Euroopa e-õiguskeskkonna portaal

Juhtumi üksikasjad
- Isikutunnistus: 3-2-1-139-14
- Liikmesriik: Eesti
- Lühinimetus:link
- Otsuse liik: Ülemkohtu otsus
- Otsuse kuupäev: 18/12/2014
- Kohus: Riigikohus
- Teema:
- Hageja: Royal Ace OÜ
- Kostja: Versobank AS
- Võtmesõnad: penalties, unfair terms

Direktiivi artiklid

Unfair Contract Terms Directive, Article 2, (a) Unfair Contract Terms Directive, Article 3, 1. Unfair Contract Terms Directive, ANNEX I, 1., (e)
Põhimärkus

A standard term prescribing an unreasonably high penalty for late payment can be presumed to be unreasonably harmful (unfair).
Faktid

The plaintiff and the defendant entered into a loan contract under which the defendant agreed to lend money to the plaintiff. According to the loan contract the late payment interest (penalty) was 26.4% annually.

The plaintiff did not meet its contractual obligations. The defendant therefore asked the bailiff to instigate enforcement proceedings against the plaintiff. In response, the plaintiff filed an action against the defendant for declaration of compulsory enforcement to be inadmissible.

The plaintiff claimed that the penalty for late payment was unreasonably high. Therefore the provision in the loan contract prescribing the penalty for late payment can be viewed as an unfair standard term and is, thus, void.
Õigusküsimus

Can a standard term prescribing a penalty for late payment be a unreasonably harmful (unfair) standard term and thus void?
Otsus

The court found that in the event of an unreasonably high penalty for late payment, the standard term prescribing the penalty for late payment can be presumed to be unfair. The law introduces an indicative list of circumstances when a standard term can be presumed to be unfair. One of the grounds in the list is a situation where the standard term prescribes that the other party shall, in the event of non-performance of the party's obligations, pay an unreasonably high amount of compensation to the party supplying the term. Penalty for late payment is a compensation to the defendant in the event of non-performance by the plaintiff and therefore, based on the indicative list, an unreasonably high penalty for late payment should be presumed to be unfair.

However, due to the fact that both of the parties had signed the contract in relation to their economic and professional activities, the unfairness can only be presumed and the party using the standard term has the right to prove that the standard term is not unfair. In the present case, the court found that the defendant had proved that the penalty for late payment used in its standard terms was not unreasonably high.

URL: N/A

Täistekst: Täistekst
Seotud juhtumid

Tulemused puuduvad
Õiguskirjandus

Tulemused puuduvad
Tulemus

The court referred the matter back to the court of second instance for a new hearing.

Täistekst

RIIGIKOHUS
TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS
Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number
3-2-1-139-14

Otsuse kuupäev
Tartu, 18. detsember 2014. a

Kohtukoosseis
Eesistuja Villu Kõve, liikmed Henn Jõks ja Malle Seppik

Kohtuasi
Royal Ace OÜ hagi Versobank AS-i vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjas nr 171/2011/1250

Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Ringkonnakohtu 16. juuni 2014. a otsus tsiviilasjas nr 2-11-63312

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Royal Ace OÜ kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus
1595 eurot

Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Hageja Royal Ace OÜ (registrikood 11528477), esindaja vandeadvokaat Rivo Kaldvee
Kostja Versobank AS (registrikood 10586461), esindaja vandeadvokaat Raiko Lipstok

Asja läbivaatamise kuupäev
1. detsember 2014. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 16. juuni 2014. a otsus tsiviilasjas nr 2-11-63312 ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

2. Royal Ace OÜ kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

3. Tagastada Royal Ace OÜ-le (konto nr EE137700771001055969) kassatsioonkaebuselt 15. juulil 2014 tasutud kautsjon 100 (ükssada) eurot.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Royal Ace OÜ (hageja) esitas 22. detsembril 2011 Tartu Maakohtule Versobank AS-i (varasemad ärinimed ka AS SBM Pank, Marfin Pank Eesti AS; kostja) vastu hagi, milles palus tunnistada täiteasjas nr 171/2011/1250 sundtäitmine lubamatuks. Hageja esitas hagiavalduses ka hagi tagamise taotluse, mille maakohus 23. detsembri 2011. a määrusega rahuldas ja peatas täitemenetluse täiteasjas nr 171/2011/1250.

Hagiavalduse kohaselt esitas kostja 5. septembril 2011 kohtutäiturile täitmisavalduse, milles soovis oma nõude rahuldamist hagejale kuuluva Meeta kinnistu (kinnistu) arvel. Täitedokumendina esitas kostja Tallinna notari M-L. Parmase 8. juunil 2006 koostatud ja tõestatud notariaalse ühishüpoteegi seadmise lepingu ja asjaõiguslepingu, mille järgi on hüpoteegi suuruseks 351 514 eurot 7 senti. Nõude suurus oli täitmisavalduse esitamise hetkel 1 007 302 eurot 6 senti, mis suureneb iga päev viivise (määraga 26,4% aastas) võrra.

Hageja ei ole täitedokumendi pool (dokumendi pooled on T. ja R. Rüütmann ning kostja). Seetõttu ei saa hagejal tekkida kohustusi nimetatud dokumendist. Selle üle, kas kostjal on T&T Õunaaiad OÜ (pankrotis) (edaspidi Õunaaiad) vastu 4. oktoobril 2007 sõlmitud laenulepingu alusel nõue (mille täitmist tagavat hageja kinnistu), toimub vaidlus tsiviilasjas nr 2-13-43130. Õunaaedade 22. augusti 2013. a võlausaldajate nõuete kaitsmise koosolekul möönis kostja, et tema nõude suuruseks pankrotimenetluses on 351 514 eurot. Laenulepingu p-s 17 sätestatud viivisemäär (milleks on intressi kolmekordne määr) on tüüptingimusena tühine. Viivisemäär kahjustab Õunaaedu ebamõistlikult, kuna on ebamõistlikult kõrge. Kostjal ei ole viivisele vastavas ulatuses kahju tekkinud ja kostjal ei oleks võimalik põhivõlgnevuselt turul sellises suuruses tulu teenida.

Alternatiivselt palus hageja viivist võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 8 ja § 162 alusel vähendada, võttes aluseks seadusjärgse viivisemäära. Viivise ebamõistlik suurus tuleneb sellest, et kostjale pole nii suurt kahju tekkinud, niivõrd kõrge viivisemäär ei ole majanduskäibes tavaline, kostjal poleks võimalik turul sellises suuruses tulu teenida ning Õunaaiad on pankrotis ja tema majanduslik seisund ei võimalda ülikõrget viivist maksta. Seetõttu tuleb kõik laekumised, mille kostja on arvestanud viivise katteks, arvestada põhivõlgnevuse katteks või alternatiivselt seadusjärgse viivise ja pärast seda põhivõlgnevuse katteks.

2. Kostja ei tunnistanud hagi. Kostja leidis, et hageja omandas kinnistu 19. augustil 2008 T. Rüütmannilt. Kinnistu omandati koos koormatisega ning seega läksid ka hageja viidatud notariaalsest dokumendist tulenevad õigused ja kohustused üle kinnistu uuele omanikule. Viivis ei ole ebamõistlikult suur.

3. Tartu Maakohus jättis 20. detsembri 2013. a otsusega hagi rahuldamata ning tunnistas täiteasjas nr 171/2011/1250 sundtäitmise lubatavaks põhinõude 677 115 euro 70 sendi, intressinõude 17 497 euro 47 sendi ja viivisenõude kolme aasta eest, s.o 461 420 euro 23 sendi osas. Menetluskulud jättis maakohus hageja kanda ja tühistas kohtuotsuse jõustumisel 23. detsembril 2011 tehtud hagi tagamise määruse.

Maakohtu otsuse põhjenduste järgi annab hüpoteek asjaõigusena kinnisasja võõrandamise õiguse sõltumata sellest, kas kinnisasja omanik on ühtlasi isiklik võlgnik. 19. augustil 2008 on kantud kinnistusraamatusse kinnistu omanikuna hageja. Kinnistut koormab kostja kasuks seatud 5 500 000 krooni, s.o 351 514 euro 7 sendi suurune hüpoteek. Pooled on 8. juuni 2006. a lepingu p-s 3.1 leppinud kokku ja kinnistusraamatusse on kantud kinnisasja igakordse omaniku kohustus alluda kohesele sundtäitmisele. Hageja ei ole esile toonud asjaolusid, mille järgi võiks see kokkulepe olla tühine.

Kostja on esitanud kohtutäiturile tähtaja ületanud võlgnevuse arvestuse (tl 13 pöördel). Arvestusest nähtub, et tähtaja ületanud põhivõlg on 677 115 eurot 70 senti ja intressinõue 17 497 eurot 47 senti. Põhivõla ja intressi suurus on tõendatud ning arvestusest arusaadav ja selles osas tuleb täitemenetlus tunnistada lubatavaks.

Hageja väide tüüptingimuse kohta on üldsõnaline. Hageja on esitanud kohtule laenulepingu osaliselt, esitatud lepingu tekstis viivisemäär ei kajastu. Kuna kohtule ei ole esitatud ega tõendatud asjaolusid, mille alusel viivisemäära suurus võiks olla kvalifitseeritav tüüptingimusena, ei ole viivise määr tüüptingimus. Seega ei saa hinnata ka väidetava tüüptingimuse tühisust.

Riigikohtu seisukoha järgi on viivise suuruse ebaproportsionaalsuse tõendamise kohustus sellel, kes taotleb viivise vähendamist. Erandina peab põhivõlast suurema viivisenõude korral tõendama vastava kahju olemasolu võlausaldaja, kui nõutakse seaduses sätestatud määrast suuremat viivist. Hageja ei ole esitanud kohtule mingeid asjaolusid ega tõendeid, mis annaks alust hinnata viivisemäära ebamõistlikuks. Hageja väited on üldsõnalised (tüüpiliselt ei ole turul võimalik mitme aasta vältel sellist intressi teenida, pangal ei saa sellist kahju tekkida, viivisemäär ei ole majanduskäibes tavaline) ning hageja ei ole esitanud tõendeid, mis tõendaks selliste väidete alust. Laenulepingu viivisemäära suuruse hindamise aluseks ei saa olla Õunaaedade pankrotiseisund.

Asjaõigusseaduse (AÕS) § 346 lg 1 alusel on põhjendatud lugeda hüpoteegiga tagatuks viivis alates võlgnevuse tekkimise algusest, 6. juulist 2009, kolme aasta ulatuses, s.o kuni 5. juulini 2012. Kokku on viivis kolme aasta eest 461 420 eurot 23 senti.

Arvestades asjaolu, et hageja kinnisasjal lasub ühishüpoteek, mille summa on 351 514 eurot 7 senti, ja ühishüpoteegiga tagatavad nõuded ületavad ühishüpoteeki mitu korda (põhinõue, viivis ja intress kokku 1 156 033 eurot 40 senti), ei ole sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks alust ning hagi tuleb jätta rahuldamata.

4. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotles maakohtu otsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega hagi rahuldada või saata asi esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks.

Kostja palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Tartu Ringkonnakohus tühistas 16. juuni 2014. a otsusega maakohtu otsuse osas, millega maakohus tunnistas sundtäitmise lubatavaks põhinõude 677 115 euro 70 sendi, intressinõude 17 497 euro 47 sendi ja viivisenõude 461 420 euro 23 sendi osas. Samuti muutis ringkonnakohus osaliselt maakohtu otsuse põhjendusi. Maakohtu otsus jäi jõusse osas, millega hagi jäeti rahuldamata ja tühistati hagi tagamise abinõu. Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jättis ringkonnakohus hageja kanda.

Ringkonnakohtu otsuse järgi on hüpoteegiga tagatud nõude maksmapanek täitemenetluses piiratud hüpoteegi enda ulatusega, st kinnisasi vastutab hüpoteegisumma ulatuses. Seega vastutab hageja kinnistu kostja nõude eest hüpoteegisumma 351 514 euro 7 sendi ulatuses seadusest ja hüpoteegikandest tulenevalt. Maakohtu otsuse resolutsiooni p 2, millega maakohus tunnistas lubatavaks sundtäitmise põhinõude 677 115 euro 70 sendi, intressinõude 17 497 euro 47 sendi ja viivisenõude 461 420 euro 23 sendi ulatuses, tuleb tühistada. Maakohus on siinjuures ilmselt lähtunud kostja nõude suurusest, mitte aga hüpoteegisummast, mille ulatuses hageja kinnisasi vastutab.

Põhjendatud ei ole maakohtu seisukoht, et viivise määra reguleeriv punkt laenulepingus ei ole käsitatav tüüptingimusena. Kostja nõue põhineb kostja ja Õunaaedade vahelisel 4. oktoobri 2007. a laenulepingul. Tartu Maakohtu 10. märtsil 2014 tehtud (jõustunud) otsuses tsiviilasjas nr 2-13-43130 on Õunaaedade pankrotimenetluses tunnustatud kostja nõuet 769 668 euro 59 sendi ulatuses. Ka nimetatud tsiviilasjas põhines kostja nõue samal laenulepingul. Praeguse asja materjalidest nähtuvalt ei ole pooled esitanud ja maakohus ei ole ka nõudnud laenulepingu tervikteksti ning asja juures puudub poolte viidatud laenulepingu osa, millest nähtuks viivise määr.

Tartu Maakohtu ülalviidatud otsusest nähtub, et laenulepingu üldtingimuste p 17 esimese lause kohaselt on pangal (kostjal) õigus nõuda laenajalt laenu tagasimaksete mittetähtaegsel tegemisel viivist intressi kolmekordses määras ning intressimääraks on 6 kuu EURIBOR + 7% aastas, mida muudetakse kaks korda aastas.

Kostja ei ole tõendanud, et pooled rääkisid viivisekokkuleppe eraldi läbi. Laenulepingu üldtingimuste p-s 17 sisalduv viivisekokkulepe on tüüptingimus VÕS § 35 järgi ning hageja sellekohane seisukoht on õige. Ülalmärgitud osas tuleb maakohtu otsuse põhjendusi muuta.

Ekslik on hageja seisukoht, et laenulepingu p-s 17 sätestatud tingimus viivisemäära kohta on tühine. VÕS § 44 sätestab, et kui VÕS § 42 lg-s 3 nimetatud tüüptingimust kasutatakse lepingus, mille teiseks pooleks on isik, kes sõlmis lepingu oma majandus- või kutsetegevuses, siis eeldatakse, et see tingimus on ebamõistlikult kahjustav. VÕS § 42 lg 3 p 5 kohaselt on ebamõistlikult kahjustav tüüptingimus, millega nähakse mh ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist.

Kuigi kostjal kui majandus- ja kutsetegevuses tüüptingimuste kasutajal lasub tõendamiskoormus, et tüüptingimus ei ole ebamõistlikult kahjustav, peab hageja kui tüüptingimuste tühisusele tugineja esmalt põhistama, et vaidlusalune tingimus (viivisemäär) on üldse seaduses nimetatud tühiste tingimuste hulgas. Kostja võlaarvestusest nähtuvalt (tl 13 pöördel) on ta arvestanud viivist määras 23,89−26,46%. Hageja seisukohtadest tulenevalt on viivise määr ebamõistlikult kõrge, kuna kostjale ei ole viivisele vastavas ulatuses kahju tekkinud, samuti seetõttu, et kostjal ei oleks võimalik põhivõlalt turul sellises suuruses tulu teenida. Nimetatud hageja põhistus ei ole piisav, et lugeda viivisemäär 23,89−26,46% ebamõistlikult kõrgeks. Seega ei vasta vaidlusalune viivisemäär VÕS § 42 lg 3 p 5 tunnustele. Kostja on kinnitanud, et oktoobris 2007, kui laenuleping sõlmiti, oli viivisemäär 23,89−26,46% turul tavapärane, ning seda kostja väidet ei ole hageja kummutanud.

Põhjendamatu on hageja seisukoht, et maakohus on kohaldanud ebaõigesti VÕS § 162 lg-t 1 ning põhjendamatult jätnud rahuldamata tema taotluse viivist vähendada. Viivise vähendamise taotluse lahendamist sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi menetlemisel on Riigikohus käsitlenud otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-162-12. Maakohus on viivise vähendamise taotluse lahendamisel viidatud Riigikohtu otsuses antud seisukohtadest juhindunud ning põhjendatult leidnud, et taotlus tuleb jätta rahuldamata. Ringkonnakohus nõustus maakohtu vastavate põhjendustega. Kostja esitatud võlaarvestusest nähtuvalt on viivis põhivõlast väiksem ning hageja ei ole tõendanud, et põhivõlast väiksem viivisenõue oleks ebamõistlikult suur.

Põhjendatud ei ole ka see hageja seisukoht, et kostjal ei olnud võlgniku vastu nõuet täitmisteates märgitud ulatuses, s.o 1 007 302 eurot 6 senti. Tartu Maakohtu 10. märtsi 2014 otsusest tulenevalt oli kostjal võlgniku vastu nõue 1 268 749 eurot 82 senti ning pärast ühe tagatise realiseerimist vähenes võlgnevus 769 668 euro 59 sendini.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Hageja palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu ja maakohtu otsuse tühistada ja saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks.

Hageja arvates leidsid kohtud valesti, et viivise määra reguleeriv tüüptingimus ei ole tühine. Esmalt jagasid kohtud valesti tõendamiskoormuse – kui tegemist on tüüptingimusega, siis eeldatakse, et see on ebamõistlikult kahjustav, ja vastupidist pidi tõendama kostja.

Kostja peab tõendama, et viivis ei ole ebamõistlikult kõrge, sest hageja ei saa tõendada negatiivset asjaolu, et kostjale ei ole kahju tekkinud või et nii kõrge viivise määr pole turul tavapärane.

VÕS § 162 lg 1 kohaldamisel tuleb mh arvestada lepingupoolte majanduslikku seisundit. Võlgniku majanduslik olukord hetkel, mil ta peaks viivist tasuma, on üks olulisemaid aspekte, mida viivise vähendamisel arvestada. Kohtutel tulnuks järelikult viivist VÕS § 162 lg 1 alusel vähendada, sest praeguse majandusliku seisundi järgi on Õunaaiad pankrotis.

Hageja esitas Riigikohtule ka tõendi ja täiendava seisukoha, mille järgi piisab erinevate kinnistute müügist laekunud rahast (720 568 eurot 36 senti) kostja põhinõude (677 115 eurot 70 senti) rahuldamiseks. Kui lugeda viivis tühiseks või vähendada seda seadusest tuleneva määrani, on kostja nõue rahuldatud ning hageja kinnistut ei ole vaja müüa. Seega on ka sundtäitmine lubamatu.

7. Kostja palub jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata. Viivisemäär ei ole tühine, see on isegi väiksem kui majandus- ja kutsetegevuses tavapäraselt kasutatav viivisemäär. Viivis on jäetud alandamata õigesti. Pankrotis võlgniku viivise vähendamine tähendaks teiste võlausaldajate eelistamist. Vastuse esitamise ajaks on kostja viivisenõue rahuldatud teistes täitemenetlustes toimunud laekumiste arvel ja alles on jäänud üksnes põhivõlgnevus. Seega ei ole arusaadav hageja nõude eesmärk.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 692 lg 1 p 1 alusel materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu tühistada. Asi tuleb saata uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Kassatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.

9. Kolleegium käsitleb esmalt äriühingutevahelises kokkuleppes tüüptingimusena kokkulepitud viivise võimalikku tühisust üldiselt ja vaidlusaluses asjas (I), seejärel analüüsib viivise vähendamise nõuet üldiselt (II) ning seejärel praeguses tsiviilasjas (III). Lõpetuseks teeb kolleegium menetluslikud otsustused (IV).

I

10. Riigikohus on asunud VÕS § 36 lg-le 3 tuginedes seisukohale, et võlaõigusseaduse tüüptingimuste regulatsioon, sh VÕS § 42 lg 3, laieneb ka majandus- või kutsetegevuses sõlmitud lepingutele (vt Riigikohtu 30. aprilli 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-150-06, p 18).

11. Ebamõistlikult kahjustavate tüüptingimuste näidisloetelu tarbija jaoks kehtestab VÕS § 42 lg 3. Nimetatud lõikes ei ole sõnaselgelt nimetatud, et ebamõistlikult kahjustav oleks tüüptingimustes ebamõistlikult kõrges määras viivise ettenägemine. Samas sätestab VÕS § 42 lg 3 p 5 mh, et ebamõistlikult kahjustav on tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist. Kolleegiumi arvates on tüüptingimustes sisalduva viivisekokkuleppe ebamõistliku suuruse korral võimalik järeldada selle kahjustavat iseloomu VÕS § 42 lg 3 p 5 lauseosa „ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses [---] muud hüvitist" alusel.

Riigikohus on ka üldiselt leidnud, et ebaproportsionaalselt suure viivise või leppetrahvi nõude kokkuleppimine tüüptingimustes toob kaasa kokkuleppe tühisuse ja võimaluse nõuda viivist vaid seaduses sätestatud ulatuses ja eeldustel (vt Riigikohtu 14. juuni 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-66-05, p 24).

12. VÕS § 44 sätestab, et kui VÕS § 42 lg-s 3 nimetatud tüüptingimust kasutatakse lepingus, mille teiseks pooleks on isik, kes sõlmis lepingu oma majandus- või kutsetegevuses, siis eeldatakse, et see tingimus on ebamõistlikult kahjustav. Seega tuleb VÕS § 44 kohaselt majandus- või kutsetegevuses sõlmitud lepingute puhul samade tüüptingimuste korral vaid eeldada, et need on teist lepingupoolt ebamõistlikult kahjustavad. Järelikult tuleb kohtumenetluses majandus- või kutsetegevuses kasutatud tüüptingimuse tühisuse üle tekkiva vaidluse korral tüüptingimuse kasutajal lükata ümber VÕS § 44 eeldus.

Kolleegiumi arvates ei ole ringkonnakohus jaotanud tõendamiskoormust valesti. Selleks, et tüüptingimuse kasutajal tekiks kohustus VÕS § 44 järgne eeldus ümber lükata, peaks tüüptingimuse tühisusele tugineja enne põhjendama, et konkreetse tüüptingimuse korral saaks üldse kõne alla tulla tingimuse ebamõistlikult kahjustav iseloom. Vaid sellisel juhul saaks tekkida eeldus, mille tüüptingimuste kasutaja peaks ümber lükkama. Eeldust ei saa tekkida, kui tüüptingimus ei saa ilmselgelt olla ebamõistlikult kahjustav.

13. Kohtud on tuvastanud, et praegusel juhul on viivisemäärana kokku lepitud 23,89−26,46% aastas. Viivise päevamäär on seega 0,065−0,072%. Riigikohus on majandustegevuses sõlmitud tehingu kohta leidnud, et kokkulepitud viivisemäär 0,2% viivitatud summast päevas ei oleks seadusega vastuolus ka siis, kui tegemist oleks tüüptingimusega (vt Riigikohtu 30. aprilli 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-5-13, p-d 48−49). Praeguses asjas on viivisemäär oluliselt väiksem. Kokkuvõtlikult nõustub kolleegium ringkonnakohtuga, et kokkulepe viivise määra kohta ei vasta VÕS § 42 lg 3 p 5 tunnustele ega ole seega tühine.

II

14. Praeguses asjas on viivise vähendamise taotluse esitanud isik, kelle kinnistu tagab sellekohase hüpoteegilepingu (tagatiskokkuleppe) alusel põhivõlgniku võlga.

Kolleegium märgib, et iseenesest on õige ringkonnakohtu seisukoht, et hüpoteegiga tagatud nõude maksmapanek täitemenetluses on piiratud hüpoteegi enda ulatusega.

Riigikohus on varem leidnud, et sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagiga võib põhivõlgnik taotleda viivise vähendamist (vt nt Riigikohtu 12. detsembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-162-12, p 15). Samuti on Riigikohus leidnud, et AÕS § 351 lg 3 esimese lause järgi võib hüpoteegiga koormatud kinnisasja omanik, kes ei ole võlgnik, esitada hüpoteegiga tagatud nõude vastu samu vastuväiteid, mida võib esitada võlgnik või käendaja. Selliseid vastuväiteid on võimalik esitada sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagiga, milles võib taotleda ka viivise vähendamist (vt nt Riigikohtu 27. jaanuari 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-09, p 25).

Kolleegium jääb nende seisukohtade juurde, märkides et AÕS § 351 lg 3 esimese lause regulatsioon on alates 5. aprillist 2011 üle viidud AÕS § 279 lg-sse 7. Samas täiendab kolleegium varasemaid seisukohti alljärgnevalt.

15. AÕS § 279 lg 7 esimese lause kohaselt võib pantija, kes ei ole võlgnik, esitada pandiga tagatud nõude vastu samu vastuväiteid, mida võib esitada võlgnik või käendaja. Sama lõike teise lause järgi võib ta vastuväiteid esitada ka siis, kui võlgnik nõudele vastu ei vaidle.

VÕS § 149 lg 1 esimese lause kohaselt võib käendaja esitada võlausaldaja nõudele kõiki vastuväiteid, mida oleks võinud esitada põhivõlgnik ise, välja arvatud need, mis on vahetult seotud põhivõlgniku isikuga. VÕS § 149 lg-st 3 tuleneb põhimõte, mille kohaselt ei ole käendajale antud õigust kasutada võlgnikule kuuluvaid lg-s 3 loetletud kujundusõigusi, st õigust tehing tühistada, lepingust taganeda või nõuet tasaarvestada, vt kujundusõiguste kasutamise keelu kohta tasaarvestuse näite korral Riigikohtu 27. märtsi 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-12-13, p-d 15 ja 16. Käendaja võib VÕS § 149 lg 3 kohaselt üksnes ajutiselt keelduda võlausaldaja nõude rahuldamisest selle tähtaja jooksul, mil võlgnik võib veel kujundusõigust kasutada.

AÕS § 279 lg-st 7 ja VÕS § 149 lg-test 1 ja 3 tulenevalt ei saa ka pantija esitada nõudele selliseid vastuväiteid, mis on vahetult seotud põhivõlgniku isikuga, ega kasutada võlgnikule kuuluvat kujundusõigust.

16. Kolleegiumi hinnangul ei ole leppetrahvi või viivise vähendamise vastuväide (taotlus) vahetult seotud põhivõlgniku isikuga ega ole tegemist ka kujundusõigusega. Leppetrahvi või viivise vähendamisel arvestatakse võlgnikuga seonduvalt eelkõige vaid tema majanduslikku seisundit ja kohustuse täitmise ulatust, mis ei ole vahetult seotud võlgniku isikuga VÕS § 149 lg 1 tähenduses. Vahetu seos võlgniku isikuga võib seisneda nt VÕS §-s 110 nimetatud vastuväidetes.

Kujundusõigust iseloomustab eelkõige selle realiseerumine asjakohase tahteavalduse jõudmisel vastaspooleni. Nt lepingu ülesütlemise korral ülesütlemisavalduse jõudmisel vastaspooleni leping lõpeb, kui ülesütlemise formaalsed ja materiaalsed eeldused on täidetud (vt nt Riigikohtu 2. aprilli 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-190-13, p 23).

Viivise vähendamise tahteavalduse jõudmisel vastaspooleni ei saabu tagajärg, mille kohaselt ei pea võlgnik viivist vähendatud ulatuses tasuma. Viivise vähendamise taotlus esitatakse üldjuhul kohtumenetluses ning see ei pea olema ka summaliselt piiritletud. Viivise vähendamise otsustab kujundusotsusega kohus.

17. Seega on pantijal (ja käendajal) õigus esitada AÕS § 279 lg 7, VÕS § 149 lg 1 ja VÕS § 162 lg 1 või VÕS § 113 lg 8 alusel leppetrahvi või viivise vähendamise vastuväide (taotlus) ja seda ka juhul, kui võlgnik ei ole taotlust ise esitanud.

VÕS § 162 lg 1 kohaselt, kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksma kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit.

Kolleegium on seisukohal, et ka juhul, mil taotluse esitab pantija, tuleb leppetrahvi või viivise vähendamisel arvestada põhivõlgniku majanduslikku seisundit ja tema poolt kohustuse täitmise ulatust, mitte pantija majanduslikku seisundit vm asjaolusid. Võlaõigusliku lepingu on sõlminud põhivõlgnik ja võlausaldaja, viimane on lepingu sõlmimisel arvestanud eelkõige just võlgniku majandusliku võimega lepingut täita.

Seega tuleb kohtumenetluses viivise vähendamise taotluse esitamise korral tuvastada, kas ja millises ulatuses võinuks võlgnikul endal olla õigus taotleda viivise vähendamist. Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi läbivaatamisel tuleb viivise vähendamise taotluse korral määrata otsuses viivise lõplik suurus. Kohus peab otsuse resolutsioonis võtma seisukoha, millest nähtuks, millises ulatuses on sissenõudjal õigus täitemenetluses saadud raha arvel viivist nõuda (vt Riigikohtu 12. detsembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-162-12, p 19).

18. Kolleegium möönab, et juhtudel, mil erinevates kohtumenetlustes on viivise vähendamise taotluse esitanud nii põhivõlgnik ise kui ka nt pantija, võivad kohtumenetluste tulemusel tekkida erinevad kohtulahendid. Samas ei saa ainuüksi selle asjaolu tõttu välistada pantija õigust nõuda viivise vähendamist. Erinevate kohtulahendite teke ei ole välistatud ka nt juhul, mil hagi on esitatud solidaarvõlgnike vastu ning hagi rahuldava (tagaselja) otsuse vaidlustab vaid osa solidaarvõlgnikest, saavutades järgnevas kohtumenetluses hagi rahuldamata jätmise.

III

19. Praeguses asjas on tegemist olukorraga, mil kohtute tuvastatud asjaolude kohaselt on välja kuulutatud põhivõlgniku pankrot. Maakohus on otsuses leidnud, et laenulepingu viivisemäära suuruse hindamise aluseks ei saa olla põhivõlgniku pankrotiseisund. Ringkonnakohus ei ole seda seisukohta muutnud.

See seisukoht on aga vastuolus AÕS § 279 lg-st 7, VÕS § 149 lg-st 1 ja § 162 lg-st 1 tulenevaga, et kui pantija esitab viivise vähendamise taotluse, tuleb viivise vähendamisel hinnata mh põhivõlgniku majanduslikku seisundit (vt käesoleva otsuse p 17). Kuigi põhivõlgniku pankrotiseisund ei tähenda automaatselt viivise vähendamise alust, ei ole õige ka kohtute seisukoht, et pankrotiseisundil ei ole viivise vähendamisele üldse mõju. VÕS § 162 lg-st 1 tuleneb üheselt vastupidine.

Kohtute ekslik seisukoht võib olla viinud ebaõige lahendini ning on aluseks ringkonnakohtu otsuse tühistamisele.

20. Kolleegium märgib lisaks järgmist. Kohtulahendite infosüsteemi kohaselt on praeguse tsiviilasja kostja esitanud tsiviilasjas nr 2-13-43130 hagi 4. oktoobril 2007 sõlmitud laenulepingust ja selle lisadest (sama lepinguga antud laenu tagab ka hageja kinnistu) tuleneva nõude tunnustamiseks põhivõlgniku pankrotimenetluses. Tsiviilasja nr 2-13-43130 kostjate hulgas ei ole praegust hagejat. Kostjad on nimetatud tsiviilasjas esitanud hagile vastuväiteid, mille kohaselt laenulepingus kokkulepitud viivisemäär on tüüptingimusena tühine; alternatiivselt on palutud viivist vähendada. Seega on esitatud sisuliselt samad vastuväited, mis on esitanud praeguses asjas hageja (kuigi eelduslikult ei pruukinud kostjatel viivise vähendamise taotluse esitamiseks olla seaduslikku alust, nemad osalesid pankrotimenetluses põhivõlgniku võlausaldajatena). Tartu Maakohus on jätnud 10. märtsi 2014. a (jõustunud) otsusega tsiviilasjas nr 2-13-43130 viivise vähendamise taotluse rahuldamata, st nõuet on tunnustatud nii põhinõude, intressi kui ka viivise osas.

Tsiviilasjas nr 2-13-43130 hageja ei osalenud, nimetatud kohtulahendit ei ole tehtud hageja (kui pantija) kohta ning seetõttu ei mõjuta see lahend tema viivise vähendamise taotluse lahendamist.

21. Riigikohus on leidnud, et pankrotiseaduse (PankrS) § 42 järgne nõuete sissenõutavaks lugemine põhivõlgnikust pankrotivõlgniku suhtes ei mõjuta nõuete sissenõutavust pantija suhtes (Riigikohtu 3. detsembri 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-114-14, p 15; Riigikohtu 18. juuni 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-81-12, p 13). Riigikohus on samuti leidnud, et käendaja suhtes ei kehti põhivõlgniku pankrotimenetluse ajal intressi ja viivise arvestamise keeld, mis tuleneb PankrS § 35 lg 1 p-st 6 (vt viimati Riigikohtu 2. juuni 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-51-14, p 14). Kolleegiumi arvates ei kehti viimati nimetatud keeld ka pantija suhtes. Seega on võimalik, et pärast põhivõlgniku pankroti väljakuulutamist jätkub põhivõlgniku tasumata võlalt viivise arvestamine pantija või käendaja suhtes. Viivise võimalik edasiarvestamine pantija või käendaja suhtes kinnitab järeldust, et neil on õigus taotleda viivise vähendamist. Praeguses tsiviilasjas võib kostja esitatud menetlusdokumentide põhjal eeldada, et pärast pankroti väljakuulutamist ei ole viivist edasi arvestatud.

22. Kostja kassatsioonkaebuse vastusest nähtuv asjaolu, et tema viivisenõue on kassatsioonimenetluse kestel täielikult rahuldatud teistes täiteasjades müüdud vara eest saadud raha arvel, ei mõjuta praeguse vaidluse lahendamist. Kui ringkonnakohus peaks asja uuel läbivaatamisel jõudma järeldusele, et viivist tuleb vähendada, tuleb kostjal teha vastavad ümberarvutused ja vähendada teistes täiteasjades sissenõutud ja praeguses asjas ringkonnakohtu poolt vähendatava viivise vahe ulatuses põhinõuet. Kostja Riigikohtule 28. novembril 2014 esitatud võlgnevuse arvestusest nähtub, et 14. oktoobril 2014 saadud laekumiselt arvestati viivise katteks 71 365 eurot 7 senti, mille tagajärjel vähenes viivisenõue nullini. 14. oktoobril 2014 saadud laekumisest jätkus 128 823 eurot 53 senti ka põhinõude katteks. Põhinõude suurus 14. novembri 2014. a seisuga on 548 292 eurot 17 senti.

See, et ühishüpoteegi täitmiseks toimuvates paralleelsetes täitemenetlustes saavutab sissenõudja viivisenõude maksmapaneku nt mõne pantija viivise vähendamise taotluse esitamata jätmise tõttu, ei võta teistelt tagatise andjatelt/pantijatelt võimalust see taotlus ennast puudutavas täitemenetluses esitada. Riigikohus on leidnud, et AÕS § 346 lg 1 kohaselt ei taga hüpoteek ebamõistlikult suurt viivist (vt Riigikohtu 12. detsembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-162-12, p 17).

IV

23. Kuna ringkonnakohus ei ole kõiki VÕS § 162 lg 1 järgi viivise vähendamise taotluse üle otsustamiseks vajalikke asjaolusid kogumis hinnanud, tuleb asi tagasi saata ringkonnakohtusse.

Asja uuel läbivaatamisel tuleb analüüsida vaid hageja viivise vähendamise taotlust, kuna viivis ei ole tüüptingimusena tühine (vt käesoleva otsuse p-d 10−13).

24. Riigikohus on 3. detsembril 2014 tsiviilasjas nr 3-2-1-123-14 tehtud otsuse p-s 10 leidnud, et TsMS § 654 lg 22 (kui ringkonnakohus muudab maakohtu otsuse resolutsiooni, peab ringkonnakohtu otsuse resolutsioonist nähtuma kehtiva resolutsiooni terviklik sõnastus) ei muuda olematuks TsMS § 442 lg-st 5 ja § 654 lg-st 1 tulenevat nõuet, et maakohtu lahendi muutmine (sh osaline tühistamine) peab olema selgelt näha ringkonnakohtu lahendi resolutsioonist. Siiski ei ole viidatud otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-123-14 välistatud ka seda, et ringkonnakohtu selge seisukoht maakohtu lahendi muutmise kohta nähtub üksnes ringkonnakohtu lahendi resolutsioonis esitatud maakohtu lahendi resolutsiooni terviktekstist.

Ka praegusel juhul ei ole ringkonnakohus pidanud väljaspool terviktekstina esitatud maakohtu otsuse resolutsiooni vajalikuks otsustada, et maakohtu otsus jääb muutmata osas, milles maakohus jättis hagi rahuldamata ja tühistas otsuse jõustumisel varem määratud hagi tagamise abinõu. See järeldus on võimalik teha vaid ringkonnakohtu otsuses esitatud maakohtu otsuse tervikresolutsiooni kaudu. See aga raskendab nii lõpliku otsuse mõistmist kui ka Riigikohtul vajadusel ringkonnakohtu otsust osaliselt tühistava resolutsiooni sõnastamist. Seega oleks selguse huvides otstarbekam, kui ringkonnakohus enne maakohtu otsuse resolutsiooni tervikteksti esitamist võtaks eraldi seisukoha kõikides nendes punktides, milles ta maakohtu otsust muudab (osaliselt tühistab) või muutmata jätab.

25. Menetluskulude jaotuse määrab TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel ringkonnakohus sõltuvalt asja lahendamise tulemustest.

26. Kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel hagejale tagastada. Kolleegium märgib, et hageja on tasunud kautsjoni 100 eurot, mida on 50 euro võrra nõutavast rohkem. Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõue on TsMS § 132 lg 5 järgi hagihinna tähenduses mittevaraline nõue. TsMS § 140 lg 2 teise lause kohaselt tuleb mittevaralise nõudega asjas tasuda kautsjonit 50 eurot.

Villu Kõve, Henn Jõks, Malle Seppik

Kohtupraktika

Täistekst