võimalust, mistõttu nad peavad tasuma paberarve saamise eest. Kui kliendil on arvuti ning interneti kasutamise võimalus, tuleb tasuda e-kirjaga arve saamise eest. Tasuta arve saamiseks eeldatakse kliendi enda initsiatiivi ja oskusi, et teada, kui suur on tema kohustus kostja vastu.

2. Kostja palus jätta hagi läbi vaatamata või rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Kostja vaidles hagile vastu. Seadusest ei tulene kostja kohustust edastada tarbijale arve, pdf-arveid e-postiga või paberarveid tavapostiga ega esitada arve kõikide edastuskanalite kaudu tasuta (erinevalt äriühingust kliendist). Keelatud ei ole tasuta arve edastamise viiside kõrval pakkuda tasulisi lisateenuseid. Kostja võimaldab tarbijatele jätkuvalt vähemalt kolme tasuta elektroonilist arvete edastamise kanalit. Lisaks on klientidel võimalik tasuta saada arve väljatrükk kostja esindustest, küsida tasuta infot tasumisele kuuluva summa kohta klienditoe telefonilt ja tellida tasuta SMS-teavitus e-arve saabumise kohta. Sellega on tagatud tarbija teavitamine tarbitud teenustest ja maksumusest. Puudub kostja õigusrikkumine (TKS § 41 lg 2). Tuginemine VÕS § 42 lg 3 p-le 23 ei ole asjakohane, sest kostja ei ole tarbijatele pannud kohustust võtta vastu tellimata asju või teenuseid. Tarbijatele ei saanud hinnakirja muutumine tulla üllatusena. Kostja täitis hinnamuudatuse rakendamisel kõiki seadusest ja lepingust tulenevaid teavitusmeetmeid. Lepingupooled võivad kokku leppida, kas, millal ja millisel viisil arveid esitatakse ning millised on muud arve esitamise tingimused. Kuna seadus arvete esitamist ega edastamise kohustust ei reguleeri, siis ei kaldunud kostja kõrvale seaduse olulisest põhimõttest VÕS § 42 lg 1 mõttes.

3. Harju Maakohus jättis 20. novembri 2014. a otsusega hagi rahuldamata. Maakohus jättis menetluskulud hageja kanda.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt järgis kostja hinnakirja muudatusi tehes seadusest ja lepingust tulenevaid nõudeid. Hinnakirjas sisalduv „e-arve e-mailile" ja „arve postiga" ei olnud tellimata, n-ö arve saatmise tasuline teenus VÕS § 42 lg 3 p 23 mõttes. VÕS § 1 lg-st 1 ja lepinguvabaduse põhimõttest tulenevalt on isikud vabad sõlmima kokkuleppeid neile sobivatel tingimustel. Ka kostja pakutava teenuse hind oli kokkulepe. Ükski õigusakt ega leping ei kohusta kostjat edastama tarbijale tasuta e-arveid e-postiga ja paberil arveid. Seetõttu ei saanud tasulise arve edastamise hinnakokkulepe selles osas olla tarbijat ebamõistlikult kahjustav. Kostja pakkus piisavalt muid alternatiivseid tasuta arve saamise võimalusi. Olukorras, kus kogu ühiskond liigub üldise e-arvete kasutuselevõtu suunas, oli hageja taotlus kohustada kostjat väljastama tarbijatele tasuta paberarveid täiesti ebamõistlik.

4. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada ning jätta menetluskulud kostja kanda.

Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 19. mai 2015. a otsusega apellatsioonkaebuse ja tühistas maakohtu otsuse. Ringkonnakohus tegi uue otsuse, millega rahuldas hagi ja keelas kostjal tarbijatega sõlmitud sideteenuse lepingutes tüüptingimuste kasutamise osas, mille kohaselt ei võimaldata tarbijatele ühe tasuta arve edastamist kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. Menetluskulud jättis ringkonnakohus kostja kanda.

Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt kohaldas maakohus ebaõigesti materiaalõigust. Maakohtu otsusest ei ole võimalik aru saada, millise sätte alusel ei olnud hageja nõue õiguslikult põhjendatud. Hinnakirja muutmise kohta nõuetekohase teate avaldamine ei muuda tüüptingimust iseenesest kehtivaks. Hinnakirja vaidlusalused punktid ei ole tühised VÕS § 42 lg 3 p 23 alusel. Maakohus on ka õigesti leidnud, et ükski õigusakt ega leping ei kohusta kostjat edastama tarbijale arveid ega sätesta arve edastamise viisi. Maakohus järeldas aga vääralt, et tulenevalt lepinguvabaduse põhimõttest on kostja ning tarbija vabad sõlmima hinnakokkuleppeid neile sobivatel tingimustel. Võlaõigusseaduse tüüptingimuste regulatsioon on mh tarbijakaitseõigus, mis piirab oluliselt lepinguvabaduse põhimõtet. Nimetatud regulatsiooni esmaseks aluseks on Euroopa Liidu tarbijakaitse direktiivid. Tarbijale arve esitamise kohustus tuleneb võlaõiguslikest põhimõtetest. Teenuste osutamise lepingu järgi on arve tasumine tarbija lepinguline põhikohustus. Selleks, et tarbija oma kohustust täita saaks, peab kostja talle esitama arve ja ühtlasi kandma kulud, mis kaasnevad arve esitamisega. Tarbijal tuleb kanda arve maksmisega seotud kulud, näiteks panga teenustasu. Sideteenuse lepingu eripäraks on asjaolu, et tarbija kasutatud teenuse kogus (nt kõneminutid) on iga kuu erinev ja kohustuse suurus sõltub arvestusperioodil teenuse kasutamisest. Tarbijal on võimalik veenduda nõutava summa õigsuses ainult arve spetsifikatsiooni esitamisel.

Hinnates, kas lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu on teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud, tuleb arvestada ka sellega, et tarbija peab kostjaga sõlmitud sideteenuse lepingu hinnakirja heaks kiitma sellisena, nagu see on, jätta leping sõlmimata või see üles öelda. See viitab tarbija ebavõrdsele ja ebaõiglasele kohtlemisele ning tüüptingimus soosib ühepoolselt kostjat nii, et see mõjutab lepingu õiguste ja kohustuste tasakaalu tarbija kahjuks.

Kostja pakutud tasuta e-arvete edastamise kanalid ning lisavõimalused teabe saamiseks ei ole piisavad. Tarbijatelt tasu küsimine arve esitamise eest on vastuolus TKS § 8 lg-tega 1 ja 11. Kõik teenuse osutamisega seotud kulud, sh kostja esitatava arve kulud tuleb kajastada lõpphinnas. Teenuse hinna komponendina ei saa käsitada eraldi tasu teenuse eest sõltuvalt esitatava arve viisist, vastasel juhul on tegemist tarbijat eksitava ja ebaselge teabega. Teiseks ei ole arve esitamine lisateenus, vaid kostja on enda kohustuse täitmisega seotud kulu pannud tarbija kanda. Arve on eeltingimus, et klient saaks oma põhikohustust täita.

Lisaks on oluline eristada arve kättesaadavaks tegemist ja tarbija poolt arve saamist. Tarbijal peaks olema võimalus soovi korral säilitada nii arvet kui ka tõendust selle kättetoimetamise aja kohta nii kaua, kui see on tema huvide kaitsmiseks vajalik. Asjaolu, et aina suurem hulk inimesi kasutab internetiteenust iga päev, ei muuda tarbija õigust nõuda sideteenuse lepingu eest tasumisel tasuta meili teel arvet või paberarvet. Kostja pakutavad tasuta arve saamise võimalused riivavad eriti just kaitsetumate tarbijate (eakad, erivajadustega inimesed, vähem kindlustatud jne) õigusi, pannes neile kohustuse kasutada internetiteenust või tasuda paberarve eest. Samuti ei täida tasuta arve saamise viisid arve tavapärast meeldetuletusfunktsiooni. Kostja soov vähendada paberarvete saatmisega kaasnevaid kulusid on mõistetav, kuid kostja kui majandus- või kutsetegevuses tegutseva isiku soov teenida täiendava maksustamisega tulu ei kaalu üles tarbijate õigust saada vähemalt üks tasuta arve kirjalikku taasesitamist võimaldaval viisil tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 79 mõttes. Kostja ei ole välja toonud andmeid, kuidas kujuneb arvete eest küsitava tasu suurus ja milles seisneb meili teel saadetava arve esitamise kulu.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Kostja palub kassatsioonkaebuses tühistada ringkonnakohtu otsus ja teha uus otsus, millega jätta jõusse Harju Maakohtu 20. novembri 2014. a otsus. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda.

Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt ei ole täidetud TKS § 411 lg-s 2 sätestatud hagi esitamise ja rahuldamise eeldused. Seaduses puudub kohustus esitada mobiilsideteenuste tarbijale arve hagis nõutud viisil ja vormis. Statistika tõendab, et vaidlustatud tüüptingimused ei kahjusta tegelikult tarbijate kollektiivseid huve ning tarbijad eelistavad odavamat teenuse hinda paber- või pdf-arve saamisele. Ringkonnakohus jättis kostja väited ja tõendid tähelepanuta. Hageja ega ringkonnakohus ei ole konkretiseerinud, millise klientide grupi ühist õigust kostja kahjustab. Analoogselt TKS § 122 lg-ga 2 tuleb Euroopa Liidu tarbijakaitseõiguse kohaselt lähtuda mitte kõige saamatumast tarbijast, vaid mõistlikult hoolsast ja piisavalt laia silmaringiga mobiilsideteenuse tarbijast. VÕS § 42 lg 1 järgi tuleb hagi lahendamisel lähtuda neist kostja klientidest, keda tüüptingimused võiksid kahjustada. Tingimuse kahjulikkuse tuvastamiseks ei piisa hageja arvamusest, vaid hageja peab oma väiteid tõendama. Kostja eesmärgiks ei ole tarbijatele lisakulu tekitamine, vaid paber- või pdf-arvet mittevajavate tarbijate motiveerimine lõpetama vastava arveedastusviisi kasutamine. 30 tarbija väljendatud rahulolematus ei ole ülekaalukas avalik huvi. Ka Eesti Vabariik on muutnud nt pensionite kojukande tasuliseks ja võtnud eesmärgiks era- ja avaliku sektori arveldused kohustuslikult e-arvetele üle viia. Uuenenud statistika järgi on suurenenud internetikasutajate hulk. Ringkonnakohus seda asjaolu ei hinnanud.

VÕS § 42 lg-st 1 tulenevad tingimuste kahjuliku iseloomu eeldused ei kohaldu. Seadusest ei tulene kohustust esitada tarbijatele arve e-kirjaga või paberil. Keelustatud tüüptingimused rakenduvad üksnes kliendi valiku alusel lisaks tasuta edastatavatele arvetele. Seadustes ei ole isegi dispositiivsete normidega reguleeritud tarbijatele arvete esitamist. Arve ei ole võlaõiguslik termin. Arvete vormi ja esitamist reguleerib käibemaksuseaduse § 37, mille järgi ei pea arvet esitama tarbijatest mobiilside klientidele. Juhtumid, mil seadusandja on kehtestanud kohustuse tarbijale arve (tasuta) esitamiseks, on eriseadustes selgelt välja toodud. Uue tarbijakaitseseaduse eelnõus kaalutakse teenuse pakkuja kohustuse sätestamist esitada tarbijale tasuta arve. Järelikult varem ei ole kostjal tasuta arvete edastamise kohustust olnud. Seega ei kaldunud kostja kõrvale seaduse olulisest põhimõttest. Ringkonnakohtu järeldused arve ja selle kättesaamise tõenduse säilitamisest ei ole asjakohased, sest sellest ei sõltu tüüptingimuste õiguspärasus. Samuti on kohtu järeldused põhjendamata. Erinevalt paberarvest on e-arve kättesaamise hetk lihtsalt kontrollitav logide järgi. E-kirjaga saadetava arve kättesaamise aega on võimalik tõendada vaid kättesaamiskinnitusega.

Ringkonnakohus on valesti rajanud lahendi väitele, et kostjal on arve esitamise kohustus tulenevalt võlaõiguslikest põhimõtetest. Pooled on vabad kokku leppima arve esitamise kohustuses, samuti selle kohustuse täitmise tingimustes. Ringkonnakohus leidis tõenditele viitamata ja pooltega arutamata, et sideteenuse eripärana on kasutatud kõneminutite hulk iga kuu erinev. Kohus jättis hindamata tõendid ja põhjendused, mille kohaselt on tasuta kättesaadavate arveldus- ja infokanalite kaudu tarbijal ööpäevaringne juurdepääs oma teenusekasutuse andmetele. Enamik kliente kasutab kindla kuutasuga teenusepakette. Eriti levinud on kindla kuutasuga paketid just vanemaealiste, so ringkonnakohtu hinnangul kaitsetumate klientide segmendis. Hindamata jäid ka tõendid selle kohta, et kuni hagi esitamiseni kinnitas hageja, et piisav on paberarve tasuta kättesaadavus ettevõtja esinduses või muudes arveedastuskanalites. Lepingu eesmärgi saavutamist ei takista tasu võtmine muus vormis arve saatmise eest. Tegemist ei ole ka nn sundtingimusega. Kliendid saavad arved ja nende tasumiseks vajalikud andmed tasuta. Ringkonnakohtu põhjendused on ka vastuolulised. Kostjale pandud kohustus edastada tasuta arve kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis ei vabasta klienti interneti kasutamisest. Tasu suurus või selle põhjendatus ei saa olla hagi lahendamist mõjutavaks teguriks, sest tarbijakaitseametil puudub õigus ja pädevus teha hinnakontrolli. Tasuta arve esitamise kohustust ei tulene ka TKS § 8 lg-st 1. Viidatud säte ei kohusta arvet esitama ega kehtesta täpsemaid tingimusi arve sisule, vormile ning arve edastamisele.

Ringkonnakohus kohaldas valesti TsÜS § 79. Ringkonnakohus ei ole analüüsinud, kas tasuta pakutavad arvete edastamise veebikeskkonnad ja muud meetmed on TsÜS § 79 tähenduses kirjalikult taasesitatavas vormis. Kohus ei põhjendanud, mille poolest tasulised e-kiri ja tavaline kiri säilivad paremini kui e-arvete andmed. Kostja tagab juurdepääsu keskkondadele, kus arveid ja kogu arvetega seotud infot säilitatakse. Edasine info ja dokumentide kasutamine on klientide otsustada.

Paberarvete ja e-postiga pdf-arvete kui mugavusteenuse eest tasu võtmine soodustab e-arvetele üleminekut. E-arvete laiema kasutuse eesmärk on majanduslik kokkuhoid ja keskkonnasääst. E-arve on turvalisem kui tava- või e-postiga saadetav arve.

7. Hageja palub jätta kassatsioonkaebus rahuldamata ja kõik menetluskulud kostjate kanda.

Muuhulgas on hageja kassatsioonkaebusele esitatud vastuses tuginenud Soome Vabariigi ja Saksa Liitvabariigi kohtupraktikale, mille kohaselt on keelatud arve edastamise eest tasunõude sätestavate tüüptingimuste kasutamine.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 691 p 2 ja § 692 lg 1 p 2 ja lg 4 alusel tühistada menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Asi tuleb saata uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Kassatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.

9. Hageja on esitanud hagi kostja vastu VÕS § 42 lg 1, § 45 ja TKS § 411 lg 2 alusel ebamõistlikult kahjustavate tüüptingimuste kasutamise keelamiseks. Hagi lahendamiseks tuleb kohtul hinnata järgmisi asjaolusid:

• kas tüüptingimus saaks lepingu osaks (nt VÕS § 37, lepingu muutmisel kohalduvad nõuded);

• kas tüüptingimus puudutab lepingu põhilist eset või hinna ja üleantu väärtuse suhet või kas tingimuse sisu tugineb õigusaktil, millest ei saa lepingupoolte kokkuleppel kõrvale kalduda, mistõttu tingimust ei loeta ebamõistlikult kahjustavaks (VÕS § 42 lg 2);

• kas tüüptingimus on VÕS § 42 lg-s 3 sätestatud nimekirjas, mistõttu on tarbijalepingute puhul tegemist ebamõistlikult kahjustava ja seega tühise tingimusega (VÕS § 42 lg 3);

• kas tüüptingimusega kaldutakse kõrvale seaduse olulisest põhimõttest, mistõttu eeldatakse, et tegemist on ebamõistlikult kahjustava ja seega tühise tingimusega (VÕS § 42 lg 1 teise lause esimene alternatiiv);

• kas tüüptingimus piirab teise lepingupoole lepingu olemusest tulenevaid õiguseid ja kohustusi selliselt, et lepingu eesmärgi saavutamine muutub küsitavaks, mistõttu eeldatakse, et tegemist on ebamõistlikult kahjustava ja seega tühise tingimusega (VÕS § 42 lg 1 teise lause teine alternatiiv);

• kas tüüptingimus kahjustab lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud, ning seetõttu on tingimus tühine (VÕS § 42 lg 1 esimene lause).

VÕS § 45 alusel esitatud ebamõistlikult kahjustavate tüüptingimuste kasutamise lõpetamise nõude lahendamisel kehtib tüüptingimuste tõlgendamisel erinorm. VÕS § 45 lg 3 kohaselt ei kohaldata VÕS § 39 lg 1 teises lauses sätestatut, mille järgi kahtluse korral tõlgendatakse tüüptingimust tingimuse kasutaja kahjuks.

10. Pooled ei vaidle järgmiste asjaolude üle:

• kostja on sideteenuseid pakkuv äriühing;

• enne 1. aprilli 2013 edastas kostja oma klientidele arveid tasuta;

• alates 1. aprillist 2013 kehtestas kostja postiga paberarve saatmise eest hinnakirja järgi tasu 70 senti;

• alates 1. jaanuarist 2014 kehtestas kostja meilile pdf-arve saatmise eest hinnakirja järgi tasu 60 senti;

• kostja pakub klientidele kolme tasuta elektroonilist arvetega tutvumise kanalit (arve vaatamise võimalus iseteeninduses, e-arve panga iseteeninduses või arved.ee keskkonnas);

• lisaks pakub kostja võimalust saada tasuta arve väljatrükk kostja esindustest, tasuta küsida infot tasumisele kuuluva summa kohta kostja klienditoe telefonilt ja võimalust tellida tasuta SMS-teavitus e-arve saabumise kohta.

11. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsuse resolutsioon ei vasta TsMS-s sätestatud nõuetele. Ringkonnakohus ei ole järginud TsMS §-s 443 sätestatud erinõudeid tüüptingimuste kasutamist lõpetama kohustava kohtuotsuse resolutsioonile. Ebamõistlikult kahjustava tüüptingimuse kasutamise lõpetamiseks või tingimuse soovitajat soovitamise lõpetamiseks ja soovituse tagasivõtmiseks kohustava kohtuotsuse resolutsioonis tuleb lisaks märkida: keelatud tüüptingimuse sõnastus; tehingute liigid, mille suhtes tüüptingimust kasutada ei tohi; sõnaselge kohustus hoiduda edaspidi sellesarnaste tüüptingimuste kasutamisest või soovitamisest (TsMS § 443 lg 1).

12. Samas on ka hageja formuleerinud oma nõude ebatäpselt.

Hagiavalduses taotles hageja kohtult keelata hinnakirja kui tüüptingimuste kasutamine osas, mille kohaselt ei võimaldata tarbijatele tasuta arve edastamist. Kolleegium leiab, et tulenevalt TsMS § 443 lg-st 1 ja § 363 lg 1 p-st 1 tuleb VÕS § 45 ja TKS § 411 lg 2 alusel esitatud hagiavalduse resolutsioonis esitada tüüptingimuse sõnastus, mille keelamist tarbijakaitseamet taotleb. Hagi resolutsiooni nõuetele mittevastavusele ei ole kohtud hageja tähelepanu juhtinud. Kui kohtul on kahtlus, et hageja esitatud nõue ei ole nõuetele vastav, peab ta sellele TsMS § 392 lg 1 p 1 järgi juba eelmenetluses hageja tähelepanu juhtima ja selgitama talle vajadust oma nõuet täpsustada (vt nt Riigikohtu 28. aprilli 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-31-10, p 14). Kuna hageja nõue ei vastanud seaduse nõuetele ja oli ebatäpne ning kohus saab lähtuda üksnes hageja esitatud nõudest, siis ei olnud ringkonnakohtul alust oma otsuse resolutsioonis kohustada kostjat edastama vähemalt üks tasuta arve kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis.

Kuivõrd puudub nõuetele vastav hageja nõue, siis ei ole Riigikohtul võimalik kassatsioonimenetluses menetlusõiguse normi rikkumist kõrvaldada. Seetõttu on TsMS § 443 rikkumine menetlusõiguse normi oluline rikkumine TsMS § 669 lg 2 mõttes, ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 4 kolmanda lause järgi tühistada olenemata kassatsioonkaebuse põhjendustest ning saata asi uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Kuigi juba maakohus oleks pidanud juhtima hageja tähelepanu nõude ebatäpsusele, on võimalik menetlusõiguse normide rikkumised kõrvaldada ka ringkonnakohtus (TsMS § 656 lg 2) (vt ka Riigikohtu 2. oktoobri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-91-09, p 15; Riigikohtu 29. aprilli 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-15, p 18). Selleks, et ringkonnakohus saaks teha TsMS §-le 443 vastava otsuse, peab ta asja uuel läbivaatamisel määrama hagejale TsMS § 3401 lg 1 järgi tähtaja hagi täpsustamiseks.

13. Kassatsiooniastmes vaidlevad pooled esiteks selle üle, kas TKS-s sätestatud hagi esitamise eeldused on täidetud. Kolleegium leiab, et kohtud on põhjendatult hagi menetlenud ning TKS § 411 lg 2 ja VÕS § 45 järgi oli hagejal õigus hagi esitada.

TKS § 411 lg 2 järgi võib Tarbijakaitseamet pöörduda Eesti Vabariigi nimel hagiga kohtusse ning nõuda kauplejalt tarbijate õiguste rikkumise lõpetamist ja rikkumisest hoidumist muuhulgas VÕS § 45 järgi. VÕS §-st 45 tulenevalt võib seaduses sätestatud isik või asutus seaduses sätestatud korras tingimuse kasutajalt nõuda ebamõistlikult kahjustava tüüptingimuse kasutamise lõpetamist, tingimuse soovitajalt aga soovitamise lõpetamist ja soovituse tagasivõtmist.

Kolleegium ei nõustu kostjaga, et hagi esitamise õigust piirab käesoleval juhul TKS § 41 lg 2, mille kohaselt on kollektiivseid huve kahjustavaks tegevuseks mis tahes tegu, mis riivab määratlemata arvu tarbijate ühiseid huve ja on vastuolus TKS-s, VÕS-s ja teistes seadustes sätestatuga, eeskätt ebaausa kauplemisvõtte kasutamine või selle kasutamise kavatsus. TKS § 41 reguleerib üldnormina tarbijate kollektiivseid huve kahjustava tegevuse lõpetamiseks nõude esitamist. Võlaõigusseaduse sätetega vastuolus oleva tarbijate kollektiivseid huve kahjustava tegevuse lõpetamine on aga eraldi reguleeritud TKS §-s 411. Seega ei ole juba ainuüksi süstemaatiliselt kohaldatavad TKS § 41 lg-s 2 sätestatud hagi esitamise tingimused.

Lisaks ei oleks ka tüüptingimuste regulatsiooniga kooskõlas Tarbijakaitseameti kohtusse pöördumise õiguse sidumine konkreetselt kahjustatud tarbijate (klientide) grupi olemasoluga. Ebamõistlikult kahjustavate tüüptingimuste regulatsiooni ning tingimuste tühisuse idee ongi selles, et enne kui tingimus kedagi kahjustab, oleks selle õiguslik toime kõrvaldatud. Sealjuures tuleb märkida, et Nõukogu direktiivi 93/13/EMÜ, 5. aprill 1993, ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes (direktiiv) art 7 järgi võivad seadusega määratud isikud ja organisatsioonid tarbijate huvides esitada hagi ka siis, kui tingimusi, mille kasutamise keelamist taotletakse, ei ole konkreetsetes lepingutes kasutatudki (Euroopa Kohtu 24. jaanuari 2002. aasta otsus kohtuasjas C-372/99, komisjon vs. Itaalia, p 15). Seega olid hagi esitamise eeldused täidetud.

14. Asjas on keskseks õiguslikuks küsimuseks, kas kostja hinnakiri on tüüptingimustena ebamõistlikult kahjustav ja tühine osas, mille kohaselt peavad kostja kliendid tasuma meilile saadetud arve eest 60 senti ja postiga saadetava arve eest 70 senti. Ringkonnakohus asus seisukohale, et vaidlustatud osas on hinnakiri VÕS § 42 lg 1 järgi tühine. Kolleegiumi hinnangul ei ole ringkonnakohus oma järeldust TsMS § 436 lg 1, § 438 lg 1 ja § 654 lg-te 4 ja 5 kohaselt põhjendanud.

Esiteks on ringkonnakohus analüüsinud vääralt kahte vaidlustatud tüüptingimust koos. Hageja on vaidlustanud hinnakirja osas, milles paberarvete saatmise eest tasu on 70 senti ning pdf-arvete meilile saatmise tasu 60 senti. Tegemist on kahe erineva tüüptingimusega VÕS § 35 tähenduses, mistõttu tuleb ka nende tühisust analüüsida eraldi. Samas on võimalik, et üks tüüptingimustest on ebamõistlikult kahjustav ja tühine, kuid teine mitte.

Teiseks on ringkonnakohtu otsus vastuoluline. Kohtuotsuse seaduslikkus ja põhjendatus tähendab ka seda, et kohtuotsus ei või olla vastuoluline (vt nt Riigikohtu 3. juuni 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-175-14, p 14). Ringkonnakohus leidis, et ükski õigusakt ega leping ei kohusta kostjat edastama tarbijale arveid ega sätesta arve edastamise viisi (ringkonnakohtu otsuse lk 7). Samas on ringkonnakohus leidnud, et klientidelt tasu küsimine arve esitamise eest on vastuolus TKS-ga, täpsemalt TKS § 8 lg-tega 1 ja 11 (ringkonnakohtu otsuse lk 8). Seega jääb ebaselgeks, kas ringkonnakohtu hinnangul tuleneb seadusest klientidele tasuta arve esitamise kohustus või mitte.

Samas leidis ringkonnakohus, et tarbijal peaks olema võimalus soovi korral säilitada nii arvet kui ka tõendust selle kättetoimetamise aja kohta nii kaua, kui see on tema huvide kaitsmiseks vajalik. Sellest johtuvalt järeldas ringkonnakohus, et kostja klientidel on õigus saada vähemalt üks tasuta arve kirjalikku taasesitamist võimaldaval viisil TsÜS § 79 mõttes (vt ringkonnakohtu otsuse lk 8). Eelnimetatud küsimust ringkonnakohus pooltega ei arutanud. Ringkonnakohus ei ole põhjendanud, kust tuleneb tasuta arve esitamise nõue just kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. Samas ei ole kohus oma otsuses ka leidnud, et kostja loodud e-arvetega tutvumisel internetikeskkonnas ei oleks klientidel võimalik saada arvet tasuta kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis.

15. Kolleegium nõustub kohtute järeldusega, et käesoleval juhul ei tulene vaidlusaluste tüüptingimuste tühisus VÕS § 42 lg 3 p-st 23. Seega tuleb vastata küsimusele, kas need tüüptingimused on eelduslikult ebamõistlikult kahjustavad VÕS § 42 lg 1 teise lause järgi või kõiki asjaolusid hinnates VÕS § 42 lg 1 esimese lause järgi.

16. Ringkonnakohus on asunud seisukohale, et tarbijale arve esitamise kohustus tuleneb võlaõiguslikest põhimõtetest. Ka seda järeldust ei ole ringkonnakohus õiguslikult põhjendanud.

Selleks, et tüüptingimus oleks eelduslikult ebamõistlikult kahjustav VÕS § 42 lg 1 teise lause mõttes ei ole tingimata vajalik, et tüüptingimus oleks sõnaselgelt vastuolus seaduses sätestatud õiguste ja kohustustega. Seaduse olulised põhimõtted võivad tuleneda ka mitme sätte koostoimest. Eesti kohtul tuleb sealjuures arvestada ka Euroopa Liidu asjakohastes direktiivides sätestatud eesmärkide ja põhimõtetega.

Kolleegiumi hinnangul saab võlaõiguse põhimõtteks, mida tuleb käesoleva vaidluse puhul arvestada, lugeda VÕS §-s 90 sätestatud põhimõtet, mille järgi kannab võlgnik oma kohustuse täitmisega seotud kulud. See tähendab mh, et poole kohustuse täitmiseks vajalikud kulud peavad sisalduma toote või teenuse hinnas ning neid kulusid ei tohi lisatasu eest panna teisele lepingupoolele. Kõne all olevate mobiilsideteenuse osutamise lepingute korral on teenuse osutajal kohustus teenuse osutamise käigus anda teenuse saajatele (klientidele) teave arve suuruse ja tasumisele kuluvate summade arvestuse kohta. Teave peab olema esitatud selliselt, et klient saab seda enda kontrolli all säilitada ning vajadusel oma õiguste kaitseks ning kohustuste täitmiseks (sh raamatupidamiskohustus) kasutada.

17. VÕS § 42 lg 1 kohaldamise kohta märgib kolleegium lisaks järgmist.

VÕS § 42 lg 1 esimese lause kohaselt on tüüptingimus tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud. Ka direktiivi art 4 p-st 1 tuleneb, et lepingutingimuse hindamisel võetakse arvesse lepingu sõlmimise objektiks oleva kauba või teenuse laad ning viidatakse lepingu sõlmimisel kõigile sellega kaasnevatele asjaoludele ning kõigile teistele kõnealuse või muu lepingu tingimustele, millest see sõltub.

Eelnevast tulenevalt peab kohus kõnealuste tüüptingimuste tühisuse analüüsimisel võtma arvesse ka teisi kõnealuse tüüplepingu tingimusi ning kõiki sellise lepingu sõlmimise asjaolusid. Muu hulgas tuleb kohtul analüüsida, kas kostja loodud e-arvetega tutvumise võimalus on klientide jaoks mõistlik (st mitte liiga keeruline või koormav) ning kas kliendid saavad sellise võimaluse korral omi õigusi vajaduse korral tõhusalt kaitsta ning omi kohustusi nõuetekohaselt täita. Seejuures tuleb arvestada ka kostja loodud muid võimalusi klientide tasuta teavitamiseks (võimalus tasuta saada arve väljatrükk kostja esindustest, küsida tasuta infot tasumisele kuuluva summa kohta klienditoe telefonilt ja tellida tasuta SMS-teavitus e-arve saabumise kohta). Samas ei ole kohus seotud nt riigiorganite, sh Tarbijakaitseameti, varasemate seisukohtadega tüüptingimuste lubatavuse kohta, vaid kohaldab õigust ise (vt TsMS § 436 lg 7, § 438 lg 1).

Mõistlikkuse hindamisel arvestatakse võlasuhte olemust ja tehingu eesmärki, vastava tegevus- või kutseala tavasid ja praktikat, samuti muid asjaolusid (VÕS § 7 lg 2). Kolleegiumi arvates tuleb praeguse vaidluse puhul lähtuda asjaolust, et mobiilsideteenuste tarbijate ring hõlmab Eestis üldjuhul nii isikuid, kes kasutavad internetti, kui ka isikuid, kes internetiteenust ei kasuta. Seetõttu tuleb praegusel juhul mõistlikkuse hindamisel arvestada ka nende isikute õigustega, kes internetiteenust ühel või teisel põhjusel ei kasuta.

Kolleegium märgib, et iseenesest ei ole välistatud, et mingil viisil arvete saatmise eest tasu küsimine võib mõnd kliendigruppi ebamõistlikult kahjustada ja teist mitte. Näiteks juhul, kui klient on lepingu sõlminud interneti teel ja talle saadetakse kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis tasuta arve e-posti teel, siis võib temalt paberarvete saatmise eest tasu küsimine olla põhjendatud. Eeltoodu ei ole aga praeguses asjas asjassepuutuv, sest kostja ei ole kõnealustes tüüptingimustes klientide gruppe eristanud.

18. Kuigi ringkonnakohtul ei olnud alust oma otsuse resolutsioonis kohustada kostjat edastama vähemalt üks tasuta arve kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis (vt käesoleva otsuse p-d 11 ja 12), peab kolleegium vajalikuks selgitada arvete vormi kohta järgmist.

Hageja on viidanud, et tulenevalt Euroopa Kohtu seisukohast ei ole e-arve esitamisel tegemist arvega püsival andmekandjal. Kolleegium rõhutab, et kehtivas õiguses puudub alus samastada Euroopa Liidu püsiva andmekandja mõistet taasesitamist võimaldava vormi mõistega TsÜS § 79 tähenduses. Hageja viidatud seisukoht käsitles Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiivi 97/7/EÜ, 20. mai 1997, tarbijate kaitse kohta sidevahendi abil sõlmitud lepingute korral, tõlgendamist, mis ei ole käesoleva vaidluse lahendamiseks ka keskne õigusakt. Lisaks on hageja jätnud tähelepanuta, et Euroopa Kohus jättis analüüsimata küsimuse, kas „tavaliste veebilehtede" kõrval eristatavaid „keerulisi veebilehti" võib pidada püsivateks andmekandjateks (Euroopa Kohtu 5. juuli 2012. a otsus kohtuasjas C-49/11, Content Services Ltd vs. Bundesarbeitskammer, p-d 47-49).

19. Kokkuvõttes on ringkonnakohtu otsus kolleegiumi hinnangul olulises ulatuses põhjendamata. Kuivõrd ringkonnakohtu otsus kuulub tühistamisele menetlusõiguslike rikkumiste tõttu, siis ei käsitle kolleegium poolte kassatsioonimenetluses esitatud materiaalõiguslikke seisukohti. Lähtudes hageja formuleeritud nõudest (vt ülal p 12) tuleb ringkonnakohtul asja uuel läbivaatamisel võtta põhjendatud seisukoht ka poolte materiaalõiguslike väidete kohta, arvestades Riigikohtu otsuse põhjendusi.

20. Kuna asi saadetakse ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi ringkonnakohtu otsustada.

21. Kostja kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada kassatsioonikautsjon.

Malle Seppik, Tambet Tampuu, Henn Jõks

Kohtupraktika

Täistekst